Vandeadvokaat vahekohtutest: tarbijakaitse huvides ei tohiks äritegevust ülereguleerida
Ometi kaalub riik probleemi lahendamiseks ühe variandina vahekohtumenetluse täiendavat reguleerimist mitte üksnes tarbijaid puudutavas osas, vaid ka äritegevusele täiendavaid kriteeriume seades. Tegemist on ettevõtjate tegevuse põhjendamatu ülereguleerimisega, mis pealegi ei täida püstitatud eesmärki – tagada tarbijate õiguste kaitse vahekohtumenetlustes.
04. novembril 2015. a ilmus Erki Vabametsa artikkel: „Advokaat: hämaralt reguleeritud „igamehe kohtutega“ on varsti lõpp“. Artiklis viidatakse Justiitsministeeriumi poolt koostatud vahekohtumenetlust puudutavate seaduste muutmise eelnõu väljatöötamiskavatsusele, milles on pakutud kahte probleemide lahenduspaketti: (a) Eestis alaliselt tegutsevate vahekohtute otsuste automaatse sundtäitmise kaotamine koos tarbijate kaitseks täiendavate normide kehtestamisega; ja (b) Eestis alaliselt tegutsevate vahekohtute asutamisele ja reglementidele täiendavate avalik-õiguslike nõuete kehtestamine – seda nii tarbijaid kui ettevõtjaid puudutavas osas. Artiklist jääb ekslik mulje, et kujunenud probleemi lahenduseks oleks vaid variant b) ning et riik on kohe just selle lahenduspaketi kasuks otsustamas.
Nõustun täielikult Vabametsaga, et kui „kaks sõpra – ehitaja ja taksojuht (ja mõlemad on väärikad ametid)“ – asutavad alaliselt tegutseva vahekohtu ja hakkavad õigust mõistma, siis ei tohiks selle vahekohtu otsused olla samamoodi täidetavad nagu Riigikohtu otsused. Aga leian, et sellise vahekohtu otsused ei tohiks olla Riigikohtu otsustega võrreldavalt täidetavad ka juhul, kui nende vahekohtu reeglid oleksid seadusega kooskõlas ja Justiitsministeeriumi poolt kontrollitud. Ka sel juhul võib juhtuda, et konkreetset asja lahendavad vahekohtunikud kehtivaid nõudeid ei täida ning vähemalt ühe poole menetlusõigused jäävad kaitseta.
Sundtäitmise küsimus
Vabamets kirjutas, et kuna täna ei ole seaduses nõudeid alalise vahekohtu asutamisele ja reglementidele, siis ei ole tagatud seal tegutsevate vahekohtunike sõltumatus ja erapooletus. See on mõnevõrra eksitav. Nõuded vahekohtunike erapooletusele ja sõltumatusele tulenevad otse seadusest ja on kehtivad ka praegu, seda nii alaliselt tegutsevate vahekohtute menetlustes kui ka ühekordsetes, nn ad hoc vahekohtumenetlustes. Seega ei ole küsimus mitte nõuete puudumises, vaid nende täitmise kontrollimises. Isegi, kui kõigi alaliselt tegutsevate vahekohtute reeglites oleks selgelt kirjas, et vahekohtunikud peavad olema erapooletud ja sõltumatud, ei tähendaks see automaatselt, et kõik vahekohtunikud seda ka oleks.
Vahekohtunike sõltumatust ja erapooletust, poolte võrdset kohtlemist ning õigust oma seisukohti avaldada saab ja peab kontrollima igas asjas eraldi. Seda ei saa teha Justiitsministeerium kui haldusorgan. Konkreetses vahekohtumenetluses poolte õiguste kaitset saab kontrollida ainult kohus: kas (a) vahekohtu otsuse tühistamisvaidluses käigus (mille algatab vahekohtumenetluse kaotaja) või (b) vahekohtu otsuse tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise menetluse käigus. Viimast võimalust seadus Eestis alaliselt tegutsevate vahekohtute otsuste suhtes ette ei näe – ja just see ongi probleemiks.
Alaliselt tegutsevate vahekohtute „buum“ ja nende pahatahtlik ärakasutamine ongi meil tekkinud seetõttu, et riik on lubanud Eestis alaliselt tegutsevate vahekohtute otsuste kohest sundtäitmist (erinevalt enamikest Euroopa riikidest). Ühel hetkel avastati, et alaliselt tegutseva vahekohtu asutamisega saab kiirelt sundtäidetava otsuse ilma riigi kontrollita. Kui seda eeldust polnuks, siis polnuks mõtet ka eraldi institutsiooni luua, vaid võinuks vaidlused ad hoc korras lahendada (ja olukorda nii kontrollida). Seetõttu tuleks ka probleemi lahendust hakata otsima just sealt, mitte ettevõtjate tegevusele täiendavaid avalik-õiguslikke nõudeid sätestades.
Vahekohtumenetluse eelistest
Vahekohtumenetluse alus on poolte kokkulepe. Kui kaks omavahel vaidlevat ettevõtjat usaldavad nendevahelist vaidlust lõplikult ja siduvalt lahendama kolmanda ettevõtja (olgu see ehitaja, taksojuht või advokaat), siis poolte sellise kokkuleppe puhul ongi kolmanda ettevõtja otsus vaidluse kohta lõplik ja pooltele siduv. Seejuures on pooltel vaba voli leppida kokku just sellistes menetlusreeglites nagu on sobivaim nendele (sh nende äritegevuse olemusele, mahule, eripäradele jne). Ainus eeldus on, et tagatud peavad olema (a) poolte võrdne kohtlemine ning (b) õigus oma seisukohta avaldada.
Ka selline menetlusreeglite paindlikkus on klassikaline vahekohtumenetluse eelis riiklike kohtute ees. Kui riik hakkaks põhjalikumalt menetlusreegleid ette nägema, väheneks ettevõtjate vabadus valida just neile sobivaid reegleid. Ka enamikes tunnustatud vahekohtumenetluse riikides (nt Rootsi, UK, Prantsusmaa, Saksamaa, Šveits) ei näe seadus ette nõudeid alaliselt tegutseva vahekohtute asutamisele ja reeglitele. Võimalikult suures ulatuses lähtutakse poolte autonoomia põhimõttest.
Teine vahekohtumenetluse klassikaline eelis riiklike kohtute ees on neutraalsus. Muu hulgas tähendab see vähemalt rahvusvaheliste ettevõtluse puhul neutraalsust riigist (kummagi poole riigist). Kui alaliselt tegutsevate vahekohtute tegevus hakkab sõltuma riigi täitevvõimust (asutamine ja reglementide hindamine Justiitsministeeriumi poolt), siis väheneb sellega vastava vahekohtu sõltumatus ja neutraalsus. Koos sellega väheneb ka välisriigi ettevõtjate usaldus Eestis alaliselt tegutsevate vahekohtute vastu ja julgus nende vahendusel oma vaidlusi lahendada.
Tarbijate õigusi on võimalik kaitsta ettevõtlusvabadust vähem piiraval viisil. Esiteks on võimalik piirata õigust sõlmida tarbijaga vahekohtukokkulepe. Osaliselt on Eesti seadusandja seda juba teinud, kuid tarbijate õiguste kaitseks on veel täiendavaid võimalusi ilma, et hakataks muutma ettevõtjate jaoks olulisi vahekohtumenetluse eeliseid (neid on käsitletud lahenduspaketis a)). Teiseks on võimalik (ja Euroopa Kohtu praktikast lähtuvalt tarbijate puhul lausa kohustuslik) enne vahekohtuotsuse täitmist kohtulikult kontrollida vahekohtu poolt menetlusõigusnormide täitmist. Nagu märgitud, ei saa seda teha haldusmenetluse käigus.
Kokkuvõtteks – jah, riik võib tarbijaõiguste kaitseks reguleerida ka ettevõtjatevahelisi ärisuhteid ja poolte kokkulepet selles tekkinud vaidluste lahendamiseks – tõenäoliselt ei ole see õigusvastane – aga miks jälle üle reguleerida, kui saab teisiti?
