Et see oleks võrreldav II sambaga, siis võiks sinna igaüks pista näiteks 6% oma brutopalgast (1000 eurose brutopalga puhul siis 60 eurot, mis teeks ühtlasi 7,5% netopalgast).

Roosaare käiv välja idee, et mida teha selle 60 euroga kuus. Selle eest võiks osta Eesti dividendiaktsiaid.

„Siinkohal ütlen kohe ära, et sarnase portfelli võiks ehitada ka indeksfondidest või välismaa aktsiatest, lihtsalt kodumaa on kuidagi hoomatavam, lähedasem ja pisikeste summade puhul väiksemate hooldustasudega ka,“ kirjutas ta.

Esimese sammuna tasub avada endale LHV-s (või mõnes teises pangas, kes Eesti aktsiate hoidmise eest raha ei võta) investeerimiskonto. Teiseks tasub avada eraldi pangakonto (ilma kaardita!) ja kanda sinna siis palgapäeval 6% brutopalgast (meie näite puhul siis 60 eurot). See liigutus tuleks teha automaatseks näiteks püsikorralduse abiga, sest muidu võime oma pensioni unarusse jätta (inimene on laisk ja pension on alles kaugel!). Kuue kuu möödudes on kontole laekunud 360 eurot ja oleme valmis tegema esimest investeeringut (LHV võtab ostutehingult 3 eurot + 0,2% ja seega pole päris 60 euro kaupa mõistlik ostutehinguid teha. See muidugi suurendab veidi ajastuse riski, kuid pensionit kogume ju aastakümneid).

Mida sellest tabelist siis võiks järeldada ja milline võiks olla meie esimene sihtmärk? Siin absoluutselt õiget vastust pole, sest tulevaste dividendide ennustamine on rohkem raketiteadus. Ma ise valiks eelkõige ettevõtted, mis on pidevalt dividendi maksnud ja mille tootlus aktsiate ostuhinnal oleks vähemalt 5% ja rohkem, kirjutas ta. Siinkohal tuleks ära mainida ka üks tore boonus – nimelt on see dividend meile tulumaksuvaba ja erinevalt II sambast me enam mingit lisamaksu maksma ei pea. Ettevaatlik tuleks olla ettevõtetega, mis on teinud ühekordse suure väljamakse (näiteks Premia Foods 2015. aastal) – see ei pruugi olla jätkusuutlik.

„Ostmisel teeks ma ise algust ilmselt ühega Tallinnatest – kas siis kaubamaja või vesi, olgu juba igaühe enda otsustada,“ kirjutas ta.

Tegelikult polegi see nii oluline, sest eesmärgiks on meil IV sammas hajutada hiljem vähemalt 5 ettevõtte vahel. Oletame, et alustame veest ja ostame siis 360 euro eest näiteks 26 aktsiat hinnaga 13,70 eurot (+ teenustasu 3,71 eurot). Kokku kulub siis raha 359,91 eurot.

„Oleme saanud ühe lihtsa liigutusega investoriks, omanikuks, kapitalistiks ja tulevase passiivse tulu saajaks,“ jätkas ta. „Tere tulemast klubisse!“

26 aktsiat meid veel kohe rikkaks ja rahaliselt vabaks ei tee (aga pensionisammast ehitataksegi ju kogu elu!). Kusagil mais-juunis laekub meie kontole siis eeldatavasti (jättes dividendi samaks ehk 0,90 eurot) 26*0,90 = 23,40 eurot passiivset tulu. Selleks ajaks võiks olla veidi raha jälle kogunenud ka sinna 6% kontole (mäletatavasti liigub igal palgapäeval see raha püsikorraldusega sinna).

Nüüd oleme valiku ees – kas osta sama aktsiat juurde või riski hajutada ja valida portfelli midagi uut. Kui eeldada, et meie tulevasel pensionäril pole aega ja viitsimist aktsiaturgu ja ettevõtteid väga uurida (ja uskuda vähegi turgude efektiivsusesse), siis võib võtta lihtsa süsteemi – osta laekunud dividendi ja palgasäästu eest järgmist ettevõtet, mis reeglitele vastab – pikaajaline dividendide maksmine ja tootlus ostuhetkel vähemalt 5%.