Savisaar: kes ja kuidas hukutasid Eesti olulisemad riigiettevõtted

Tänaseks juba enam kui aasta järjepidevalt kuuleme ja loeme ajakirjandusest sellest, kuivõrd oskamatult on Eesti riigile kuuluvaid ettevõtteid pikka aega juhitud. On need siis seotud mitmeks firmaks laiali jagamisest tingitud Eesti Raudtee majandusliku allakäiguga ja riigiabi ootusega, Tallinna Sadam kahtluse alla seatud hangetega või ka äsja teatavaks saanud riikliku lennufirma, ühtlasi meie riigi ühe oluliseima rahvusvaheliselt nähtva kaubamärgi, Estonian Airi täieliku hävinguga.

Kas oskame sellest tõsiseid järeldusi teha Eesti Vabariigi strateegiliselt oluliste varadega toimetavate „riigijuhtide“ võimekuse (või ehk võimetuse, oskamatuse ning saamatuse) ja majandusalase kompetensi kohta? Seda nii Eesti riigi majanduse tervikliku, kui ka strateegiliselt riigile oluliste riigiettevõtete, heaperemeheliku juhtimise osas?

Sellises kontekstis tasuks üksikasjalikumat üle vaadata ka kõigi teiste Eesti riigile kuuluvate ettevõtete reaalne olukord. Ennetamaks, et lisaks rahvusliku lennufirma Estonian Air hävingule ei tabaks sama saatus ka teisi riigile üliolulisi ettevõtteid. Siinkohal tasub meenutada asjaolu, et ainuüksi viimastel aastatel on riigieelarvest antud äriühingutele Estonian Air ja Eesti Energia ca 180 miljonit eurot maksumaksja raha kapitalisüstideks. Nüüd aga kavandatakse neist vähemalt ühele pankrotti ning ettevõtte varade laiali jagamist.

Alles hiljuti on üksteise järel väga lühikese aja vältel pagenud AS Eesti Energia üle järelevalvet teostavast ettevõtte nõukogust sellised tegelased nagu Jüri Käo, Toomas Luman ning tänase peaministri liivakasti mängukaaslane Kalle Palling. Kõik need reformierakonna suursponsorid ja noorpoliitikud on palju aastaid kümne küünega end riikliku energiaettevõtte küljes kinni hoidnud ja hoogsalt selle raha mööda maailma laiali jaganud. Miks siis nüüd ühekorraga selline pagemine? See tõstatab küsimuse, et kas rotid põgenevad uppuvalt laevalt, kui meremeeste žargooni kasutada.

Nagu teame riigikontrolli hinnangutest, siis riigile kuuluvate äriühingute tegevus on sageli eesmärgistamata ning enamusel neist puudub üldse strateegia. Kuid see ei ole takistanud viimase kolme aastaga suurematel riigiettevõtetel teostada investeeringuid summas üle kolme miljardi euro, mis mahult ületab riigieelarvest tehtavad investeeringud. Kusjuures suurimaks „investeerijaks“ on läbi aastate olnud seesama ettevõte kuskohast hiljuti suurem enamus nõukogu liikmetest kiirkorras lahkus.

Tänaseks on riigile kuuluv ettevõte Eesti Energia sisuliselt end lõhki laenanud kõiksugu grandioossete ja globaalsete projektide finantseerimiseks. On need siis preeriamaade ostmine Utah osariigis USA’s, Jordaania põlevkiviõli tootmise arendused, majanduslikult ebaefektiivse energiaploki ehitus, jne.

Rääkimata sellest, kuidas liialt suure rahakotiga riigiettevõte ostis enda nõukogu liikmelt Rein Kilgilt pankrotti läinu Weroli rapsitehase vana katlamaja, kusjuures selle väärtusest kümneid kordasid kallima hinnaga ja “investeeris“ sinna lisaks veel viis miljonit eurot. Nagu tänaseks aga teame oli tegemist kõige otsesemas mõttes riigiettevõtte raha põletamisega selles vanas katlamajas, mis tuli kokkuvõttes korstnasse kirjutada.

Eelnimetatud näited on väga ilmekad riigi varade raiskamise juhtumid, kus selgelt ebaratsionaalsed ettepanekud on arusaamatutel põhjustel leidnud ettevõtte nõukogu heakskiidu. Aga kes reaalselt vastutab riigile tekitatud kahjude eest? Ei ole Jüri Käo, Toomas Lumani, Kalle Pallingu vastutusest midagi kuulda. Rääkimata riigi rahanduse ja majanduse valdkonda kureerinud ministrite vastutusest.

Eriti kurioosne, loodetavasti siiski mitte veel uppuvalt laevalt, nüüdseks põgenenud tegelaste tööstiili puhul on näide, et AS Eesti Energia nõukogu õigusnõustaja vandeadvokaat Sven Papp nõudis riigiettevõtte nõukogu koosoleku protokollis kirjalikku kajastamist, et rahvusvaheliselt kurikuulse Alstomiga 640 miljoni euro maksumusega uue Auvere energiaploki ehituslepingut sõlmides on ettevõtte juhatuse ja nõukogu liikmete poolt tegemist seadusevastase tegevusega.

Eesti Vabariigis kehtiva riigihanke seaduse ning karistusseadustiku otsese rikkumisega.
Aga kas Eesti riigis kehtivad seadused omavad siis vähimatki tähtsust reformierakonna poolt ametisse määratud riigiettevõtete juhatuste ja nõukogude tegelastele! Lähtugem siis pankrotistuvate riigiettevõtete, nagu Estonian Air hävingu põhjuste ja tagamaade hindamisel ikka nendest faktidest, mis ebaratsionaalse ning ebaefektiivse majandamise tegelikud algpõhjused on olnud.