UUS TEOORIA: Kliima soojenemises on süüdi hamburgerid
Ekspertidel on halb uudis lihasõpradele, sest lihatoodete söömise ja kliima soojenemise vahel on leitud otsene seos – liha tarvitamine annab oluliselt suure panuse kasvuhoonegaaside tootmisel, mille tõttu keskmine temperatuur Maal aina tõuseb ja tõuseb.
Sellisele järeldusele on jõudnud Laura Wellesley, Catherine Happer ja Antony Froggat oma teoses „Muutes kliimat, muutes dieete“ („Changing Climate, Changing Diets“), kus nad kirjutavad, et kliimamuutuse pidurdamiseks ning maailma veetasemele ja elutingimustele kriitiliselt oluliste temperatuuride hoidmiseks, peavad valitsused tähelepanu pöörama just toitumisharjumustele.
Teos tugineb raportile, milles seisab, et liha tootmiseks rajatud loomavabrikud ja farmid on peamine metsade lageraie ja loodusliku elukeskkonna hävimise põhjus. Nii omistatakse lihatootmisele ja tarbimisele 15 protsenti kogu kasvuhoonegaaside tekkest, mis on võrdväärne kõikidest maailma sõiduautode summutitorudest väljutavate heitgaasidega.
Järgmisel nädalal toimub Pariisis ÜRO kliimakonverents, kus riikide liidrid arutavad erinevaid meetmeid kliimasoojenemise pidurdamiseks. Wellesley, Happer ja Froggat kirjutavad aga, et piisaks liha kõrgemast maksustamisest, teavitustööst ja selgesõnalisemast toote sildistusest, et liha tarbimist vähendada ja kliimasoojenemise tempot aeglustada.
„Ülemaailmselt on liha tarbimine ühe inimese kohta juba enam, kui meile tervislik oleks, seda kõige enam muidugi arenenud riikides. Me ei suuda kontrollida kliimamuutusi, kui ei muuda oma tarbimisharjumusi,“ kirjutavad kolm kaasautorit. Nende sõnutsi saaks kogu maailmas õigesti toitudes heitgaase vähendada kuni veerandi sellest, mis 2050. aastaks ette kirjutatud.
UK põllumajanduse ja istanduste arendustöö rahvusvaheliste suhete kõneisiku Andy Hutsoni sõnul oleks liha maksustamine aga ühiskonna sotsiaalse lõhe suurendamine, sest vaesuses elavad perekonnad lõigataks lihatoodete turult lihtsalt välja ning lihatarbijatena säiliksid jõukamad inimesed.
Hutson selgitas, et lihatööstustele on hakatud tootma eraldi „maakaarte“, millele on kantud nii keskkonnale kui ka tööstusele praktilised ning kasumlikud piirkonnad, et vaatamata ettevõtluse arendamisele ei suurendaks tööstused oma ökoloogilist jalajälge.
