Maidla: poliitilised jõud hoiavad praegusest maksukeskkonnast kümne küünega kinni
Eestis on kujunemas tõsine ja sisuline vastasseis maksukeskkonna küsimuses, sisuline konflikt poliitiliste jõudude vahel, kes hoiavad praegusest maksukeskkonnast kümne küünega kinni, rääkides stabiilsusest ning teine osa ühiskonnast, ettevõtjatest ja poliitilistest jõududest, kes väidavad, et nende stabiilsuse kuulutajate sõnum on tegelikult süveneva stagnatsiooni udupeen eufemism, kirjutab Margus Maidla.
Viimastel aastatel on Eesti ühiskond kogenud poliitikamaastikul seniolematut vastasseise, olgu jutt siis kooselu seadusest või Euroopa Liidu (EL) migratsiooni kriisist. Neid kahte iseloomustab selline tunnus, et põletavat probleemi, mida lahendada, veel ei ole, vähemalt mitte Eesti pinnal. Pigem on probleem eriti tundliku ühiskonnatunnetusega inimeste peades, kes seda siis ülejäänutele üsna kompromissitult peale suruvad.
Tegelikult on kujunemas märksa sisulisem vastasseis ja see on küsimus Eesti maksukeskkonnast. 2. märtsi Foorumi saates tuli selgelt välja, et kõik saates osalejad va Urmas Paet olid nõus, et 2019. aasta riigikogu valimiste üks võtmeküsimus saab olema Eesti maksukeskkonna konkurentsivõime. Nii Marju Lauristin, Jaanus Karilaid ja Andres Herkel nõustusid käsitlusega, et Eesti maksukeskkond ei vaja pelgalt peenhäälestamist (fine tuning), vaid kohati üsna sisulisi reforme.
Need hoiakud ei ole tekkinud tühjale kohale ega üleöö. Erinevad ettevõtlusliidrid (Indrek Neivelt, Jaan Pillesaar, Karli Lambot jne) on juba pikemal perioodil osundanud Eesti maksukeskkonna konkurentsivõime nõrkustele. Samas Urmas Paeti seisukohad on üsna heas kooskõlas Reformierakonna antud valdkonna sedastajatega, pean eelkõige silmas peaminister Taavi Rõivast ja Maris Laurit.
Nad kõik räägivad tihti mingist müstilisest stabiilsuse tagaajamisest, nagu oleks stabiilne ning ettearvatav maksukeskkond ja tema kitsaskohtadega otsustav tegelemine oksüümoron.
Hiljuti tuli justiitsminister Urmas Reinsalu välja oma 64 punktilise tegevuskavaga Eesti konkurentsikeskkonna parandamiseks. IRL kasutas seega häbematult riiklikku administratiivset ressurssi oma poliitiliste seisukohtade kujundamiseks. Heakene küll, kui see viib meid edasi, siis võib seisukohtade kujndamise meetodites ka silma kinni pigistada, kuigi ilus see ei ole, aga eks sellised moraali küsimused avaliku sektori ja ministri ressursikasutusest on vähimad küsimused, mis praegu IRL-i vaevavad.
Need 64 punkti olid iseenesest asjalikud. Seal on palju häid ideid, aga kas nad on nende poliitiliste jõudude poolt ka teostatavad, on iseküsimus. Paljud nendest küsimustest on aga lihtsalt tegematajätmised, asjad mida oleks pidanud lahendama vastutsutundliku valitsemise korral juba proaktiivselt märksa varasemal perioodil.
Lasta asjad käest ära ja panna siis kokku ametnikest koosnev töögrupp ning tulla välja kõlavate tegutsemispunktidega, meenutab vägisi kunagist sentensi, et kõigepealt loome endale ise kuhjaga probleeme, et siis kangelaslikult neid lahendama hakata. Nende IRL-i 64 punkti kohta on tähelepanuväärne veel rahandusministri Sesteri väljaütlus, et „maksundusküsimused vajavad selles loetelus veel kaalumist“.
Sven Sester ütles välja omapoolsed maksukeskkonna planeeritavad muudatused eelmise nädala maksukonverentsil, mis käsitles tehnilisi muudatusi Eesti maksukeskkonnas. Need Sesteri poolt väljahõigatud plaanid on muidugi toredad, aga neid teeks iga viisakas ja endast lugupidav rahandusminister ka niisama, ilma suure kisa ja kärata. Need on lihtsalt loogilised ja mõistlikud sammud süsteemi peenhäälestamisel, aga Sester serveeris neid nii, et talle peaks vähemalt ordeni nende initsiatiivide eest andma. Ega ikka ei pea küll. Tore, et arengule jalgu ei jääda, nagu seda on viimastel aastatel pidevalt tehtud.
Seega eelnevast võib sedastada, et on kujunemas sisuline konflikt osade poliitliste jõudude vahel, kes on peamiselt seotud meie praeguse maksukeskkonna loomise ja kujundamisega ning kes hoiavad sellest kümne küünega kinni, rääkides stabiilusest ning teine osa ühiskonnast, ettevõtjatest ja poliitilistest jõududest, kes väidavad, et nende stabiilsuse kuulutajate sõnum on tegelikult süveneva stagnatsiooni udupeen eufemism. Kummal on siis õigus?
Vaadakem hetkeks peale Eesti makroökonoomika mudelile. Täpsemalt, ma ei hakkaks analüüsima olemasolevat,vaid vaataksin, kas peavad paika tema aluskoostisosad, millele baseerus meie majanduse vundament veel mõne aasta eest. Antud käsitlusega tahan esitada küsimusi, mitte niivõrd anda vastuseid.
Kuni euro tulekuni oli üheks meie monetaarpoliitika makromajanduslikuks alustalaks valuutakomitee süsteem, koos kõigi oma võlude ja valudega. See on nüüd asendunud Euroopa Liidu ühisvaluutaga ja sellest tuleneva EL Keskpangast tehtava ja tuleneva monetaarpoliitikaga.
Meil oli täiesti üheselt mõistetav proportsionaalne maksusüsteem. Senise maksüsteemi headuse eestkõnelejate jaoks on ta proportsionaalne ka täna. Laiemat pilti aduvad eksperid aga leiavad, et see on proportsionaalne pelgalt pealiskaudse käsitluse alusel, näiteks tuleb sisse juba tulumaksuvaba miinimumi aste. IRL oma maksutagastuse mehhanismiga on osadele palgadetsiilidele ehitanud vahele veel ühe vaheastme.
Eesti oli maailma esirinnas oma vabakaubandusliku liberaalsusega. Nüüd oleme kenasti maabunud Euroopa Liidu protektsionistliku, et mitte öelda kaitsva kaubandusreeglistiku rüppe ja meie vabakaubandusest on järel täpselt sama palju kui Eesti kroonist. Säilinud on majanduslik apoteoos, et oleme väliskeskkonnast ülimalt mõjutatavad, aga me ise ei mõjuta kedagi.
Meie majandus ning tervikuna ühiskond paistis silma ka erinevate toetuste, subsiidiumite ja dotatsioonide tagasihoidliku osakaaluga. Tänaseks on kujunenud reaalsuseks, et teatud valdkondades nagu näiteks põllumajanduses ja keskkonnamajanduses, aga ka suuresti loomemajanduses on erinevad subsiidiumid ja dotatsioonid vahetud ärimudeli osad.
Nendele eelnevatele punktidele võib lisada, et Euroopa Liidu poolt meile eraldatavad konvergentsi vahendid on määrava osatähtsusega kogu makromajandusliku tervikpildi kujunemisel. Oleme suures EL rahaliste vahendite sõltuvuses ja ei saa märkimata jätta – ikka ei suuda me oma majandust kasvavana hoida, kuigi impulss peaks olema rahapakkumise näol võimas. Miks?
Väärib veel märkimist, et tööjõu ja kapitali vaba liikumine on märksa vabamaks kujunenud, kui ta oli veel enne EL-ga liitumist.
Eestis moodustub eelarve ca 70% ulatuses maksulistest tuludest. Samas on nii SKT kui eksport allapoole trendidega. Mitte ilmaasjata ei sõnastanud viimasel riigikogu rahanduskomisjoni koosolekul oma ettekande esimest slaidi riigi majandusolukorrast rahandusministeeriumi esindaja pealkirjaga „Eesti majanduskell on seisma jäänud“...
Kui palju suudab maksukeskkond majanduskasvule kaasa aidata on loomulikult paljuvaieldud (majandus)filosoofiline küsimus. Pole kahtlustki, et kehv maksukeskkond pärsib majanduskasvu. Kui palju aga „ideaalne“ maksukeskkond ise tagab majanduskasvu on küsitav. Siiski on sümptomaatiline, et kui viimasel ajal on meie majanduslehed küsinud erinevatel ettevõtjatelt, et mida teha Eesti majanduskasvu hoogustamiseks, siis on otsekohe hakatud rääkima maksudest.
Leian, et kõik need eelnevad punktid pigem toetavad nägemust, et me peame suurema vastutustundega hakkama analüüsima ja käsitlema meie riigi maksukeskkonda, võttes arvesse muutunud makromajanduslikke eeldusi ning Euroopa Liidu sisemist ja globaalset konkurentsikeskkonda.
