Eesti toiduliidu juhataja selgitab, millised munade värvimiseks mõeldud vahendid on ohutud
Eesti Toiduainetööstuse Liidu juhataja Sirje Potisepp ütleb, et munade värvimine ja kaunistamine on iidne traditsioon, mis käib ülestõusmispühade juurde. Kui aga vanasti piirduti värvimisel sibulakoorte või punapeediga, siis tänapäeval on alternatiivseid võimalusi lugematul arvul. Naise sõnul võib erinevaid värve ja viise kindlasti katsetada.
"Ma ei taju ka poest ostetud värvide puhul mingit ohtu, kui nendega käib kasutusõpetus kaasa. Olen neid ka ise kasutanud ning värv pole läbi koore tunginud," ütleb ta. "Värvitud munade vahetamise, kinkimise, koksimise jms käib ju kaasas nii palju elevust, eriti peredes, kus on lapsed," ütleb Potisepp.
"Algatuseks kinnitaksin kohe, et kõik lisaained, mis on kantud Euroopa Liidu registrisse ja saanud E tähise ning numbri, on maailma teadlaste poolt kontrollitud ning neid seiratakse Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) poolt igapäevaselt. Need on inimorganismile ohutud, kaasa arvatud ka asovärvained. Viimaste kasutamisele on küll kehtestatud normid, " selgitab Potisepp.
Kokkuvõttes tuleb teadvustada, et E number on tegelikult ohutuse garantii, sest märgib aineid, mida on sajaprotsendiliselt kontrollitud.
"Toiduvärve kasutatakse peamiselt seetõttu,et anda tootele loomulikumat värvi, mis muidu tootmisprotsessis kipub kaduma," selgitab Potisepp.
Lisaaineid võib nende päritolu järgi jaotada kolmeks. Kõiki neid võime ka igapäevaselt erinevate kaupade pakendisiltidel kohata:
1) ained, mis on eraldatud loodusest, näiteks agar-agar (E406) ja karragenaan (E407) merevetikatest, pektiin (E440) puuviljadest jne;
2) ained, mis esinevad toidus looduslikult, kuid on saadud sünteesi teel ehk n-ö loodussamased ained, näiteks antioksüdant askorbiinhape (E300), mida leidub looduses (sidrun, must sõstar, astelpaju on tuntumad askorbiinhappe ehk C-vitamiini allikad) või säilitusained sorbiinhape (E200) ja bensoehape (E210), mida leidub pihlakates, jõhvikates jm;
3) ained, mis on saadud keemilise sünteesi teel ja millel pole looduses analoogi, näiteks antioksüdandid butüülhüdroksüanisool (E320) ja butüülhüdroksütolueen (E321) või asotoiduvärvid.
Omakorda on lisaained on jaotatud nende põhifunktsioonide järgi rühmadeks: toiduvärvid kannavad numbreid E 100 – 199. Põhirühma kuulumine ei välista lisaainete teisi funktsioone.
Samas on nimetatud rühmas enamus lisaaineid, millel küll E number (sest lisaained on kõik registris), kuid mis on looduslikku päritolu, näiteks E160 - tomati lükopeen; E162 - punapeedi betaniin ehk peedipunane; E101 – annab toidule kollase värvuse, kuid mida tuntakse B2 vitamiini,riboflaviini all.
"Olgu öeldud,et ka looduslikul magusainel Stevia on oma number – E960."
"Variante, kuidas mune atraktiivselt kaunistada on lisaks nimetatutele ilmselt sadu – alates riisiga ja marlisse mähituna ning lõpetades kleebistega,mis värvilised ja rõõmsad. Tasub kasvõi internetist otsida ja endale meelepärane leida," julgustab toiduliidu juhataja kastist välja mõtlema.
"Peaasi, et nendest vaiksetest puhkepäevadest pühapäeval lähedastega rõõmu tunda! Loomulikult ei saa ma jätta ütlemata, et soovitavalt võiks laual olla ikka eesti kanamunad ja nende tarbimine olgu mõõdukas," sõnab Potisepp.
Lisainfot leiab: http://www.tunnetoitu.ee/kuidas-on-reguleeritud-lisaainete-kasutamine-euroopa-liidus-ja-eestis/
