Margiturg sai selleks korraks päästetud. Stanley Gibbons samuti
Ettevõttel õnnestus kaasata värsket raha lastes välja 13 miljoni naela eest aktsiaid. Vaid paar nädalat enne aktsiaemissiooni teadet oli ettevõte kategooriliselt keeldunud aktsiate emiteerimisest, kuna see oleks ebaefektiivne. Miski sundis neid kiiresti meelt muutma. Aastaga on aktsia hind kukkunud 90%.
Londonis 399 Strand Streetil asuv äri langes lõksu. Ettevõte püüdis laieneda teistesse valdkondadesse. Võlga tehes osteti antiigiäri Mallett ja mündidiiler Noble Investments. Aga nende äride integreerimine ei õnnestunud lootuspäraselt ning tagatipuks kukkus ära kallimate markide turg. Seal on domineerinud Aasiast ja eriti Hiinast pärit ostjad. Börsikrahh ja kinnisvaraturu raske olukord ning laenuraha raskem kättesaadavus kärpis potentsiaalsete ostjate huvi. Sedasi jäid kümneid ja sadu tuhandeid naelu maksvad margiharuldused müümata. Ettevõttel on aga sellist vara bilanss täis.
Stanley Gibbons kärpis raha säästmiseks dividendi. Ettevõte novembris avalikustatud poolaastakäive vähenes 21%. Aasta varesemast 6,1 miljoni naelasest kasumist jäid järele vaid riismed – 500 000 naela. Sealt algasid spekulatsioonid.
Tagatipuks teatas ettevõtte audiitor, et nemad enam Stanley Gibbonsit ei auditeeri, kuna riskid on läinud liiga suureks. Mis selle taga oli, sellest ei räägita. Et ettevõte püüdis luua kallitele markidele nn. investoriteturgu ja lasi välja inimestele kellel puudus igasugune huvi markide vastu garanteeritud struktureeritud tooteid, siis võibolla tekkisid probleemid just sealt. Nende toodete väärtust kujundati kataloogiväärtuste alusel, mida oksjonifirma vastavalt turuolukorrale oma parimal äranägemisel igaaastaselt määras. Sisuliselt loodi sarnane toode investeerimishoiusele, kuid alusvara ehk markide väärtust määras ettevõte ise. Sellises tegevuses valitseb tohutu potentsiaalne huvide konflikt. Sadades tuhandetes naelades maksnud filateeliaharulduste ostjad tahtsid vaid teenida kasumit. Margid neid ei huvitanud rohkem kui vaid ilus jutt, et haruldate markide hinnad kunagi ei lange.
Samas valitseb filateeliamaailmas karjuv vahe kataloogiväärtuste ja tegelike margihindade vahel. Kui struktureeritud tooted oleks läinud hapuks, olnuks Stanley Gibbonsil motiiv lasta markide kataloogiväärtustest õhku välja, kuna nad kohustusid neid teatud % eest kataloogiväärtusest tagasi ostma. Oleks seda teinud üks suur kataloogikirjastaja, oleks arvatavasti järginud ka teised juhtivad kataloogikirjastajad.
