Vähemusosanike kaitse on vaja panna toimima

Eestis on tekkinud üsna ulatuslik arutelu, kas seadusega peaks äriühingute juhtimist ja vastutust puudutavaid sätteid täiendama või võiks neid hoopis liberaliseerida. Ühest küljest oleks moodsas maailmas tarvis luua eeldused tänapäevase, kiirelt liikuva kapitali Eestisse meelitamiseks. Teisalt on risk, et Eesti ettevõtluskeskkonda kuritarvitatakse. Ühest küljest oleks justkui tarvis regulatsiooni lihtsustada, teisest küljest peaks seadust justkui rangemaks tegema. Olukord on nii vastuoluline, et lahendusi ei paista.

Eelpool kirjeldatud temaatikaga seonduvad vähemusosanike kaitse küsimused. Diskussiooni vähemusosanike kaitse teemadel on oluliselt elavdanud Riigikohtu 2015-2016 lahendid. Tuginedes kohtupraktikale on avaldatud seisukohti, mille kohaselt vähemusosanike kaitse on ebapiisav ning kehtiv õigus vajab olulisi muudatusi (sunddividendi maksmise kohustus, ühingust väljumise õigus ehk nn sell-out).

Teisalt on ka leitud, et vähemusosanike õiguste kaitsega on kõik hästi, midagi muuta pole vaja, kuna täiendavad abinõud kujutaks ohtu ettevõtlusvabadusele. Ühest küljest me sooviks riigina, et kogu maailma erinevad investorid sooviksid ja julgeksid Eesti ettevõtetesse investeerida. Samas on selge, et ettevõtteid peab saama efektiivselt juhtida, mis ei ole võimalik kui vähemusosanike õigused on liiga detailsed.

Eestis kehtiva seaduse kohaselt on vähemusosanike õiguste kaitseks ette nähtud järgmised õigused:

1) iga osaniku õigused, mille hulka kuuluvad:

õigus saada ettevõttelt informatsiooni ja osanike koosoleku otsuste vaidlustamise õigus.

2) kvalifitseeritud vähemusosaluse (10% osakapitalist) omamisega seotud õigused, mille hulka kuuluvad:

õigus nõuda osanike koosoleku kokkukutsumist ja teatud küsimuse päevakorda võtmist ja

õigus nõuda erikontrolli läbiviimist osaühingu juhtimise või varalise seisundiga seotud küsimustes.

Lisaks võib pidada vähemusosaniku kaitsele suunatud abinõudeks:

osanike hääleõiguse piirangut (küsimustes, kus seltsi ja osaniku huvid on vastuolus, sh nõuete esitamisel osanikest juhtorgani liikmete vastu)

võimalust pöörduda majanduskuritegude kahtlusel vastava kriminaalmenetluse läbiviimiseks.

Ise-enesest on kehtivate õigustega antud vähemusosanikele igati adekvaatne kaitse, kõik põhiõigused on kaitstud, sekkudes ettevõtte tegevusse vaid erandjuhtudel (teatud kuritarvituste puhul). Aga tegelikkuses on probleemiks, et need õigused toimivad vaid juhul, kui enamusosalust omav(ad) osanik(ud) ning nende poolt määratud juhtkond täidavad neid vabatahtlikult. Paraku puuduvad võimaliku pahatahtliku juhtimise puhul efektiivsed meetmed eeltoodud õiguste maksmapanekuks.

Praktikas on imelihtne muuta vähemusosaniku õigused sisutühjaks, näiteks:

1) kui enamusosanik ning tema määratud juhtkond ei soovi vähemusosanikule informatsiooni anda, siis ei saa vähemusosanik seda informatsiooni teisiti kui kohtu ja täituri abil. Lõpliku kohtuotsuseni sarnases küsimustes jõuab praktikas ligikaudu aastaga, vahest läheb ka mitu. Täitemenetlus kohtuotsuse täitmiseks on samuti üsna keeruline ja pidevalt vaidlustatav. Ehk isegi kui vähemusosanikul oli täielik õigus saada enda soovitud infot, siis selle saamine aasta-kahe pärast muudab informatsiooni aegunuks ehk praktiliselt väärtusetuks (rääkimata ebaproportsionaalsetest kuludest selle saavutamiseks);

2) otsuste kohtus vaidlustamise õigus on samuti ebaefektiivne nii eeltoodud kohtumenetluse aja kui sisutühjuse tõttu. Nimelt on kohtupraktika kohaselt nii, et isegi kui enamusosaniku määratud juhtkond peaks lihtsalt võltsima üldkoosoleku protokolli ning kirjutama, et (enamusosanikule sobimatut) otsust ei võetud vastu (kui tegelikkuses võeti otsus vastu), siis kohus üksnes tunnistab vastavalt vormistatud otsuse kehtetuks. Paraku kohus ei tuvastagi kohtupraktika kohaselt, mis otsus tegelikult vastu võeti. Nii võib pahatahtlik juhtkond sisuliselt igat „ebasobivat“ koosoleku otsust lihtsalt eirata;

3) koosoleku kokkukutsumise õigus on samuti ebaefektiivne. Eeltoodult saab ettevõtte juhtkond näiliselt rahuldada koosoleku kokkukutsumise nõude, kuid tegelikkuses võtta seal vastu sellised otsuseid nagu oma positsiooni kuritarvitanud enamusosanik tahab. Vähemusosanik jääb taas lõpmatult kohtus tõendama, et enamusosaniku vormistada lastud otsuseid ei võetud vastu;

4) ka erikontrolli instituut on mittetoimiv. Enamusosanik võib lasta vormistada talle sobiva erikontrolli teostajaga enda poolt kokkulepitud „erikontrolli“ või satub vähemusosanik taas kohtusse, mille tagajärjel saab heal juhul kunagi erikontrolli, mille väärtus on ajas kadunud;

5) samuti eirab iga vähegi teadlik enamusosanik hääleõiguse piirangut. Kas lihtsalt väites, et piirangut ei ole või vormistades oma osaluse koosoleku ajaks mõnele teisele isikule, kes justkui ei ole piirangut põhjustanud asjaoludega seotud. Isegi kui vähemusosanik läheb kohtusse, saab ta heal juhul aasta-kahe pärast otsuse, et vormistatud koosoleku otsus ei kehti (mitte aga vastava hääleõiguse piiranguga korrektse otsuse). Nii ei olegi võimalik enamusosaniku vastu nõuet esitada ka juhul, kui enamusosanik on lihtsalt kogu seltsi vara endale kantinud;

6) ning lõpuks ei toimi paraku ka vähemusosaniku võimalused saada kaitset majanduskuritegude vastu. Kui ka politsei lõpuks võtab suvaks uurida mõnda asja (mis toimub reeglina peale seda kui prokuratuur või kohus on korra või mitu uurijale selgitanud, et tegemist ei ole vaid tsiviilvaidlusega), siis toimub uurimine nii loiult ning ebakvaliteetselt, et asjad lõpetatakse varem või hiljem ära. Kurioosumina ei saa vähemusosanik isegi kriminaalasja lõpetamist vaidlustada, sest talle öeldakse, et ta ei ole kannatanud — mitte vähemusosanik ei saanud kahju, vaid selts (selts muidugi ei kaeba midagi, sest see on seda kuritarvitanud enamusosaniku kontrolli all).

Kokkuvõttes on nii vähemusosanike kaitse kui ka paljude muude Eesti regulatsioonide puhul oluline lõpetada peitusemäng ning hakata seadust efektiivselt rakendama. Kõiksugune täiendav või uus regulatsioon ei anna paraku midagi juurde kui me ei saa aru vajadusest seadust efektiivselt rakendada. Seaduse kirjutajad võivad lõpmatult istuda kabinetivaikuses ning arutada milline regulatsioon lahendaks olukorra, kuid kui tegelikkuses käib seaduse rakendamine eeltoodult, siis on seadus vaid heatahtlikele täitmiseks ning teistele demagoogitsemiseks.