Konkurentsi järelevalvest monopolide näitel

Kuidas on lood konkurentsijärelevalvega Eestis? Kartellid ja turgu valitseva seisundi kuritarvitamine on Eestis keelatud juba alates 1993. aastast. Aga kas oskate meenutada mõnda olulist kaasust Eestis turgu valitseva ettevõtte kuritarvituse tõkestamisel?

Kui ei meenu, siis seetõttu, et Konkurentsiameti võimalused turgu valitsevate ettevõtete ohjeldamiseks on üsna ahtad. Konkurentsiameti kodulehel on ülevaade haldusmenetluses tehtud järelevalve otsustest. Haldusmenetluses karistusi määrata ei saa — maksimaalne, mida Konkurentsiamet saab teha, on viibutada näppu ning teha ettekirjutus nõudes rikkumise lõpetamist. Viimase kümne aasta jooksul on Konkurentsiamet läbi viinud umbes 75 haldusmenetlust, kus üheks küsimuseks oli võimalik turgu valitseva seisundi kuritarvitamine. Umbes 80 protsenti nendest menetlustest lõpetati ilma rikkumist tuvastamata ning vaid umbes 10 protsenti menetlustest päädis ettekirjutusega lõpetada rikkumine. Karistusi ei määratud üheski neist.

Karistusi saab Konkurentsiamet turgu valitsevale ettevõttele määrata väärteomenetlustes. Väärteokaristusi on määratud üksikuid ning määratud karistusi on kohtutes ka tühistatud.

Seadusandja on teinud kõik, et monopolide ohjeldamine Konkurentsiametile võimalikult keeruliseks teha — ei ole ühte selgete reeglitega menetlust, mis oleks konkurentsijärelevalveks sobiv. Konkurentsiamet tegutseb menetluste džunglis ja on järelvalvajana võtnud mitte karistuste määraja, vaid soovituste andja ja pehme suunaja rolli. Akuutseid konkurentsiprobleeme üritatakse lahendada pakkudes etteulatuvaid lahendusi, tahavaatepeeglisse ei vaadata ning karistusi ei määrata. Ettevõtjasõbraliku keskkonna loomisel üldse mitte halb suund. Aga kas sellega on ka tegelikult suudetud suure turujõuga ettevõtete kuritarvitusi ohjeldada? Mõned näited.

Eelmise aasta lõpus avaldati uudis, et sularahaveo firma G4S omandas ainukese konkureeriva ettevõtte Eurex CS. Selle tehingu tulemusel kadus täielikult konkurents sularahaveo teenuste turul ning tegutsema jäi vaid üks, G4S. Eelnevalt oli Eurex pöördunud Konkurentsiameti poole palvega kaitsta teda kui turul tegutsevat nõrgemat osapoolt — Eurex väitel tegi G4S suunatud alapakkumisi Eurex klientidele eesmärgiga tõrjuda Eurex sularahaveo teenuste turult välja. Konkurentsiameti lahendus selles asjas oli nõustuda G4S poolt välja pakutud hinnamaatriksiga, mille eesmärgiks oli tagada, et sularahaveo hinnad kõigile klientidele oleksid mittediskrimineerivad. Veidi aja pärast omandas G4S Eurexi ning kaitset vajav konkurent tõrjuti turult välja. Konkurentsiolukord võttis aga hoopis ootamatu suuna. G4S oli varem teinud alapakkumisi, see keelati ning kohustati G4Si rakendama ühtlaseid ja kohati kõrgemaid hindu — tulemuseks hinnatõus nendele sularahaveo teenuste klientidele, kes varem G4S ja Eurex konkurentsivõitluses olid endale välja kaubelnud soodsamad hinnad. Keda kaitses Konkurentsiamet selles menetluses?

Konkurentsiametil on olemasolevas menetluste rägastikus oluline valida iga lauale jõudnud probleemi lahendamiseks sobivad vahendid. Konkurentsiameti lemmiktööriistaks on kujunemas potentsiaalse rikkuja poolt olukorra lahendamiseks väljapakutud kohustuste siduvaks muutmine. Selliste kohustuste puhul on aga oluline vaadata kaugemale kui ainult menetlusosalised. Euroopa Liidu konkurentsiõiguses tuntakse sarnast kohustuste siduvaks muutmise instrumenti, kuid selle kasutamise oluline eeldus on testida potentsiaalse kuritarvitaja poolt väljapakutud lahenduse sobivust ka teistele turuosalistele. Ehk G4S asja raames oleks Konkurentsiamet enne kohustuse siduvaks muutmist pidanud küsima turuosalistelt, kas nende hinnangul väljapakutud kohustus olukorda parandab.

Tõhus konkurentsijärelevalve — kelle mure?

Võiks ju arvata, et ei ole advokaadi asi muretseda puuduliku järelevalve üle. Advokaadi üheks ülesandeks on kaitsta võimalikke rikkujaid ning kasutada kliendi huvides kõiki vahendeid ja viise, mis ei ole vastuolus seadusega ja kutse-eetika nõuetega. Seega võiks asuda seisukohale, et puudulik järelevalve lihtsustab advokaadi tööd.

Paraku ei ole sellise olukorra jätkumine mitte kõigi ettevõtete huvides. Järelevalve puudulikkus pärsib ausate ettevõtete tegevust — kui kohtunik ei saa või ei suuda tõhusalt järgida reeglitest kinnipidamist, siis muutub keskkond ettevõtete jaoks prognoosimatuks. Konkurentsivõistluses võivad võitjateks tulla mitte kõige tõhusamad ettevõtted. Need, kelle jaoks keskkond on vastuvõetamatu, võivad loobuda arendustest või liikuda teistesse piirkondadesse. Näeme välisinvestorite lahkumist Eestist, massilisi koondamisi, ettevõtete tegevuste kokku tõmbamist. Kindlasti ei ole kõik viimase aja trendid omistatavad konkurentsijärelevalve puudustele, kuid konkurentsijärelevalvel on kindlasti oluline roll Eesti ettevõtete konkurentsivõimele. Ettevõtjal, kelle koduliiga ei ole piisavalt tugev, ei ole asja ka välisturgudele.

Kuidas saaks Eesti konkurentsivõimet suurendada?

Konkurentsijärelevalve tõhustamiseks on vajalik nii seadusandlik reform, Konkurentsiameti võimekuse kasvatamine kui ka turuosaliste enda aktiivne tegevus oma õiguste kaitsel.

Justiitsministeeriumi 2016.a töökavas on ühe tegevusena plaanis konkurentsiõiguse analüüs ning sellest tulenevate tegevuste elluviimine, samuti Konkurentsiameti rahastamismudeli muutmise eelnõu. Soovin justiitsministrile ning ministeeriumi ametnikele ambitsioonikust ülesandega tegelemisel ning tarku otsuseid.

Turuosalistel ei jää aga muud üle, kui asuda ise aktiivselt oma õiguste kaitsele. Eesti õiguskorda on plaanis üle võtta direktiiv, mille ülesandeks on lihtsustada konkurentsiõiguse rikkumisega tekitatud kahju väljanõudmist tsiviilkohtutes. Avaliku teabe seaduse kohaselt on turgu valitseva ettevõtte hinnakujunduse info avalik teave — see tähendab, et turgu valitseva ettevõtte kaupade ja teenuste pakkumise tingimused, hinnad ja nende muudatused on info, mida turgu valitsev ettevõte peab huvilistele avaldama. On oodata, et turgu valitseva ettevõtte tegevusest puudutatud turuosalised asuvad üha enam oma õiguste kaitsele pöördudes otse turgu valitseva ettevõtte, vajadusel Andmekaitse Inspektsiooni ning tsiviilkohtute poole. Sellised arengud on samm ameerikaliku „kõik hagevad kõiki“ suunas. See ei ole meie õigussüsteemis kindlasti ühegi turuosalise ega ka ühiskonna jaoks optimaalne lahendus, oma õigusi suudavad efektiivselt kaitsta üldjuhul ikkagi vaid tugevamad ning nõrgemad osapooled jäävad kaitseta. Seetõttu ei saa oodata turuosaliste vahelistest vaidlustest efektiivset konkurentsijärelevalve asendajat ning allakirjutanu pööraks lahenduste otsimisel pilgu ikkagi ministeeriumi ning Konkurentsiameti suunas.