1. Me ei ole kunagi öelnud, et riik ei hakka olemasolevaid hooneid rekonstrueerima. Kui selleks on võimalus ja kohalik omavalitsus sobiva hoone välja pakub, siis kindlasti teeme seda. Teame, et näiteks Meremäe vallal on üks sobilik maja ja neid on mujalgi.

Samas on tõsi, et erastamise järgselt on avaliku sektori omandis alla 4 protsendi elamufondist ja korteritel on siiski eraomanikud. Eraomand on puutumatu, turg on killustunud ja turult kokku osta tervet maja odava hinnaga on võimatu ja seda teab ka Peep Sooman.

2. Täna oleme rääkinud kahest suurest piirkonnast, kus võiks läbi viia piloodi – Ida-Virumaa ja Kagu-Eesti. Meil on ülevaade nende piirkondade erinevate tõmbekeskustest, kuid reaalne soov, kuhu ja mida ehitada, peab tulema eelkõige omavalitsusüksustelt endilt.

Riik ei hakka ette ütlema, kuhu nad peaks või võiks uusi maju ehitada või vanu korrastada. Peame vaatama perspektiivi, tegema valikud sõltuvalt investeeringutest piirkonna infrastruktuuri, innovatsiooni, ettevõtlusse, haridusvaldkonda.

On fakt, et kui inimesele pakutakse tööd tähtajalise lepinguga, vajab ta samamoodi stabiilse lepinguga tagatud tänapäevast kvaliteetset elamispinda – hetkel neid paljudes Eestimaa paikades pole.
Eesmärk on luua elukohad töökohtade lähedale.

Paljud omavalitsused on viidanud eelkõige probleemile, et neil on töökohti, aga puuduvad tööjõu piirkonda toomiseks vajalikud eeldused. Näiteks üks põhjus, miks inimesed väiksematest linnades lahkuvad, on seotud õpingutega.

Seejärel on inimestel jälle valiku koht, kus alustada iseseisvat elu. Väide ääremaastumise paratamatuse osas ei pea paika. Ja kui see ka paika peaks, ei saaks riik sellist tendentsi käed rüpes pealt vaatama jääda.

3. Sooman räägib 6000 korteri ehitamisest kohe ja praegu Ida-Virumaale ja Lõuna-Eestisse. Siin ei ole autor sisust korrektselt aru saanud – täna räägime pilootprojektist ja umbes poolesaja korteri toetusest lähiaastatel.

Mõistagi peab rajatavate üürieluruumide maht olema vastavuses demograafilise olukorraga ja kui see on vajalik, siis aastaks 2030 on võimalik rajada kuni 6000 korterit.

Riik pakub ainult võimaluse, mille realiseerib kohalik omavalitsus vastavalt reaalsele vajadusele. Kui üürielamute vajadus puudu, siis ei ole kohalikul omavalitsusel põhjust ega tõenäoliselt ka võimekust ka meetmest abi taotlema tulla.

4. Plaan tuua olemasolevatesse majadesse inimesi on õilis eesmärk, ent reaalelus keeruline. Valdavalt on tegemist eraomandiga ja üksikute korterite kokkuostmine ei taga endiselt lahendust eluasemeteenuse probleemile.

Seda lahendust on proovitud, ilmselt ka kinnisvarabürood ise. Mahtu arvestades kujuneb kulu kordades suuremaks nii korrastamisele, haldamisele, bürokraatiale kui ka programmi mittekuuluvate sihtgruppide ülalpidamisele.

5. Võrrelda Pärnut, Haapsalut, Imaveret, Narvat, Valgat jt teisi Eesti linnu Hiinaga on kahtlemata omapärane üldistusvõime. Eestis ei sunnita kedagi liikuma ühest kohast teise, aga meil on palju tööjõudu, kes oleks nõus elukohta vahetama, eeldusel, et on olemas toimiv ja stabiilne üüriturg.

6. Programmi elluviimiseks ettenähtud rahaline maht aastani 2020 on 17,5 miljonit eurot, sealjuures 2017. aastaks planeeritud investeeringute maht on 2,5 miljonit eurot ja 2018–2020. aastatel 5 miljonit eurot aasta kohta.

Eesti jaguneb laias laastus neljaks suuremaks mõjualaks, mille keskmeks on linnad, mis on tõmbepiirkonnaks kogu tagamaale. Seni, kuni ei ole otsustatud pilootprojekti täpset asukohta, on ennatlik teha järeldust, et Ida-Virumaale üürielamu rajamine ei ole väärt investeering.

7. Elamupoliitika tugineb inimeste reaalsetel vajadustel, mitte ühe või teise erakonna vaadetel. Üürielamute ehitamist toetatakse nii Lääne- kui ka Kesk-Euroopa riikides ja mõistagi ka Skandinaavias.

Eestis on viimase 25 aasta jooksul läbinud suure arengu, praeguseks oleme jõudnud tasemele, kus tuleb rakendada heaoluriigile iseloomulikke meetmeid.

Igaüks mõõdab oma puuga. Kui keegi näeb iga tegevuse taga korruptsiooni, siis küsimus on tema ärikultuuris, maailmavaates ja lastetoas. Kui kellelegi on tehtud korruptiivseid pakkumisi, on ta kohustatud sellest teavitama õiguskaitseorganeid.

Kui vastavat asutust pole teavitatud, siis jääb küsimus, kas selline pakkumine ikka tehti või pole inimene täitnud oma kohustust.