Espressomasina ajalugu: metalltünnist nutimasinani
Aastasadu valmistati kohvi potis või pannil, kuhu asetati röstitud kohvioad või jahvatatud kohvipuru, mille peale kallati tuline vesi. Väidetavalt olid paar esimest tassi küllaltki maitsvad, kuid mida tass edasi, seda kehvemaks kohvijoogi maitse muutus. Kuna tegemist oli aeganõudva valmistusprotsessiga, siis muutus selline kohvi valmistusviis inimestele tüütuks.
Esimese tõelise kohvimasina moodi kohvikannu leiutas 1865. aastal ameerika leiutaja James H. Mason. Tegemist oli perkolaatoriga ehk mulksukannuga, mis eestlastele on tuttav peamiselt Nõukogude Liidu ajast, mil roostevabast terasest kann pandi kööki mulksuma iga külalise saabudes. Kuigi mulksukannuga oli kohvi valmistamine märkimisväärselt kiirem ning mugavam, valmistades korraga 4-10 tassi kohvi, ei rahuldanud see siiski tööstusrevolutsiooni tööandjaid. Tekkis küsimus – kuidas muuta kohvi valmistamine kiiremaks, et töölised saaksid pidada välk-kohvipause tõstmaks tootmise produktiivusust, sest tööandjad teadsid, et pärast kohvipausi on töötegemine märksa efektiivsem.
Espressomasin kui metallist tünn
Lahenduse tõi 1901. aastal itaallasest leiutaja Luigi Bezzera, kes andis sisse patenditaotluse esimesele espressomasinale. Tegemist oli maailma esimese ühetassi espressomasinaga, mis võimaldas valmistada maitsva kohvijoogi vaid poole minutiga. Uus espressomasin meenutas peaasjalikult metallist tünni, mis oli poolenisti veega täidetud. Elaval tulel vett soojendades tekkis kohvimasina ülaosasse aur, mille rõhk temperatuuri tõustes üha kasvas. Õige kuumuse ning paraja auru saavutamisel tuli masina alaosasse asetada niiöelda kohvikäpp jahvatatud kohviga ning seejärel keerata ventiili. Ventiili keeramisel surus rõhk kuuma vee kohvipurust läbi ning maitsev espresso oligi valmis.
Bezzera masina leiutamisele järgnes 40 aastat ränka tööd espressomasina kallal, mil üritati välja töötada espresso valmistamiseks õige veetemperatuuri ja rõhu vahekord. 1945. aastal jõudis sihile Milano barista Achilles Gaggia, võttes kasutusele n-ö kolbi mehhanismi surumaks vett läbi kohvipuru. Nüüdsest kulus ühe espresso valmistamisele vaid 15 sekundit, lisaks kattis maitsvat kohvijooki kuldne crema kiht. Gaggia leiutis muutis kogu senist kohvikultuuri. Peagi täitsid Gaggia uudsed masinad nii Itaalia, Suurbritaannia, Ameerika kui Aafrika kohvikuid, kasutusse tulid elektriga töötavad masinad.
Revolutsioonilise uuenduse espressomasinatesse tõi 1961. aastal itaallane Ernesto Valente, kes võttis espressomasinal kasutusele elektrilise pumba, mis võttis kuuma vett otse torudest.
Kui esmalt töötati välja peamiselt kohvikutes kasutuses olevaid espressomasinaid, siis 1960ndatel hakati katsetama esimesi kodutarbijatele mõeldud masinaid, mis tootmisesse jõudsid alles 1970ndatel, kui Gaggia leiutas espressomasinad, mille otsesteks järeltulijateks on tänased ühenupuvajutusega täisautomaatsed espressomasinad.
Tänapäevased espressomasinad kui superkohvimasinad
Nüüdisaja espressomasinad on osake meie igapäevaelust, milleta ei kujuta enda elu ette enam ei kodu- ega professionaalne tarbija. Kui tuntud itaalia kohvimasinate bränd Saeco ostis sajandivahetusel senise kohvimasinate kultusbrändi Gaggia ära ning arendas masinate funktsionaalsus ja töökindlust edasi, siis tänu sellele võib tänaseid täisautomaatseid espressomasinaid kutsuda suisa nutimasinateks. Kui esmalt sai espressomasinaga valmistada üksikuid kohvijooke, siis nutimasinad võimaldavad lisaks reguleerida kohvi kangust ja kogust ning vahustada piima, valmistades kuni 19 erinevat kohvijooki.
Kuigi ühenupuvajutusega kohvimasinad on üha populaarsemad, siis ei ole kusagile kadunud ka käsitsi juhitavad espressomasinad. Need annavad kohviasjatundjatele võimu oma meelisjoogi valmistamise üle - kohvi tegemisel kasutatakse käppa, mille sisse asetatakse soovitud kogus värskelt jahvatatud kohvi. Kuigi tänased täisautomaatsed espressomasinad võivad kohvi valmistada märkimisväärselt paremini kui algaja barista, on pikaajalise kogemusega kohvimeistri poolt valmistatud käppmasinaga espresso kümneid kordi maitsvam.
