Arenevate turgude langus ei ole läbi
Globaliseerumine on tagasikäigul, kirjutab The Economist. Kauplemine on stagneerumas ja kapitalivood on üle maailma kukkunud alates 2007 aastast üle poole.
Lääs on vihane ja endassetõmbunud. Tärkamas on aina rohkem pettumust. Buumiaastatel, vahemikus 2003 ja 2010 tundus, et uus ajajärk avatusest ja globaalsest kaubandusvõrgust aitaks tärkavatel riikidel kasvada turbokiirusel aastakümneid, sulgedes tühimikku arenenud riikidega. Tänaseks on see idee vajunud unustuste hõlma. Brasiilia majandus on kokku kuivamas, Hiina võlad on hirmutavad ja Venemaal valitseb jätkuvalt autokraatia. Arenevate riikide kasv on 4% piirimail, pool sellest, mis oli aastal 2006.
Ruchir Sharma, fondihaldur ja majandusraamatute autor, toob välja, et arenevate turgude langus ei ole veel läbi. Kaupasid eksportivad majandused, näiteks Venemaa, Brasiilia ja Lõuna-Aafrika ei ole veel täielikult kohanenud. Mitmed multifunktsionaalsed firmad ei suuda tunnistada, et nende välisinvesteeringud ei too tagasi korralikku kasumit. Töötamaks vastu majanduse globaalsele aeglustumisele pärast 2008-09 kriisi, panustas suurem osa arenevaid majandusi laenudele. Ruchir Sharma usub, et Hiina majandus peab kindlasti silmitsi seisma majandusraskustega. „Ükski riik ei ole kunagi elanud üle suurt laenukoormat ilma kannatamata tõsise majandusliku aeglustumise käes,“ ütles ta.
Paljud analüütikud ja firmade juhid pidasid sisekaubandusbuumi muutuseks pikemas perspektiivis. Tõesti eksisteerivad põhjused, miks SKP inimese kohta võib arenevates riikides kiiremini tõusta kui rikastes riikides: näiteks, nad teevad suure tehnoloogiahüppe võttes eeskujuks rikaste riikide kogemused. Aga ajalugu paneb ette, et kiire kasvu hoidmine on praktikas väga keeruline. Alates 1945 aastast on suurema osa riikide edule järgnenud perioodid keskmise või isegi halvema kasvuga. Sharma arvab, et võti arenevate riikide võimekuse kasvuks järgnemaks rikastele riikidele on tsüklites. Riikide väljavaated kasvavad ja langevad kümne aastaste tsüklitena. Järsud kiired kasvud peidavad endas ohte: jõukad investorid sponsoreerivad kehvemapoolseid projekte ja poliitikud muutuvad mugavateks. Pärast langust pangad ja firmad suudavad viimaks korda saada oma balansi ja reformijad saavad julgustust, aidates majanduskasvule jällegi kaasa.
