Fazeri müügidirektor: leiva soodushinnaga müük ei ole tööstuse jaoks perspektiivikas
Fazeri müügidirektori Vladimir Sapožnini sõnul on pagaritoodetest sarnaselt piimaga kujunenud vahend, mille hinnaalandusega kliente kauplustesse meelitatakse. Tema sõnul peaks sellist taktikat vältima, et leiba väärtustataks ning iga leiva ja saia valmimisse panustav osapool saaks õiglast tasu.
“Leiva valmimine tera muldapanekust kuni leiva letile jõudmiseni kestab enam kui aasta. Leiva tootmisahel on väga pikk ning selleks, et nii põllumees, veskimees, logistik kui ka pagaritööstuse töötaja saaks väärilist töötasu, ei tohiks pagaritoodete hindu pidevate kampaaniate käigus langetada,“ tõdes Sapožnin.
Tema sõnul mõjutab tarbijate ootus saada pidevalt kampaaniahinnaga ülisoodsat leiba ja saia tugevalt kõiki ahela lülisid. „Kui kollase sildi väljapaneku nimel arvatakse leiva hinnast maha 15 senti, siis – ütleme ausalt – tarbija võit jääb sellest täiesti märkamatuks. Põllumehe ja tööstuse jaoks on see aga märkimisväärne kaotus, mistõttu ei ole tarbijate harjutamine kollase sildiga meie hinnangul pikas perspektiivis mõistlik lähenemine,“ ütles ta.
Ta nentis, et ei saa pidada normaalseks olukorda, kus leiva ja pudelivee hinnal ei ole märkimisväärset vahet. „Teravilja ei pumbata maapõuest, seda tuleb kasvatada suure hoolega, kaitstes seda väliskeskkonna mõjude eest. Leiva valmistamisel kasutatakse oluliselt rohkem koostisosi ning kui see ühel hetkel valmib, on selle eluiga vaid umbes viis päeva,“ selgitas Sapožnin.
Sapožnin tõi näite pagaritoodete väärtustamisest riikides nagu Itaalia, Hispaania ja Prantsusmaa, kus põllumees on väga tugeval positsioonil ning sai lahutamatu osa rahva toidukultuurist. „Nendes riikides maksab saia kilo pea kolm korda rohkem kui Eestis. Enamikes Euroopa riikides kehtib toiduainetele ka palju madalam, 5-10% käibemaksumäär – Eestis toidule teatavasti mingeid käibemaksusoodustusi ei tehta, mistõttu on kasumimarginaalid tegelikult väga väiksed,“ nentis Fazeri müügidirektor.
„Ka Eesti tarbija on valmis kvaliteedi ja kõrgema väärtuse eest maksma. Oluline on, et tootjad ja kaupmehed annaksid tarbijale mõista, et ka lihtsam valge sai, peenleib või rukkileib on tehtud pühendumusega, mis väärib tasustamist,“ ütles ta.
