Maanteeameti ennetustöö osakonna eksperdi Christina Vallimäe sõnul võib kõnniteel, mis ei ole märgistatud kui jalgratta- ja jalgtee sõita alla 13-aastane jalgrattur ja tema kuni kaks täiskasvanud saatjat ning väikelast rattatoolis sõidutav jalgrattur.

„Ülejäänud ratturid võivad sõita jalgratta- ja jalgteel, jalgrattarajal ja -teel või võimalikult sõidutee parema ääre lähedal ning teepeenral, kui see on selleks kõlblik, ohustamata jalakäijat. Kõnniteel võib sõita siis, kui sõiduteel sõitmine tee seisukorra tõttu on oluliselt raskendatud, “ täpsustas Vallimäe ratturi võimalusi liiklemiseks ja pani südamele liikluses teineteisega arvestamist.

„Lapsevanemad peaksid lapsi juhendama ja õpetama, millal ja miks kella anda, kui kaugelt mööduda teistest liiklejatest ja mis kiirusega. Jalgrattur ei tohi kõnniteel, jalgratta- ja jalgteel või ülekäigurajal liigeldes ohustada jalakäijat ning jalakäija vahetus läheduses tohib jalgrattaga sõita jalakäija tavakiirusega,“ loetles Vallimäe ratturi kohustusi ja lisas: „kui aga jalakäija liigub vaid jalgratturile ettenähtud teeosal, ei tohi jalakäija ratturit takistada.“

Mida paljud ratturid ei tea, on kohustusliku ja soovitusliku varustuse olemasolu. Tuled, signaalkell ega ka helkurid ei ole mõeldud pelgalt iluasjadeks, mille soetamine igaühe enda südameasjaks.

„Liiklusseaduse kohaselt peab alla 16-aastane juht jalgrattaga sõitmisel kandma kinnitatud jalgratturikiivrit. Igal jalgrattal peavad aga olema: töökorras pidur ja signaalkell, ees valge ja taga punane ning vähemalt ühe ratta mõlemal küljel kollane või valge helkur. Pimeda ajal või halva nähtavuse korral sõites peab jalgrattal põlema ees valge ja taga punane tuli,“ nimetas Vallimäe ratturile kohustuslikku lisavarustust.