Toiduteadlased selgitavad: kas suurendatud valgusisaldusega toodete tarbimine kuulub tasakaalustatud toitumise juurde?
Tervise Arengu Instituudi ekspert Tagli Pitsi sõnul ei tohiks valgudefitsiit olla probleemiks arenenud maades, kui inimesel on piisav sissetulek ja ta sööb normaalselt: valgupuudus on pigem arengumaade probleem.
“Eesti toitumisuuringu lõplikud tulemused saavad valmis aasta lõpuks ja teame tarbitava koguse kohta infot anda siis,” sõnas Pitsi. “Kuid kui inimene saab energiat vastavalt vajadusele, toitub mitmekesiselt ja vastavalt toidusoovitustele (sööb igapäevaselt midagi viiest peamisest toidugrupist: teraviljatooted ja kartul, puu- ja köögiviljad, piimatooted, kala-linnuliha-muna-kala, lisatavad toidurasvad), siis saab ta vajaliku koguse valke kätte tavalisest toidust, tihtipeale pigem rohkemgi kui vähem.”
Valgudefitsiidi müüdist
Rannamõisa toitumisnõustaja Henri Ruul, kel on dietoloogina töötamise kogemus nii Eestist, Taanist kui Rwandast, toob välja, et ehkki valgupuudus on siiski rohkem arenguriikide probleem, on erinev tähendus minimaalse vajaduse täitmisel ja optimaalsel tarbimisel. “Viimaste aastate teadusuuringutest on leitud kinnitust, et valkude vajadus võib inimestel olla üsnagi erinev. Siinkohal ei räägi me ainult sportlastest, vaid ka eakatest, haigetest jne.”
Ruuli sõnul ei vasta paljudel juhtudel nende sihtgruppide toidumenüü vajadusele ning pikemas plaanis avaldab see mõju nende tervisele. “Näiteks vananemise puhul on optimaalsel valkude tarbimisel tugev seos elukvaliteediga.”
“Valgud täidavad organismis väga olulisi ülesandeid”, sõnas Ruul. “Ennekõike on nende roll ehituslik ning toimida ensüümidena, mis reguleerivad ainevahetust. Lisaks on valgud olulised tänu oma kaitseomadustele (kaitsevad ohtlike bakterite ja viiruste vastu) ja erinevate ühendite transportimisel (nt hemoglobiin). Seega võib kokkuvõtlikult öelda, et ilma valkudeta ei ole elu võimalik.”
See ei pruugi aga tähendada kohest vajadust suurendatud valgusisaldusega toodete järele. “Alustada tuleks siiski tavatoidust ja vajaduse hindamisest.” Ruuli kinnitusel ei ole enamikul juhtudest valkude optimaalne vajadus nii suur, et seda tavatoidust omastada ei võiks ning tihti piisab sellest, kui valgurikas toit, nagu näiteks linnuliha, kala ja piimatooted, oleksid menüüs esindatud.
Valgurikaste toodete tarbimise vajalikkus
Tagli Pitsi sõnul ei peaks inimene muretsema valkude saamise pärast ning ekstra valgurikkaid toite juurde sööma, kui tal ei ole mingil põhjusel valguvajadus suurenenud.
Kui inimese päevane energiavajadus on 2000 kcal, siis vajab ta Pitsi kinnitusel valke umbes 50-100 grammi päevas. Ühest munast saab umbes 6 grammi valke, kahest klaasist piimast 13 grammi, 100 grammist leivast 6 grammi, 150 grammist tatrapudrust 6 grammi, 50 grammist kuumtöödeldud kanafileest 15 grammi, 20 grammist juustust 5 grammi - see kokku annab juba 50 grammi valke. Lisaks sisaldavad valke suuremal või vähemal määral ka enamik teisi toite.
Henri Ruul sõnas, et huvitav on see, et mõne nn rikastatud toidu toiteväärtus võib olla madalam kui naturaalselgi toidul. “Küll aga leidub inimesi, kes otsivad sarnastest toitudest leevendust oma vähem tervislikele harjumustele. Imetoitu nendest siiski otsida ei tasu ning mitmekülgset toitumist need kindlasti ei asenda.”
Ka Pitsi selgitusest koorub välja, et tegelikult ei ole valgurikaste toiduainete sildi all turundatud toodete valgusisaldus sageli suurem n-ö tavatoodetest, mida inimene on niikuinii harjunud tarbima.
“Kui võrrelda omavahel näiteks Valio Profeel ananassi kohupiimakreemi, Arctic sport maasika proteiinijooki ja Tere Emma kohupiimakreemi, siis sisaldab esimene neist valke 10,7, teine 8,4 grammi ja viimane 8,0 grammi 100 grammi toote kohta ehk siis vahe ei ole märkimisväärne,” toob Pitsi välja.
