Majandusmagister: Eesti riikliku lennufirma vajadus on küsitav

Lennunduses kui kompaktses ning riskantses tegevusvaldkonnas tuleb ettevõttesse kaasata erainvestoreid, mis aitaks maandada majanduslikult põhjendamatute otsuste riski ning kaasata kogemust, teadmisi ja raha, kirjutab majandusmagister Risto Kask.

Riigikontrolli maikuus avaldatud audit näitas, et Estonian Airi puudutavad otsused tegi valitsus kiirustades ja pinnapealse teabe põhjal. Rahastati ebarealistlikke strateegiaid, prooviti ettevõtet edutult restruktureerida ning kulutati kümneid miljoneid eurosid riigi maksuraha.

Rääkides lennundusest ja selle võimalikust edust on paslik tsiteerida tuntud ettevõtjat ja lennufirma Virgin omanikku Richard Bransonit. Tema sõnul tuleb miljonäriks saamiseks alustada miljardi dollariga ning asutada seejärel lennufirma.

Üldise lennundusstatistika põhjal võib öelda, et selles valdkonnas on äärmiselt eeskujulikke ja positiivseid praktikaid, kuid negatiivseid näiteid on selles valdkonnas samuti mitmeid. Viimase kümne aasta jooksul on USA-s pankroti tõttu tegevuse lõpetanud kaheksa lennufirmat. Euroopas läksid ainuüksi 2011. ja 2012. aastal pankrotti neli lennufirmat, mis käitasid 56 erineval liinil. Euroopas lõpetas lühikese aja vältel lendamise neli korda rohkem lennukeid, kui Estonian Airi omanduses korraga kunagi lendas.

Millest on see tingitud? Esmalt tuleb mõista, et suuremad lennutranspordi sõlmpunktid ja jaotuslennujaamad on aja jooksul juba välja kujunenud. Väga raske on Tallinnal hakata konkureerima Helsingi või mõne Euroopa suurlinna lennujaamaga. Seega massiivsed laienemisstrateegiad ei tööta. Riigikontroll on välja selgitanud, et riik on teinud lennundusettevõtte arendamisel otsuseid, mida erainvestor sellistel tingimustel teinud ei oleks. Euroopa Komisjoni hinnangul oleks Estonian Airi strateegiate ebarealistlikkus ilmsiks tulnud, kui oleks küsitud sõltumatu eksperdi arvamust. Seda ei tehtud.

Eesti on läbi välismaiste lennufirmade ühendatud Saksamaa, Itaalia, Hispaania, Inglismaa, Türgi, Venemaa ja mitmete teiste riikidega. Lennufirmadest lendavad Tallinnasse Lufthansa, AirBaltic, Turkish Airlines, Ryanair, Finnair ja mitmed muud. Sisuline analüüs teemal, kas Tallinna lennuühenduste kvaliteeti annaks tagada või parandada läbi koostöö mõnega nimetatud ettevõtetest, tehtud ei ole.
Eesti riik andis ajavahemikul 2010-2015 Estonian Airile Euroopa Liidu reeglitega kokkusobimatult 84,9 miljonit eurot ning 2015 anti loodud ettevõtetele AS Nordic Aviation Group (Nüüdne Nordica) ja OÜ Transpordi Varahaldus veel täiendavalt 72,7 miljonit eurot. Kokku eraldati riikliku lennuäri opereerimiseks sellel perioodil 157,6 miljonit eurot. Sama summa eest oleks saanud lennata Tallinnast Pariisi ja tagasi kokku 927 058 korda (pileti hind 170 eurot). Kuid kui palju oleks tulnud neid lennuliine doteerida, kui seda teenust oleks korraldanud Lufthansa või AirBaltic?
Kõik eeltoodu seab kahtluse alla riikliku lennuettevõtte vajaduse. Kui tegemist on puhtalt sooviga osaleda lennundusettevõtluses omamata tegelikke väljavaateid edule, ei ole selline ettevõtlus jätkusuutlik. Oleks väga huvitav tutvuda analüüsidega, mis kajastavad Eesti riigi koostööd oluliste lennuühenduste tagamisel teiste regiooni lennundusettevõtetega. Ratsionaalne on ju siiski keskenduda vajalike ühenduste olemasolule, mitte osalusele kahjumlikus ettevõttes.

Mis Nordica loomisega muutus? Nordica äriplaani kohta võeti sõltumatu ekspertarvamus, kuid ka seda juba peale oluliste otsuste tegemist. Vastuseta jääb küsimus, miks on Nordica tegevus suures osas salastatud. Ärisaladusele viidates on salastatud dokumente ja ettevõtte majandustulemused. Lennufirma on teavitanud, et esimestest majandustulemustest ollakse valmis teavitama mitte varem, kui 2017. aastal. Ei saa nõustuda, et see on kuidagi moodi põhjendatud.

Esiteks peavad olema riiklikku lennufirmat puudutavad otsused läbipaistvad ja põhjendatud. Vastu ei tohiks võtta otsuseid, mida eraettevõtja ei oleks valmis samadel tingimustel vastu võtma. Kaasata tuleb organisatsiooniväliseid sõltumatuid eksperte, kes on võimelised hindama võimalikke otsustusvariante ja alternatiive. Ekspertide hinnangust tuleb lähtuda. Ettevõtte äriplaan peab olema teostatav ja olema võimeline teenima kasumit.

Teiseks tuleb leida lahendus tehnilistele probleemidele. Esimest tegevusaastat on saatnud mitmed viperused. Lennud on ära jäänud, kaptenid on haigestunud, esinenud on tehnilisi rikkeid, hilinemisi ning nurisetud on ka lennukite ja pardateeninduse kvaliteedi üle. Need on kõik asjaolud, mis tuleb likvideerida. Ei ole tõenäoline, et lennufirma tegevust saadab tulevikus edu, kui esimene kõige kriitilisema tähtsusega tegutsemisaasta on toonud muresid ja tuska. Teeme oma lennukid korda ning see paneb nii mõnegi kodumaalase valima Nordica mõne alternatiivse variandi asemel.

Kolmandaks tuleb kaotada saladuseloor Nordica tegevuse üle ning avaldada tuleb ettevõtte majandustulemused. Kuna lennuettevõtet rahastatakse maksumaksja raha eest, peavad maksumaksjale olema kättesaadavad igas kvartalis väljastatavad majandustulemused. See mitte ainult ei suurenda usaldust ettevõtte vastu vaid annab võimaluse ka välistel investoritel ettevõttest huvituda.

Neljandaks tuleb leida vastus küsimusele, kas Tallinnas baseeruv lennundusettevõte peab kuuluma riigile. AirBaltic ei kuulu 100%-liselt Läti riigile, ka Finnair kuulub osaliselt erainvestoritele. Sedavõrd komplektses ja riskantses tegevusvaldkonnas, nagu seda on lennundus, on erasektorist investorite kaasamine igati mõistlik. See aitab maandada majanduslikult põhjendamatute otsuste riski ning kaasata kogemust, teadmisi ja raha.

Juba praegu tuleb hakata tegelema võimalike investorite leidmisega ning kui mõni riigiettevõtetest üldse vajab erastamist, on Nordica esimene mille puhul võiks sellega alustada.
Nordical täitub varsti esimene tegevusaasta. Pingutagem, et see aasta jätaks positiivse emotsiooni nii reisijatele kui ka seda ettevõtlust rahastavatele maksumaksjatele.