Noor ettevõtja Aleksander Vassiljev: maksude üle ei peaks kurtma
Kohtume Aleksiga KoorWoodi töökojas, mis Nõmmel pesitseb ning puidudisainist tarbeesemeid loob. Tema tiimis on palgalisi töötajaid neli, projektipõhiselt lööb kampa regulaarselt veel kolm inimest.
Avaras töökojas käib vilgas töö ning sisekujunduses võidutsevad samuti puitdetailid – ruumis risti jooksvatest taladest kuni kihvti põrandalambini. Nurgas on omatehtud fotonurk, kus luuakse ainest firma sotsiaalmeediakontodele. Kõik paistab mõnusalt boheemlaslik, kuigi tänapäeval oleks vast õigem seda hipsterlikuks nimetada.
Kuidas KoorWood alguse sai?
Kasvas välja köögis nokitsemisest. Olen kogu aeg puidutööga tegelenud, nokitsenud ja ühel hetkel tegin oma tahvelarvutile puidust katte ja sõbrad kiitsid ning soovitasid neid müüma hakata. Tegin väikse portsu telefoni- ja arvutikatteid. Disainisin ise pakendid ümber ja panin disainipoodi müüki ja tõepoolest – inimesed ostsid. Edasi asjad progresseerusid loomulikult.
Algus oli sujuv?
Aga aeglane. Pidevalt oleme vaikselt oma tootevalikut suurendanud, tegevusvaldkondi laiendanud. Nüüdseks teeme erinevaid tarbeesemeid, sisekujundusdisaini, kolmandatele osapooltele pakendidisaini, firmakingitusi ja ka veebilehti. Tarbekunsti. Hiljuti lisandus tööstusseadmete hooldamise äri kõrvale, lihtsalt seepärast, et endal on kolm seadet, mis vajavad hooldust ning kompetents oli vaja niikuinii välja arendada.
Kust arenes kiindumus puitu?
Puit tuli mulle kaasa mereklubi huviringist umbes vanusest 12. Sinna ma sattusin, käisin huviringides ja kuna sõbrad olid rohkem laevahuvilised, siis sattusin otsapidi mereklubisse ja seal hakkasin endale ootamatult tegelema puidutööga. Seal oli kõik olemas – pingid, puiduvalik jne. Lugesin selle kohta ning hakkasin harjutama. See oli selline põhiline, et kohe pärast koolipäeva lõppu kadusin Kalamajja ära nokitsema.
KoorWoodil oleks ehk võimalusi ka igasugu toetusteks, kas olete neid kasutanud?
Mulle toetused ei meeldi. Tegevjuht on pakkunud, et äkki kirjutaks sinna või tänna, aga ma olen sellele vastu. Olen töötanud projekte kirjutades ja see oli täielik roppus. Ma tean, mis asi see on ega soovi olla aruandluse orjaks. Oma raha on ikka oma raha. Kui keegi annab sulle raha, siis tal on ka ootused. Pigem pooldan, et hoiad ühest ja teisest kohast kokku ning soetad päris enda asjad.
Milliseid turundusvõtteid armastate?
Sotsiaalmeedia on hästi oluline, blogid. Oleme need hipsterid, kes laadivad kogu aeg sisu ka enda Instagrami kontole. Samas oleme kasutanud ka traditsioonilisemaid meetodeid – tele- ja raadioreklaami.
Milliseid soovitusi oskaksid jagada noortele, kes ka sooviksid ettevõtte loomisel kätt proovida?
Lihtsalt alusta. Tänapäeval hästi lihtne, et pole vaja mingit algkapitali, on vaja soovi ja eelkõige inimesi, kes on nõus sinuga kaasa mõtlema, üksi ei tee midagi, aga kui sul on kaks-kolm inimest, kes on huvitatud ühise asja tegemisest, siis teete selle ära. Meil on küll inimesi läbi käinud, kes on ainult raha pärast sees ja sa ei saa nendelt seda päris panust. Raha on oluline, aga kõige rohkem on vaja leida inimesed, kes reaalselt tahavad teha sinuga sama asja.
Kirg on kõige olulisem. KoorWoodi arendamisega umbes samal ajal panin sõbraga püsti jalgrattarendifirma Waypoint, hästi tore firma, aga ise vaatasin pärast esimest rattahooaega ja mõtlesin, et mul pole mõtet sinna enam edasi panustada, sest ma ei tundnud seda kirge, et selle valdkonnaga tegeleda.
Kust leida omale need inimesed, kellega käed lüüa ja alustada?
Tuleb sõpruskond läbi käia. Ja see tuntud sõbrad-perekond-rumalad. Kuid sellest hetkest, mil su tegevjuht on sinu onupoeg lihtsalt seepärast, et ta on su onupoeg, siis suure tõenäosusega ei vasta ta kriteeriumile, vaid ollakse lihtsalt seal olemise pärast. Aga meie oleme palju inimesi leidnud endale ülikoolist.
Teie väga oluline turg on hoopis välismaa, kuidas sinna sisenesite?
Tahame maksimaalselt müüa välismaale, Eestis tuleb väga kiiresti lagi ette. Tuleks teha korralik koduleht, jälgida, et selle SEO oleks korralik. Oleme suhelnud ka välismaa blogidega, saanud kajastusi. Turundanud konkreetsetele sihtgruppidele välismaal. Eks see lõpuks käis suust suhu. Hea toode müüb ennast lõpuks ikkagi ise.
Eesti e-riigi vaimustusega võib jääda mulje, et ega ilma koodikirjutamisoskuseta midagi loo. Kuidas on sul suhted IT-ga?
Suur IT-mees ma pole. Google aitab alati välja, on ka paar vajalikku command’i selged, aga mitte rohkem. Üldiselt mulle ei meeldi nutiseadmed, need ei mõtle minuga samal lainel. Hiljuti töökaaslane aitas mul nutitelefonist jagu saada.
Mis sulle Eesti ettevõttekultuuri juures meeldib?
Lihtsus. Eestis on kõvasti rohkem seltskonda, kelle jaoks on ettevõttel ka personaalne väärtus. Olen näinud ka neid ettevõtteid, kes teevad ettevõtte puhtalt tegemise pärast ja ainuke väärtus on rahanumber. Need on ka ettevõtted, kellega on rohkem probleeme.
Ühelt poolt on ka see, et kõik tunnevad kõiki, väikeriigi efekt. Teisalt on jällegi sama efekt halb, sest valik on väike, kui sa otsid tarnijaid, edasimüüjaid. See on miinus.
Mis miinuseid on veel?
Eesti ettevõtluskultuur on hoopis teistsugune. Meil on umbes pooled kliendid välismaalt: Soome, Skandinaavia ettevõtted ja Kesk-Euroopa eraisikud või ettevõtjad. Kohtumise eel teeme läbirääkimised ja lepingud, paneme paika, millest räägime.
Eestis aga enamik äri tundub, et käib nii: kaks meest saavad nurga peal kokku, teevad suitsu ja selle ajaga otsustavad ära, kes kellele mida müüb ja mida ostetakse. Kindlasti pole see mingi kindel reegel, aga olen väga palju sellist ebaprofessionaalset ja lohakat suhtumist Eesti ettevõtetega näinud, mida ma välismaa ettevõtetega ei näe.
Läbiv probleem Eesti ettevõtetega on ka maksmata arved või arvetega viivitamine, tekivad võlglased. Oleme pidanud tegema hakkama ettemaksuga arveid. Probleem puudutab ka pealtnäha suuri ja väga hästi toimivaid ettevõtteid. Oma kulud, palgad makstakse ära ja siis vaadatakse, kas midagi üle jääb, et arveid partneritele tasuda. Mul on tuttavaid, kes töötavad ettevõtetes, kus ongi ülalt poolt see käsk, et viivitada arvete maksmistega nii kaua, kui vähegi annab. Usalduse kadumist ei kardeta, sest kelle muuga sa ikka siis teed.
Samuti keskendutakse edasimüümisele ja jaekaubandusele. Võimalikult odavalt müüa maksimaalse juurdehindlusega. See ei ole jätkusuutlik strateegia. Vähe on ettevõtteid, kes nullist sajani tooted valmis teeks ja müüks.
Aga maksusüsteem, paljukirutud sotsiaalmaks?
Ma ei leia, et maksud on asi, mille üle tuleks kurta. See hoiab ka riiki tegelikult ju üleval. Probleem pole kunagi selles, et väljaminekuid on liiga palju, vaid sissetulekuid vähe (lisab muiates).Vähem maksu ei lahendaks asja.
Olen aru saanud, et te vahendajaid eriti ei kasuta, kus teie tooteid siis katsumas käia saab?
Tegeleme otsemüügiga. Tänapäeval läheb post välkkiirelt igale poole. Soodne võimalus alustavatele ettevõtetele toodete esitlemiseks on pop-up-tüüpi poed. Nädala väljapanek ühes linnas, järgmisel nädalal teisel. Olime nõnda esindatud näiteks nii Weekendil kui ka Positivusel.
Aga oma pood? Milliseks näed KoorWoodi arenemas?
Kaalume järgmisel aastal Kalamaja turule püsiva koha leida. Oleme arenemas mitmesse suunda, kuid seda parema meelega täpsemalt veel ei sõnastaks.
Milliseks näed aga end isiklikus plaanis arenevat?
Tahan olla mitme projektiga seotud, olen praegugi ja näen end ennekõike loovjõuna. KoorWoodiga näen väga isiklikku seost, ta on mu lapsuke. Praegu olen protsessis, kuidas karjääri ja kodu ühildada. Mul pole piisavalt vaba aega, ettevõttega alustamine tähendab, et võid 3–4 aastat oma elust maha tõmmata.
Millisena näed Eesti ettevõtlustulevikku?
Tajun, et see üheksast viieni töö meie põlvkonnale eriti ei sobi. Üldiselt näen ühte kahest valikust ega oska prognoosida, milline tõenäolisem on. Kui läheb hästi, siis meil tuleb rohkem juurde ettevõtteid võimekusega toota kohapeal ning eksportida välismaale. Alternatiivina tõuseb lihtsalt vahendajate ja kauplejate osakaal turul ning sööb välja kodumaised tegijad. Ise loodan esimest.
