Tartu ülikoolis arstiteaduskonnas õppiv Tanel on pärit Ida-Virumaalt vaesevõitu perekonnast. Siiski ei taotlenud ta ülikooli astudes vajaduspõhist õppetoetust. Osalt ei olnud ta tõepoolest täpselt kursis, kuidas vajaduspõhist toetust nõuda. Rohkem aga mängis tema jaoks rolli uhkus, mis ei lubanud saba jalge vahel vaesust tunnistada ja raha paluma minna. Kuidagi sai hakkama ka oma vahenditega, kuid ülikoolis sai üsna kiiresti selgeks, kuidas sente lugeda. Tanel peab tõenäoliseks, et probleem oli ka nooruses sisse juurdunud ebamugavustundes – aegadest, kui teda saadeti vahel väikse kirjaga vanavanematele külla, et kuu lõpus ka süüa saaks. „Mitte vaesus pole häbenetav, vaid sellega mitte hakkama saamine,” selgitab Tanel oma tundeid.

2015. aasta kevadel korraldas uuringufirma Praxis haridusministeeriumi tellimusel küsitluse, kus uuriti nii tudengite teadlikkust vajaduspõhisest õppetoetusest kui ka seda, miks toetust ei taotleta. Uuringust ilmneb, et Taneli kirjeldatu ei ole erand, sest üliõpilastele võib olla alandav toetust taotleda. Eriti juhul, kui taotlust tehes tuleb mingil põhjusel juurde leida ja vormistada lisadokumente toetusvajaduse põhjendamiseks.