Eesti majandus 25: erastamine Valga autobaasist Eesti Raudteeni

1990. aastal jõuavad Eestis erakätesse peamiselt suurte ettevõtete abitootmised, väikesed kauplused jms. Õige erastamine läheb aga lahti sama aasta detsembris, mil valitsuse määrusega kuulutatakse välja kuue ettevõtte erastamine: õmblustootmiskoondis Baltika, õmblusvabrik Võit, Tallinna taksopark, Valga autobaas, Mareta ja Sami.

Valga autobaasi erastas 1991. aastal toonase transpordiministri Tiit Vähi ja tema kälimehe Jaak Raudsepa osalusega ettevõte Valga AB. Aasta hiljem Vähi väljus ettevõttest, müües aktsiad sellele nominaalhinnaga tagasi.

Tallinna taksopargi erastas kiirelt sündinud ja sama kiirelt kustunud ehituskooperatiivi Feer juht Margus Reinsalu. Soodsa asukohaga taksopargi krundile ehitati 1990-ndate lõpus Kristiine kaubanduskeskus, Reinsalu partner ettevõtmises oli Ernesto Preatoni.

Baltika aktsiatest müüakse 1991 septembris pooled ettevõtte töötajatest koosnevale aktsiaseltsile, 30% läheb avalikku müüki ning 20% jätab riik endale. 1997. aastal läheb ettevõte börsile. Järk-järgult lõpeb tootmine Eestis ja Baltikast saab jaekaubanduskett.

Õmblusvabriku Võit, praegu tuntud pesutootja Linette erastavad kohalikud väliseestlaste investeerimisfondi Estinvest toel. Hiljem tuleb tuumikaktsionäriks Rootsi pesubrändi Miss Mary of Sweden omanik Torpet Förvaltnings AB.

Kuni 1991. aastani tegeleb erastamisega riigivara haldaja riigivaraamet. Järgmisel aastal asutab valitsus spetsiaalse erastamisettevõtte ning ülejärgmisel ühendab selle ja riigivaraameti sakslaste eeskujul loodud erastamisagentuuriks.

Erastamisagentuur korraldab 40 ettevõtte müüki, teenides riigile 12 miljardit krooni, millest seitse miljardit oli erastamisväärtpaberites ehk EVP-des.

Viimaste mohikaanlastena on riigi ettevõtteportfellis 1990-ndate lõpus järel veel suured infra- ja transpordiettevõtted Estonian Air, Eesti Merelaevandus, Eesti Energia ja Eesti Raudtee.

Estonian Airi enamusosaluse (66%) müüb riik 1996. aastal 59,4 miljoni krooniga Maersk Airile, kes selle 2003. aastal SAS-ile 300 miljoniga edasi müüb. Põhimõtteliselt ongi Taani Møller-Mærsk grupi lennufirma ainus Estonian Airi omanik, kes suudab plussi jääda, hoolimata Tupolevidelt Boeingutele üleminekuks tehtud suurtest investeeringutest. Erastamiseelsetel aastatel oli Estonian Air samas seisus, mis viimastel aastatelgi: võlgades ja kahjumis.

Eesti Merelaevanduse erastab riik 1997. aastal 700 miljoni krooni eest aktsiaseltsile ESCO Holding. 2003. aastal läheb ettevõte pankrotti ja riigil jääb viimase osa aktsiate eest saamata 150 miljonit krooni.

Eesti Energiat üritab Mart Laari valitsus müüa 2001. aastal osaliselt. Narva Elektrijaamade 49% aktsiate müügiks sõlmitakse leping ettevõttega NRG Energy, kuid see ei suuda aasta hiljem omapoolseid kohustusi laenugarantiide otsimisel täita, andes valitsusele võimaluse rahva seas protesti tekitanud tehingust taanduda.

66% Eesti Raudtee aktsiate müük 2001. aastal miljardi krooniga ettevõttele Baltic Rail Service (BRS) on Eesti viimane suurem erastamistehing. Samal aastal erastamisagentuur likvideeritakse, selle viimast juhti Jaak Liivikut karistab kohus aga hiljem ametiposti kuritarvitamise eest raudtee erastamise protsessis rahatrahvi ja vanglakaristusega. Hiljem mõistab Euroopa inimõiguste kohus Liiviku õigeks.

Valitsus ostab aga raudtee-ettevõtte enamusosaluse BRS-ilt 2007. aastal tagasi, makstes üle kahe korra rohkem: 2,3 miljardit krooni.

Suurettevõtete erastamiskogemused

Salvo

Salvo, mille kõige kuulsam toodang oli kelgud, tootis ka plastmassist diapositiiviraame, hoki- ja uisusaapaid, puust suveniirnukke, purgikaasi ning muud. Kapitalismi saabumisega kadus enamikul toodangust turg, järele jäid vaid mäesuusasaapad, uisud ja ujumislestad, mida 1992. aastal tehases osaluse omandanud Itaalia firma HTM Sport tootis kuni 2003. aastani.

Siis viidi saabaste ja ujumislestade tootmine Eestist minema ning uiskude tootmine lõpetati. Järgmisel aastal müüs vahepeal Austria firmale Head üle läinud HTM maha ka Tallinnas Peterburi teel asunud peahoone ja lõpetas vaikselt tegevuse.

Polümeer

Polümeer (varem Tegur) tootis nõukogude ajal täispuhutavaid ja vahtkummist karvastatud lelusid, aga ka hokilitreid, korvpalle ja pestavat tapeeti. Just enne NSVL-i lõplikku kokkuvarisemist ehitab Polümeer Tallinna Suur-Sõjamäele pestava tapeedi tsehhi kõrvale uue korvpallitsehhi, kuhu saabub Jaapanist ostetud Molteni sisseseade. Korvpallide tootmiseks litsentsi ostmiseks Moskva enam aga valuutat ei anna ning kallis sisseseade kogub tolmu.

Polümeer erastatakse kolmes osas, aastatel 1993–1995, kokku 38,1 miljoni krooni eest. Ettevõte maandub toonase Tallinna Panga suurosaniku Toomas Tooli portfellis, kes jätab alles vaid pestava tapeedi tootmise Suur-Sõjamäel. Polümeeri amortiseerunud tootmishooned Lillekülas on aga kinnisvarana rohkem väärt.

Ettevõtte järglaseks võib pidada Polümeeri Suur-Sõjamäe tsehhides plastmassitooteid valmistavat Baltplasti, mis äriregistri andmeil kuulub Mari Toolile.

Leek

Tubakatoodete vabriku Leek enamusosanikuks saab 1992. aastal Rootsi firma Svenska Tobaks, kes lubab investeerida tootmise kaasajastamisse sada miljonit krooni. Esimene 50 miljoniline investeering nüüd Eesti Tubaka nime kandvasse ettevõttesse tehaksegi, Tallinna vabrik saab uue sisseseade ning tootma hakatakse esimesi nn ameerika tüüpi sigarette Royal Extra.

Investeering uude tehasesse Lasnamäel jääb ent ära, sest valitsus otsustab 1996. aastal mitte kinni pidada erastamisel antud lubadusest ja tõstab Eestis toodetud tubakatoodete aktsiisi võrdseks välismaise toodanguga. Svenska Tobaks võttis seepeale Eesti Tubaka jaotamata kasumist välja 140 miljonit, sulges Tallinna tehase ja kolis tootmise Malmösse.

Järgmisel aastal ostavad rootslased riigile jäänud kolmandiku aktsiaist kümme korda alghinnast odavamalt, seitsme miljoni krooniga. Mõned aastad hiljem lõpeb Eesti kaubamärkidega sigarettide tootmine üldse.

Balti Laevaremonditehas

Eesti Kalalaevaremondi Tootmiskoondis Estremrõbflot, hilisema nimetusega Balti Laevaremonditehas tuleb erastamisele 1996. aastal. Erastamiskonkursi võidab 51 miljoni kroonise pakkumusega AS Jaronex, kus on enamusosalus Talinvestil. Jaronex aga ei suuda pangagarantiid esitada ning tehas erastatakse seda seni rentinud töötajate firmale AS BLRT, mida juhib Fjodor Berman.

BLRT pakkumine on 35 miljonit krooni. Bermani juhtimisel on ligi pooleteise tuhande töötajaga tehas saanud vahepealsest raskest ajast üle diiselronge remontides.

Juba erastamise aastal teeb tehas 380 miljonit krooni käivet ja teenib 70 miljonit krooni kasumit. 2000. aastal lisab BLRT Tallinna Meretehase, aasta hiljem Klaipėda laevaremonditehase ning 2007. aastal Soomes Naantalis asuva Turku Repair Yardi.

Kiviter

Põlevkiviõli tootva Kiviteri erastamiskonkursi võidab 120 miljoni eurose pakkumusega 1997. aastal Eriõli, Priit Piilmanni ja Elar Sarapuu kütuse jm naftatoodetega kauplev firma. Eriõli võtab erastamiseks Ühispangast laenu, kandib kogu vara Bahamas registreeritud Hansen Co. Eesti tütarfirmadele ning läheb aasta hiljem pankrotti. Sama juhtub ka Kiviteriga.

Hansen Co. asutatud Viroliine hangib Kiviteri vara pankrotipesast. 1999. aastal saab Viroliine uue nime: Viru Keemia Grupp (VKG). Pärast pankrotist tingitud ärikeelu lõppemist 2002. aastal ilmuvad Piilmann ja Sarapuu äriregistris taas ettevõtte omanike hulka; nende kaasomanikud on endine Ühispanga suurklientide laenujuht Margus Kangro ja eksminister Ants Laos.

Norma

1994. aastal otsustab valitsus likvideerida nn rahvaettevõtted (ettevõtted, kus omanikud olid töötajad: olid tehases tööl, olid ka omanik, lahkusid töölt lahkusid ka omanike seast). 66% Normast (ülejäänu jääb riigile) omanikuks saab Norma Liikmete AS, ettevõte, mille aktsiaid said osta kõik Norma töötajad. Aktsiate ostmise rahastamiseks jagab Norma juht Jüri Käo töötajate vahel laiali tehase kümne miljoni krooni suuruse reservfondi.

1996. aastal Tallinna börsile jõudnud Norma maandub mõne aasta pärast Rootsi turvavarustuse tootja Autoliv portfellis ega kuulu nüüd enam tehase töötajatele. Norma Liikmete AS, mis vahepeal kandis nime Norma Grupi AS, on nüüd NG Investeeringud. Ettevõttele kuulub börsil noteeritud Tallinna Kaubamaja suurosalus, Liviko, Balbiino ja erinevat kinnisvara. NG Investeeringud on tubli dividendimaksja, nii et omaaegsetele Norma töötajatele, kes süllesadanud raha uue teleri ostmise asemel aktsiatesse investeerisid, on toonane risk end ära tasunud.

Kreenholm

Narva suurima töötajate arvuga (ligi 15 000) tööstusettevõte Kreenholmi Manufaktuur jõudis erakätesse aastal 1994, mil tehase ostis kõiges 12,5 miljoni krooniga Kreenholmi Valduse AS. Samas võttis Rootsi kangatootjale Borås Wäferi AB kuuluv aktsiaselts üle ka ligi 200 miljoni krooni väärtuses Kreenholmi kohustusi.

Kreenholm hakkab tegema rootslastele allhanget, viimaste hooleks jääb peamiselt turustus. Jalgu alla ent ei saadagi, sest Hiinaga on tekstiilisektoris raske konkureerida. Järk-järgult, aasta-aastalt, on rootslased sunnitud tootmist vähendama ja inimesi koondama. 2010. aastal saabub lõpp, Borås Wäferi esitab Rootsi kohtule iseenda ja Eesti kohtule Kreenholmi pankrotiavalduse.

Praegu tegutseb endise Kreenholmi hoonetes kinnisvaraarendaja Narva Gate OÜ, milles on osalus ka Borås Wäferi eksjuhil Mats Gabrielssonil.