Tsepeliinid tulevad tagasi ja hakkavad Aafrikat päästma
Tsepeliinid alustasid oma ajalugu 19. sajandi lõpuaastail ning lõpetasid selle leegitsedes 1937. aastal, loovutades taeva täielikult oma põhilisele konkurendile – lennukile. Aastakümneid kasutati tsepeliine vaid hiiglaslike lendavate reklaamipindadena.
Üheksakümnendatel tõi Saksa ettevõte Zeppelin Luftschifftechnik aga tagasi legendaarse tsepeliini. Uus tehnoloogilisel kõrgtasemel masin kandis nime Zeppelin NT. Sellest hetkest peale on tootjad hakanud keskenduma hübriid-õhulennukite tootmisele, mis ei kasuta lennuks vaid heeliumit, vaid ka mootori tõukejõudu, tiibu ja rootoreid.
Uute mudelite äripotentsiaal on suur, nagu näitab tulevatel aastatel valmivate uute õhulaevade kogus. USA lennukitootja Lockheed Martin on kulutanud kümne aasta jooksul tervelt 100 miljonit dollarit oma uue õhulaeva LMH1 arendamiseks. Sarnast õhulaevu on toonud turule ka firmad Ohio Airships ja Aeros. Eelkõige tarnitakse tsepeliine Aafrikasse, kus neid on juba kasutatud näiteks tuulikute transportimiseks ja humanitaarabi levitamiseks. Õhulaevu plaanitakse kasutada ka kaevandustööstuses, et võimaldada transporti muidu raskesti ligipääsetavatesse kaevandustesse.
Ent on ulmelisemaidki ideid: Google kavatseb tsepeliine kasutada signaalijaamadena, et luua Aafrikas ja Aasias laiaulatuslikke WiFi-võrke.
Õhulaevade eelised droonide ees on selged: mõlemaid on võimalik eemalt juhtida, kuid õhulaevade üleliigne energiakulu on pea olematu. Tegelikult on tsepeliin lausa ainus õhutranspordivahend, mida on võimalik muuta täielikult ja koheselt CO2-vabaks.
Ainsaks tõkkeks tsepeliinide teel on nende hind. Tootja Hybrid Enterprises hinnangul võib suuremate õhulaevade alghind ulatuda kümnete miljonite dollariteni. Humanitaarabiorganisatsioonidele tarnivad tootjad plaanivad küsida aga ligi 1 miljoni dollari suurust hinda. Suur mõju on ka heeliumi hinnal, mis on viimastel aastatel kahekordistunud.
