Miks ei suuda olümpiamängude võõrustajad kunagi eelarvest kinni pidada?
2009. aastal, kui Brasiilia korraldamisõiguse võitis, sihtis tollane valitsus 3 miljardi dollari suurust hinda. Avamistseremoonia ajaks olid kulud tõusnud juba 4,6 miljardile dollarile. 50-protsendine tõus pole muidugi võrreldavgi 1976. aasta Montreali olümpiaga, mille eelarve kerkis vapustavalt 720 protsenti üle eelarve; 1980. aasta Lake Placidi taliolümpiaga, kus vastav protsent oli 324, või Sotši taliolümpiaga, kus eelarve ületati 289 protsendiga.
Oxfordi ülikooli teadlane Bent Flyvbjerg ja tema kolleegid uurisid, kuidas ja miks on eelarvete purustamine olümpia lähiajaloo jooksul toimunud. Selle jaoks võrreldi olümpiaprojekte teiste megaprojektidega, näiteks sildade, tammide, maanteede, raudteede rajamise ja ulatuslike IT-lahenduste loomisega. Selgus, et olümpiamängude keskmine hüpe üle eelarve oli 156%, samas kui sildade puhul oli see number 20%, raudteede puhul 45%, tammide puhul 90% ja IT-projektide puhul 107%. Uuringu järgi suutsid muud projektid jääda 10% juhtudest eelarve piiridesse, ent olümpiate puhul taolisi näiteid polnudki. Flyvbjegi sõnul on olümpiamängude korraldamine seega kõige kulukam ja rahaliselt riskantseim megaprojekt, mida ette võtta.
Nähtuse põhiline põhjus peitub korralduskomiteede lillelistes prognoosides. Olümpiamängude ajalugu uuriv autor David Goldblatt rääkis ajakirjale Time, et olümpiakomitee on sunnitud esitama optimistlikke numbreid, sest vastasel juhul ei õnnestuks riigil korraldamisõigusele kandideeridagi. Enneolematute ehitusplaanide ja kiirete valmimisaegade tegelik hind ajaks nii valitsusel kui rahval mängude võõrustamise isu ära.
Teisalt on teiste vigadest juba õpitud. Kaks aastat tagasi ütlesid nii Stockholm, Lviv, Krakow kui Oslo ära võimalusest võõrustada 2022. aasta taliolümpiat, põhjendades seda aina paisuvate kuludega. Korraldamisõigus läks tollal hoopis Pekingile.
Laiemat konteksti vaadates on Rio de Janeiro mängud suutnud kulud praeguse seisuga seega küllaltki madalal hoida. Samas tõdesid Flyvbjerg ja tema kolleegid, et kuigi enamik megaprojektidest lähevad üle eelarve, tekib neist pikemas vaates ka majanduslik kasu. Olümpia puhul kestab kasu vaid seni, kuni riiki saabub pealtvaatajaid ja võistlejaid. Peaaegu mitte ükski korraldajariik pole suutnud kulusid-tulusid selle ajaga tasakaalu viia. 2012. aasta Londoni olümpia jooksul teeniti 3,5 miljardit dollarit tulu, kuid kulutati 18 miljardit. Pärast masside lahkumist jäävad võõrustajale järelikult võlad ja grandioossed, ent kasutud hooned.
