VEB Fondis ei ole enam saladusi: kes sai 20,5 miljonit dollarit?

Arutelu Peterburi Vneštorgbanki osakonna kontolt 20,5 miljonit dollarit välja võtnud isiku nime üle ei ole senini vaibunud. Ärileht avaldab Toomas Kümmeli raamatust "VEB Fond - kadunud raha" alapeatükid "Kes sai 20,5 miljonit dollarit – saladust ei ole" ja "Bank of New York". Neid kahte alapeatükki pidas VEB Fondi kaasusega seonduvalt ülioluliseks muuhulgas riigikogulasest reformierakondlane Igor Gräzin.

Riigikogu põhiseaduskomisjoni liige Peeter Ernits kirjutas 13. septembril oma Facebooki kontol: Äge arutelu oli selle üle kas VEB - fondi uurimismaterjalid tuleks avalikustada või mitte. Saaksime muu hulgas teada, kes olid need isandad kes Eesti Pangas organiseeritud pettuse tulemusena võtsid Peterburi pangast välja 20 miljonit dollarit. Aga ei midagi. Häältega 5 /4 lükati ettepanek tagasi.

Reformikad, sotsid ja IRL olid avalikustamise vastu. Mina ja teised opositsioonisaadikud nõudsid avalikustamist. Ah jaa, Madissoni polnud kohal kes oleks ka avalikustamise poolt hääletanud. Aga siis oleks olnud seis 5:5 ja kaalukeeleks oleks osutunud Kalle Muuli. Praegu jäi Kalle ettevaatlikult erapooletuks. Vaat sellised lood Toompea suletud uste tagant.“

Facebookis järgnes sellele arutelu, mis need salajased materjalid ikkagi on, mida Ernits silmas pidas. Ka Kalle Muuli võttis toimunu kohta sõna, avaldades Facebookis selle kohta lühikese kommentaari: „Üks VEB - fondile saadetud kiri siiski on, mille Kapo on salastanud 50 aastaks. Ajakirjanikuna ei saanud ma seda lugeda, aga nüüd riigikogu liikmena on see võimalik.“

Järgnevalt avaldab Ärileht täismahus kaks alapeatükki Toomas Kümmeli raamatust "VEB Fond - kadunud raha".

Kes sai 20,5 miljonit dollarit – saladust ei ole

VEB-fondi loo järelmina jäi õhku rippuma suur saladus, kes ikkagi võttis välja Vnešekonompanki (VEB) külmutatud kontodelt Vahur Krafti petukirjaga välja kanditud 20,5 miljonit dollarit. Ehkki meedias on ilmunud mitmeid spekulatsioone, ripub selle kohal justkui saladuse loor. Miks justkui? Aga sellepärast, et mitte mingit saladust ei ole. Raha välja võtnud inimese nimi on teada ja avalikult ka välja öeldud juba 11 aastat tagasi. Uskumatu, kuid keegi ei ole seda märganud!

2004. aastal ilmunud VEB-fondi dokumentaaluurimuses „Isamaa rüüstajad“ lk 183 kirjutasin: „20,5 miljonit dollarit kanti VEB-i külmutatud arvelt Venemaa Välismajanduspanga Peterburi osakonna arvele. (...) Kellele kuulus arve? Peterburi tuntud investeerimiskompaniile AVK, mille täisnimetus on Aleksandr V. Kostikov ja partnerid. Edasi kaovad jäljed offshore-firmade rägastikku.“

Seegi pole veel kõik. Riigikogu uurimiskomisjoni aruandes mainiti: „Ühe ettevõtja väitel liikus raha edasi investeerimisfirmasse AVK, sealhulgas ta väitis, et kuna VEB-i konto käsutamisõigus oli vaid Eesti Pangal ja endisel PEAP-il, ei ole mõeldav, et ülekanne sai teostuda Eesti Panga juhtide teadmata.“ (Riigikogu uurimiskomisjoni aruanne, 2014, lk 45)

Sealjuures viidatakse aruandes BNS-i uudisele 17.12.2002. Muidugi tuleb sealt välja ka seda juttu rääkinud ärimehe nimi, kuid see pole üldse oluline. Oluline on see, et viidatud ärimees töötas sel perioodil tihedalt ka VEB-i suunal.

Kes siis oli investeerimisfirma AVK omanik sel perioodil? Räägime temast lähemalt. Tänu kõrgetele riigiametitele, ambitsioonikatele ärihuvidele ja ka skandaalidele on Igor Kostikovi elukäiku Venemaa meedias piisavalt valgustatud. See on tüüpilise karjääriinimese lugu, kes soveti poliitilisse süsteemi kohanedes suutis mängleva kergusega hüpata Nõukogude Liidu lagunemise järel Venemaal kujunenud rahavõimu laineharjale. Igor Kostikov on tüüpiline näide võimu ja isikliku äri ühildumisest tänapäeva Venemaal. Samas ka tõusust ja langusest, mida põhjustab võimukabinettide soosing ja sealt välja langemine. Samuti on Igor Kostikov hea näide sellest, kuidas sovetirežiimi ajal kujunenud sidemed aitasid uute tuulte puhudes ärimaailma ja võimusüsteemi kõrgematele korrustele tõusta.

Igor Kostikov on pärit Piiterist, kust on pärit ka suur osa tänasest Venemaa võimu- ja ärieliidist. Ta on sündinud 19. juunil 1958. aastal. Inimesed, kes mäletavad tema lapsepõlve, ei oska välja tuua midagi, mis viitaks Kostikovi erilisele andekusele või edasipüüdlikkusele. Pärast keskkooli lõpetamist otsustas ta astuda Leningradi Riiklikku Ülikooli poliitökonoomiat õppima.

Kuid päevasesse osakonda ta sisse ei saanud, tuli leppida õhtuse osakonnaga. See ei andnud aga vabastust ajateenistusest sõjaväes. Kohustuslikust sõjaväeteenistusest vabaks saamiseks asus ta tööle Hlopini-nimelisse Radiatsiooni Instituuti. Instituudi tollaste töötajate arvates oligi see tööleasumise peamine põhjus, mitte aga huvi teaduse vastu.

Hoopis viljakam oli noormehe tegvus Leningradi Riikliku Ülikooli Majandusteaduskonna komsomoliaktivistina. 1984. aastal lõpetas ta ülikooli juures ka aspirantuuri, kuid kandidaaditöö kaitsmist sellele ei järgnenud. Järgnes hoopis suunamine Togliatti-nimelise Inseneri- ja Majandusinstituudi komsomolikomitee sekretäriks. Samal ajal pidas selles instituudis loenguid noor dotsent Anatoli Tšubais.

Tšubaisi teenistusleht on esinduslik: Peterburi linnapea Anatoli Sobtšaki nõunik, peaministri esimene asetäitja majandus- ja finantspoliitika alal ning erastamisprogrammi väljatöötamise ja elluviimise peaideoloog ja juht, presidendi administratsiooni juht, mõjukate riigiettevõtete Venemaa Ühendatud Energiasüsteemid juht ning kuni tänaseni ROSNANO peadirektor.

Varsti toimus noore komsomolitöötaja elus edutamine Nõukogude Liidu Noorsoo-organisatsioonide Komitee Leningradi osakonda. Tuleb mainida, et seda organisatsiooni kasutas ka KGB nii katusorganisatsioonina kui ka perspektiivsete tulevaste kaastöötajate väljasõelumiseks. Sealt suunatakse Igor Kostikov juba Moskvasse, Nõukogude Liidu Teaduste Akadeemia Maailmamajanduse ja Rahvusvaheliste Suhete Instituudi aspirantuuri.

Kuid jälle, nagu oli kord juba juhtunud Leningradi Riikliku Ülikooli Majandusteaduskonna aspirantuuris, ei järgne teaduslikku tulemust, kandidaaditöö kaitsmist. Ta pöördub taas komsomolitöö poole, kuid juba Nõukogude Liidu Noorsoo-organisatsioonide Komitee keskaparaadis Moskvas. Seal töötas ta esindajatega Lääne-Euroopa riikidest ning eriti Suurbritanniast.

Lääne elu kogemus ja pikk tööülesannetel viibimine Inglismaal võisid mõjuda viljastavalt Igor Kostikovi hilisemale huvile finantsturgude ja investeerimise vastu. Kuid kindlasti mitte ainult, sest oma esimese firma Marka Ltd asutas ta juba 1990. aastate alguses, pärast norsoo-organisatsioonide komitee likvideerimist ja kodusesse Piiterisse tagasipöördumist. Marka Ltd oli üks esimesi finantskonsultatsioonifirmasid Venemaa turul, mis osutas siseturuanalüüsi ja -prognoosi ning firmade asutamise ja registreerimise teenuseid.

Just see tegevus viis 1993. aastal Peterburis investeerimisfirma Aleksandr V. Kostikov ja partnerid (AVK) rajamiseni. AVK peadirektoriks sai Igor Kostikov. Kuna tollane seadusandlus aga keelas nimetada firmasid selle asutaja nimega, kasutati nimetust AVK. Nime Aleksandr andis üks Igor Kostikovi partneritest, kes hiljem firmast lahkus.

1992.–1993. aastal täiendas Igor Kostikov ennast Inglismaal firma Friends Provident Assets Management investeerimisfondide juhtimise osakonna juures. Pärast seda juhtis kuni 1999. aastani oma investeerimisfirmat Aleksandr V. Kostikov ja partnerid. Igor Kostikovi firma haldas tol ajal mitmete oluliste omavalitsuste laene: Peterburi linn, Omski, Orenburgi ja Sverdlovski oblastid.

1999. aastast hakkas Igor Kostikov täitma olulisi kohti ka riigiametites. Märtsist 1999 kuni 2000. aasta alguseni oli ta Peterburi linna administratsiooni rahanduskomitee esimehe asetäitja, sealt edasi juba Venemaa Väärtpaberituru Föderaalse Komisjoni (VVFK) esimees. See periood oli ka Igor Kostikovi tähelennu haripunkt. Sel ajal osales ta näiteks 2001. aastal president Vladimir Putini korraldusega moodustatud töögrupis Gazpromi aktsiaturu liberaliseerimiseks.

Pärast VVFK ümberstruktureerimist kaotas Igor Kostikov endise mõju Venemaa võimuringkondades, kuid tema nimi pole kadunud majandusajakirjanduse veergudelt tänini. 2005. aastal valiti Igor Kostikov mõjuvõimsa Venemaa Töösturite ja Ettevõtjate Liidu asepresidendiks.

Igor Kostikovi karjäär ja tegevusvaldkond oli igati sobilik, et mängida rolli TSL Internationali 20,5 miljoni suuruse VEB-i nõude lahtikülmutamisel. On ju selge, et selle operatsiooni otsustavad lülid kogu asja elluviimiseks asusid Venemaal. Meie käsutuses on kaks VEB-i väljavõtet PEP-i külmutatud korrespondentkonto saldost, kuhu ilmselt keegi VEB-i töötajatest on käsikirjaliselt märkinud 20,5 miljoni dollari suuruse kande kohta Peterburi Vneštorgbanki selle saajaks AVK.

Samadele allikatele tuginedes sai AVK 20,5 miljonit dollarit kätte reaalses rahas. Kuidas ja kellele see raha edasi liikus? See on juhtlõng, mida mööda harutades jõuaksime Eesti Panga petukirjaga alustatud VEB-i tehingute tegeliku taustani. Aga selle väljaselgitamiseks jäävad ühe ajakirjaniku käed liiga lühikeseks ja võimalused piiratuks.

Bank of New York

Käsitlesime eespool ühte ekslikku rahaülekannet TSL International arvele UBB-s. Aleksander Matti TSL International kandis sellest summast kohe u 2/3 üle firmale Belka Trading. Firma Belka Tradingu nimi käis 1990. aastate lõpul läbi hoopis suuremast skandaalist, mis oli seotud Bank of New York rahapesuskandaaliga.

Endise Venemaa Keskpanga esimehe Viktor Geraštšenko sõnul toimus alates 1993. aastast enamik Venemaa dollaritehinguid Bank of New Yorki kaudu. Skandaal puudutas Venemaa riigieelarve ja välismaalt arenguabiks saadud hiiglaslike summade varastamist, kus rahapesu sõlmpunktiks oli Bank of New York. Peale paberraha on olemas ka kontoraha.

Dollarite emiteerimiseks on ainuõigus USA föderaalreservil, mis täidab seal keskpanga ülesandeid. Lihtsustatult peaks kõikidel välisriikide residentidel olema tehinguteks USA dollariga korrespondentkonto mõnes USA pangas. Muidugi võib see ahel olla ka mitmeastmeline.

Näiteks meie SEB-il võib olla konto emapangas Rootsis, emapangal omakorda on korrespondentkonto mõnes USA pangas. Taoline konto oli ka Vnešekonombanki Peterburi osakonnal või selle emapangal Bank of New Yorkis. Sellele kontole kandiski VEB PEP-i külmutatud kontolt näiteks 20,5 miljonit dollarit.

1999. aasta suvel hakkasid Lääne meeedias ilmuma kirjutised, et USA pankades toimub ulatuslik Venemaa organiseeritud kuritegevusega seotud rahapesu. Samuti väideti, et sealtkaudu on pestud IMF-i poolt Venemaale eraldatud laenu- ja toetussummasid. 20. augustil 1999 teatas The New York Times esilehel, et USA võimud kahtlustavad Bank of New Yorki ulatuslikus rahapesus. (http://www.nytimes.com/1999/08/20/world/bank-in-laundering-inquiry-courted-russians-zealously.html)

Väidetavalt kanti panga ühe arve kaudu perioodil oktoobrist 1998 kuni 1999. aasta märtsini läbi 4,2 miljardit dollarit musta raha Venemaalt. Kirjutises tuuakse välja, et rahapesuga on seotud panga töötajad Nataša Gurfinkel-Kagalovski ja tema alluv panga Ida-Euroopa divisjonis Lucy Edwards. Rahapesuskeemide taga nähti aga Venemaa kuritegeliku maailma ühte autoriteeti Semjon Mogilevitšit.

Nataša Gurfinkel-Kagalovski on sündinud Nõukogude Liidus Leningradis ja lõpetanud Leningradi Ülikooli idateaduste teaduskonna. 1979. aastal emigreerus ta koos ema, õe ja abikaasaga USA-sse. Pärast kuulsa Princetoni ülikooli lõpetamist asus ta 1986. aastal tööle Irving Trust panka.

Seal sai tema ülesandeks suhted Nõukogude Liidu pankadega, peamiselt VEB-iga. 1988. aastal liideti Irving Trust Bank of New Yorkiga. Nataša Gurfinkel-Kagalovski jäi ametisse edasi ja jätkas tööd Nõukogude Liidu suunal. Just sellel ajal omandas ta Nõukogude Liidus tutvusi, kui osales läbirääkimistel VEB-i ja hiljem teiste pankadega.

Seetõttu ei olegi imestada, et alates 1993. aastast rajasid Venemaal tekkinud kommertspangad sidemeid just Bank of New Yorkiga, sest seal oli võimalik suhelda vene keeles ja mõisteti hästi nende probleeme. (Kommersant, 20.10.1999 http://www.kommersant.ru/doc/23489) Nataša Gurfinkel-Kagalovski teine mees Konstantin Kagalovski oli 1990. aastate alguses Venemaa esindaja IMF-i juures. Pärast seda siirdus ta MENATEP panka ning oli naftakompanii Jukos esimehe üks asetäitjaid.
Bank of New York vallandas 1999. aasta lõpul Nataša Gurfinkel-Kagalovski ametist. Sisuliselt ta põgenes Venemaale.

Miks seda lugu üldse rääkida? Aga selleks, et näidata, missugused olid olud Venemaa panganduses ja missugustes räpastes operatsioonides nad 1990. aastatel osalesid. Meid huvitav VEB-fondi lugu oli aga Eesti Panga petukirjaga loodud 32,3 miljoni dollari väljakantimise operatsiooni osas tihedalt seotud Venemaaga, kus Eestist osalenud tegelased olid vaid pisikesed mutrikesed palju suuremates rahapesumängudes.