Kaks Eesti suurt õlletootjat A Le Coq ja Saku Õlletehas toodavad aastas umbes 50 miljonit liitrit õlut, kolmandal kohal asuv Viru Õlu teeb 10 miljonit liitrit. Põhjala toodab 400 000 liitri kanti ning maksab suurtega samasugust aktsiisi. Soomes kestab aktsiisitsoodustus kuni 10 miljoni liitrini, Lätis 5 miljonini. Euroopa direktiiv lubab soodustust pakkuda lausa kuni 20 miljoni liitri tootjale.

„Suurtel on poliitikas kombitsad sees. Poliitilist tahet selle piiri tõstmiseks ei ole," selline mulje on jäänud Enn Parelile.

Teine signaal selle kohta, et kuskil on kellegi karvane käsi sees, tuli suvel. Riiklikust alkoholiregistrist saabus sõnum, et nad ei registreeri neid tootjaid, kes kasutavad pruulimisel lisaaineid - marju, kuusekasve vms.

„Justkui meil kehtiks siin Eestis õlle puhtuse seadus nagu see on Saksamaal alates 15. sajandist kehtinud. Keegi on käinud seal ja öelnud, et peaks küsima neilt kõrgemat aktsiisi. Meile väikepruulijate liidus tundub, et seal on suurte lobi taga. Register seda muidugi ei kinnita," ütles Parel.

Väikepruulijatele teeb meele mõruks veel kolmaski teema. Nimelt viimastel kuudel teravalt üles kerkinud piirikaubanduse ja pandipakendi lugu. Pareli sõnul ei ole nemad aktsiisitõusuplaani vastu, sest toote hinnast moodustab neil aktsiis vähem. Muret teeb aga pandipakendi ümber toimuv.

Lühidalt öeldes toimub see, et kui inimene ostab alkoholipudeli või -purgi välismaalt või näiteks laevalt, siis pandi eest makstav summa Eestisse ei jõua. Pudel- või purk jõuab aga ringiga ikka pandipakendisse tagasi ning nüüd saab klient raha tagasi. Raha, mida ta Eesti süsteemi maksnud ei olegi. Seega on pandipakend miinuses.

Parel ütleb otse, et õllerallist tekkinud kulu on Saku ja A le Coqi süü. Lätist tuuakse peamiselt just suurtootjate purgiõlut. Nüüd on kavas luua kahe vöötkoodi nõue. Eksportkaubale üks ning siseriiklikule kaubale teine. Et ei saaks Lätis ostetud purkide eest raha kasseerida.

„Sunnitakse peale kahte erinevat vöötkoodi, mis on väiketootjatele väga koormav. Suured saavad seda endale lubada. Nemad saavad toota suuri koguseid lattu ning tooteid ka maha kanda. Siin on jälle üks koht, kus väikeste elu muutub tunduvalt raskemaks.

Meil on kaasatud juristid, maksuamet ja poliitikud. Jube palju jama on. Seda aega saaks kasutada selleks, et teha veel paremat õlut. Eks selle taga on see, et suured tootjad tajuvad ohtu. Mingil hetkel on käsitöö õlle turuosa Eestiski 11% (nagu see on USAs - toim)," ütles Parel. Täna on väiketootjate osakaal hinnanguliselt veel alla 1%.