Üks tont käib mööda Eestimaad – pensionitont. Selline mõttekene käis peast läbi, kui lugeda viimase aja tööjõu ja pensioniuudiseid. Üllatav, kuid tonti ei ole. Tegelikult pole tulevaste pensionide suuruse, sh. ka dr Riigi võimekuses neid välja maksta midagi müstilist, see on lihtne aritmeetika.

Nagu algkooli aritmeetika, 2 õuna +2 õuna =4 õuna. Nojah, ilmneb, et meile lihtne aritmeetika kus 2+2=4 ei meeldi. Ikka tahaks, et see oleks natukene rohkem, parem veel kui palju rohkem. Hea oleks, kui oleks käepärast külluse sarv, kuldvillak jt muinasjutulised atribuudid. Nüüd siis lasi ministeerium teha lähtudes rahvastikutrendidest arvestused, esitas prognoosid ja nii ongi … 4-2=2. Kuid paljud ei taha seda uskuda. Tundub, et eriliseks üllatuseks tuli arvutustulemus esitaja koalitsioonipartneritele (või oleks neid õigem nimetada opositsioonilisteks koalitsiooniks?).

Vastukajad olid sügavalt negatiivsed, nagu: „üleöö seda teha ei saa“, „kas me peame enese surnuks töötama, „ärge kollitage“, „elust võõrdunud“ jne. Eh, nagu polekski lugenud esitlust, sest selles vaagitakse esiteks võimalusi aastani 2060 (mis ei ole ju üleöö), mitte 2026 aastani. Teiseks rõhutakse esitluses, et pensioniiga oleks paindlik, võimaldades soovijail varem pensionile minna, sel puhul on aga ka pension väiksem. Kauem töötajad saaksid aga selle võrra suuremat pensioni.

Igati mõistlik. Teed rohkem, saad rohkem. Puhas matemaatika. Mille üle vaieldakse? Kas selle üle, et kui teil on kaks õuna ja te sööte nendest kaks ära, siis on teil järgi kuus õuna? Piinlik. Mnjah, mul on teile üllatus – meil ei ole küllusesarve, ega muid imevigureid, on vaid meie teadmised, nutikus ja arvutusoskus. Nendega tulebki arvestada.

Lahkmeele valitsus?

Igati riigimehelik oleks olnud, kui valitsus oleks tänanud sõnumitoojat suure, tänamatu ja põhjaliku töö eest, mitte omakasupüüdlikult teda ninaaukudeni masse taguda. Häbi. Ilmne üksmeele, isegi üksteise mõistmise puudumine. Ei midagi uut: „ Aineliste vallutuste ja nende põhjustatud poliitilise konkurentsi baasil puhkes kriis, mis viis lõpuks välja Jeruusalemma pealetungile. 1. Novembril 1098 aastal läksid juhid peaaegu käsitsi kokku. /…/ Ainult sõjaväe põhimassi häälekaks muutunud surve sundis vürste kuidagi omavahel leppima: „lahkmeelsus” oli väljend, mille üks pealtnägija hindas nende suhteid.”. (Tyerman „Jumala sõda. Ristisõdade uus ajalugu” Lk 144) Kas meil on lahkmeelsuse valitsus?

Tervitusi Ha(va)ilt

Reklaam- ja poliituttu pensionitest võib rääkida mitmesugust, kuid tulemus sõltub finišis. Praegune finiš on: keskmine kuine mediaanpension 2015. aasta 360 EUR + teine sammas ca 30-70 EUR (+ midagi ka III sambast, kui see on). Pole palju. Sellise pensioni juures tervitusi Havailt ei saada, pigem Hailt. Põhitähtis on, et esitatud prognoos näitab selgelt sellegi pisku vähenemist. Just see on probleem, millega peame tegelema kõik koos, aga eriti igaüks eraldi.

Soome näide

Soome näide on selline, milline oleks elu meil, kui teatud ajaloohetkel valelt teeotsalt ära poleks pööranud. Ja võib-olla selline nagu see võiks olla paarikümne aasta pärast, kui me täna/homme õige teeotsa ülesse leiame.

Meie perel on põhjanaabrite juures mitmeid väga häid sõpru. Üks selliseid oli Rauma lähedal talu ja veskit pidanud vanapaar (nii seitsmekümnele lähenevad). Oli neil põldu ja jahuveski ning saeveskigi, peremees tegi küll nalja, et viimased aastad on laisaks ja romantiliseks läinud, kasvatab vanal viljapõllul pereprouale vaid lilli. See oli selline mõnus põhjamaine huumor, kuna oli just rapsi kasvatamise suurmood, aga eks rapsi kollased õied ole ka ilusad vaadata. Poegki elas nende kõrval ja tegeles oma ettevõtlusega.

Nii, et meie mõistes oleks nagu kõik korras olnud ja kui omal enam jaksu pole, eks siis „noored“ kannavad hoolt. Aga võta näpust, selline vaade pole sealkandis sünnis, igaüks peab ise enda eest hoolt kandma. Lõpuni. Väärikalt. Noort toetatakse kuni koolituse lõpuni, siis on tegemist „valmis produktiga“. Noore kartongkohver tõstetakse ukse taha ja ta on vaba kõigile maailma väljakutsetele/hullustele.

See ei ole selline Itaalia moodi „äraelamine”, et riigi valitsus peab kaaluma seaduse jõuga karmi reegli kehtestamist, et üle neljakümnene perepoeg (aga ikka veel laps) ei tohi enam pere leival elada. Põhjamaades on elu lihtsalt olnud alati karmim ja ka lahendused on olnud karmimad. Seda ka vanemate inimeste suhtes. Mood on lihtsalt selline, et tuleb investeerida ka oma vanadusse. Seega Soome sõbrad investeerisid oma vanadusse (ise, mitte riik ega vald) ja näitasid meile uhkusega mitte „oma vanadekodu” vaid oma uut kodu, kuhu nad lähevad, kui ise enam majapidamisega hakkama ei saa. Polnud tonti, polnud virisemist, oli väärikus. See oli planeeritud, väärikas ja iseloodud vanadus. Väärikat vanadust luuakse kogu elu, seda ei saa „liisida“ nagu viimase hetke lõunamaareisi.

Illusionismiravi

Seega tonti pole, kuid on planeerimatus, süvenematus ja illusionism. Reaalsus on kahjuks selline nagu see on, kuid pensioni tekke mehhanismid tuleb lahti seletada. Teadmine oma tegelikust seisukorrast annab meile parema positsiooni tulevikuks. Me saame ise teha otsuseid.

Millegipärast dr Riik ei taha või ei suuda meile ära seletada meie tegelikke võimalusi. Kas teie teate, kui palju teil tänase päeva seisuga oleks võimalik pensioni saada? Ei tea? Ilmselt rõhuv enamus ei tea. Vestlesin äsja kogenud kindlustusasjatundjaga, ning ilmnes, et inimesed ei tea lõpuni oma „skoori“. Reaktsioon numbritele on harilikult … kehvapoolne. Tüüpiliselt ollakse nördinud a´la „olen 40 aastat tööd murdnud ja nüüd …“
Muidugi võib dr Riik siinkohal rahulikult käed kõhupeale kokku panna ja öelda, et ise olete laisad, see on omavastutuse küsimus. Miks sa ise ei uuri? Kuid kas ikka on? Arvan, et just dr Riigi kohustus on tegelda illusiooniraviga ja läbi teavituse hoida ära ebameeldivad üllatused selleks ajaks kui minnakse pensionile, ehk siis kui on juba hilja midagi muuta. Mida võiks dr Riik teha selles osas „lihtsate koduste vahenditega“?

Olukord viib kolmele mõttele.
Esiteks: peaks iga inimene kord aastas saama sotsiaalametilt automaatse teavituse, tema pensioni hetkeseisust, kui suur oleks tema kuupension arvestuslikult teavitushetkel. Tegelikult peaks see hüpoteetiline summa olema koos I, II, III sambaga, ehk selle summaga, mida konkreetsel eluhetkel oleks inimesel võimalik saada. Muidugi on selles nüansse, kuidas natukene oma summasid optimeerida, kuid annab selge orientiiri olukorrast. Sellisel juhul oleks inimesel teada, kas ta peab midagi ette võtma, et suurendada oma pensionifonde, vahetama neid või kindlustama oma vanaduspõlve teistmoodi.

Teiseks: peaks sotsiaalamet kuu aega enne pensionitähtaja saabumist esitama inimesele tema arvestuslikud pensionivõimalused. Kui sellele vastust ei tule, siis sellise tulemiga ollaksegi rahul. Põhimõtteliselt peaks suurem osa pensionit kujundavatest faktoritest olema maksuinfo järgi dr. Riigil juba olemas. Kui MTA suudab meie maksudeklaratsioone eeltäita nii, et meil jääb vaid „jah“ vajutada, siis miks pension peaks käima teistmoodi. Suur tükk ametnike ja pensionile minejate aega jääb kulutamata. Olgem ikka kaasaegsed.

Kolmandaks: Vanade teavitusvõlgade likvideerimine. Näiteks paneb mind imestama see, et dr Riik pole lahti seletanud eelmainitud müüti, et „olen 40 aastat tööd murdnud, kus mu raha nüüd on, tahan Havaile?“ Kuidagi ei ole võimalik, et keskmine pensionär veedaks oma talved Havail. Ma ei tea kuskohast selline luul välja on ilmunud. Sellist võimalust pole kunagi olnud , ei ilmasõja eelsel „Eesti ajal” ei „nõuka ajal”, ei nüüd. Ei tea, kas inimesed on liiga palju armuvalu filme „viisurist” vaadanud või turismifirmade reklaamlausete ohvriks langenud? Igatahes siin kuskil jälle kord võimaluspõhine ja illusoorne maailm segi pööranud.

Küll aga on „40 aasta“ probleem selles, et üks grupp inimesi jäi ajalooteatris kahe etenduse vahele st. nõukaaegne pensionisüsteem lõppes pankrotiga ja uues ei olnud seoses ealisusega jõutud osaleda. Kõik need kes täna on rahulolematud, et nad on 40 aastat tööd murdnud, on täielik põhjus oma nördimust ilmutada, kuid … Seda nördimust tuleb ilmutada õige sihtmärgi suunas. See kogutud raha ja esitatud lubadused jäid kõik vanariiki, mis oli akumuleeritud jätkusuutmatult sõjatööstusesse. Sinna ka kõik need rahad jäid, ei saanud meie sellest mingit osa ja ega tanki poleks kõlvanud ka suupisteks kasutada ega raketti kommunaalküttes sussutada. Minugi paarikümne aasta „staaž“ läks tühjusesse, kuid uue aja maksjana olen ma uhke selle üle, et minu maksetest maksti pensionit minu vanavanematele ja vanematele.

Lihtne inimlik solidaarsus, me aitasime neid (kuigi see võib näida piskuna, kuid aitas ellu jääda), kes olid kaotanud kõik ja polnud enam suutelised panustama uude süsteemi. Seega puhas vuuk, suur pauk ja nullpunkt. Inimesi on muidugi erinevaid, kuid mulle meeldis ühe elatanud inimese kommentaar pensionidele, kes oli ära tabanud selle meie poolt käsitletud nullpunti teooria. See kõlas umbes niimoodi, et ta on tänulik selle kingituse eest, mida dr Riik (st. meie) talle igakuiselt teeb. Tore, kui osa inimesi saavad aru ja teevad vahet vajaduste ja võimaluste, nörritamise ja heateo vahel. Midagi pole teha, nullpunkte juhtub ikka olema, üheksakümnendate nullpunkt polnud ei unikaalne ega viimane. Näiteks Vanaema Marie oli elu aeg rasket taluperenaise tööd teinud, aga sai „penssi“ vaid hädised 21 rbl/kuus.. Kui palju kümneid või sadu tuhandeid inimesi oli tookord süsteemi muutuse ohvreid? Vastust me ei tea, sest, neile kel midagi öelda oli, korraldas NKVD nimeline reisibüroo tasuta väljasõidu maalilistesse looduslikult kaunitesse kohtadesse, mille peamiseks majutusasutuseks oli GULAG. Selline nullpunkt või must auk.

Stardiloendus

Hullem lugu on selles, et tänapäevane töötegija liigub päästmatult vastu oma nullpunktile. Uus nullpunkt tekkib just tänapäevaste demograafiliste tendentside tulemusena. Kui me kogu majanduse struktuuri ja läbi selle elukeskkonna kvaliteeti uuele tasandile viia ei suuda siis …. Väga võimalik, et tänastele tööpõllule asutajatele jäävad vaid tühjad pihud. Tähelepanu, stardieelne loendus juba käib …

Tagasi juurte juurde

Repliik, et „kas me peame enese surnuks töötama“ on kohatu, sobib pigem Jaapanile. 3.04.16 Ärileht edastas, et surnuks töötamine ei ole Jaapanis enam kontoritöötajate pärusmaa, vaid tabab aina enam ka noori töötajaid. Ületöötamise tagajärjel surma kohta on Jaapanis kasutusel omaette nimetus - Karoshi. See on aina levinum surma põhjus (mullu 1456). Eriti levinud on see tervishoius, sotsiaalhooldes, laevanduses ja ehitustöödel. Meie ei pea ennast surnuks töötama, küll aga surmani töötama. Bismarci vanaduse kindlustamise akti idee oli selles, et kui inimene saab nii vanaks, et ta enam ei suuda tööd teha, siis oleks tal tugi olemas. Britid, kes võtsid süsteemi kasutusele tunduvalt hiljem, on välja arvutanud, et pensionile sai isik, kes tänapäeval vastab 80 eluaastale.

Seega pensioniea nihkumine ikka kaugemasse tulevikku ja mitte ainult 70 aastani on täiesti võimalik. Isegi tõenäoline. Olukord, et tänapäeva arenenud maailm käsitleb pensionil oleku ajana 20-30 aastat on kujunenud vaid seoses rahvastiku kasvu ja tehnoloogia arenguga. Rahvastiku kasvu meil enam ei ole, mis tähendab, et me peame muutma oma süsteemi.

Kartulid lilleklumbis

Me peame endale tunnistama tegelikke võimalusi, mitte elama illusioonides. Kui dr Riik sisendab meile, et kehtiv pensionisüsteem on nii kindel, et kodanik võib rahulikult pensionile asutada, siis oleme piltlikult väljendudes olukorras, mil meie öeldakse, et talvevarud on kindlustatud, pole vaja muretseda, kõik söödetakse uue saagini ära. Kuid veebruaris ütleb dr Riik, et „sorry“ (väike valearvestus), varud on otsas. Sellises olukorras on meil väga vähe võimalusi midagi muuta. Kuid kui dr Riik teatab juba kevadel, et meie varud võimaldavad järele aidata vaid kõige väetimaid, siis on võimalik igaühel oma lilleklump ülesse kaevata ja porgand maha panna, aiaääred kartulivagudega täita ja mõni hakkajam peaks ka vannitoas seapõrsakest. Ühesõnaga, oleks võimalik talv üle elada.

Nii ka pensionidega, me peame ise ikka rohkem panustama pensionidesse. Selles osas pole midagi uut ja sõnumitoojat ei maksa selle pärast tümitada. „2050 aastal keskendub riik minimaalsete maksete tagamisele, vältimaks vaesust kõrges vanuses. Paremal järjel olijailt eeldatakse, et nad kannavad enda eest hoolt isiklike vahendite abil. Austraalia on läinud juba üsna kaugele. Sealsed maksudest rahastavad pensionid on vajaduspõhised, välistades vajaduse maksta pensioni 20%-sele jõukamale osale elanikkonnast, kusjuures eraviisiline pension on kohustuslik.” ( „Megamuutus: Maailm aastal 2050” Äripäev 2013 lk 172)

Sotsiaalministeeriumi poolt esitatud prognoos on hea alus, et nüüd arutada tegelike väljakutsete üle, tegelike võimaluste üle, mitte tegeleda pseudovagatsemisega. Rehkendada 2õuna + 2 õuna piires peaksime ju suutma?