Kaido Saar: Kes küll vääriks minu raha?
Tänapäeva mõistes pangad tekkisid juba 14. sajandil Itaalias ning sealt on pärit ka sõna „pank“, mis tõlkes „poeletti“ tähendab. Poelett on traditsiooniliselt kohaks, kus kaup omanikku vahetab, panga puhul on kaubaks raha ning ostjaks ja müüjaks pangas arveldavad inimesed. Panga ülesanne on olla vaid selle tehingu vahendaja ning mitte kunagi pole olnud pankade eesmärk olla raha koguja.
Tänapäeva maailmas on tekkinud aga olukord, kus pangad täidavad suuresti just seda viimast – koguja rolli. Tarbijate konservatiivne käitumine ja madal riskitaluvus on viinud olukorrani, kus oma finantsvahenditega käiakse ümber erakordse ettevaatlikkusega ning üha enam eelistatakse sääste ühiskonna ühises sukasääres ehk pangas hoida. On küll väljend, et head asja ei saa kunagi liiga palju olla, aga hetke majandusolukord ning pankade negatiivsed intressid sellist käitumismudelit ei soosi. Kuigi otsesed kahjukandjad on suurpangad, kes hoiustatud rahale peale maksma peavad, siis kaudselt, läbi teenustasude, saadakse puudu olev summa siiski klientidelt kätte. Nii saab tarbija soovitud tootlikkuse asemel hoopis kinni maksta oma raha pangas hoidmise.
Eriti paistab rahauputus iseloomustavat Eestit. Täna on Eesti rahval pankades kokku ca 6 miljardi euro ulatuses eraisikute hoiuseid. Rohkem kui kunagi varem. Kuna kontod on piltlikult öeldes täis saanud, on mitmed suurpangad hakanud eestlaste vaba raha mujale viima, kes Rootsi, kes Taani. Raha viiakse välja, kuna pole ideid, mida sellega peale hakata. Lihtsalt silmailuks, et aeg-ajalt rahapakkidelt tolmu pühkida, raha hoiustada mõtet ei ole. Seisval rahal puudub vääring. Või siis õigem oleks öelda, et see lausa kaotab oma väärtust, kui inflatsioon mõnuga sealt suuri ampse võtab. Selline raha võõrsile suunamine pahandab aga maarjamaalast. Ise ei taha, teistele ka ei anna.
Kuid mis mõttes siis ei taha? Mida siis tegema peaks? Sama küsimuse ees on igapäevaselt ka rahahunnikute otsas istuvad pangad. Lahendusi oleks sellises olukorras välja pakkuda lausa kaks. Esimene neist oleks raha rohkem laenata. Kui endal arveldada parasjagu vaja ei ole, leidub alati neid, kes seda sinu rahaga teha sooviksid. Seega oleks olukorrale lahendus ka riskialtim käitumine laenuvaldkonnas ning need, kellel seda vaja on, võiksid seda julgemini küsida. Laenamine ei tähenda raha küsimist, kuna endal seda ei ole ja ei tule, pigem on laenamise näolt tegemist nähtusega, kus raha vahetab omanikku, kuna ühel osapoolel seda on ja teisel seda hetkel pole. Kasu saavad mõlemad osapooled ning sellises käitumises midagi taunitavat otsida pole mõtet.
Teine variant oleks rohkem investeerida. Ka Euroopa Investeerimispanga asepresident Jan Vapaavuori on öelnud, et raha on hetkel rohkem kui küllalt, kuid selle hind on odavam kui kunagi varem, seda mida ei ole, on investeeringud. Need, kellel on raha, pole kas ideid või ei ole neil julgust investeerimiseks riske võtta. Kui eestlane rohkem investeeriks ja nii raha uuesti ringlusesse laseks, võiks raha lihtsalt pangas seismise asemel ennast juurde toota. Ka Vana-Rooma kirjanik Plautus on öelnud, et raha teenimiseks peab seda esmalt kulutama. Loomulikult jäävad alati ka riskid oma raha kaotada ja seetõttu ilmselt ka sellest teenimisvõimalusest tihti loobutakse.
Kuid kuhu tasub investeerida, kes küll vääriks minu raha?
Esimene mõte, mis tavaliselt investeerimisega seoses pähe tuleb on kinnisvara, teine väärtpaberid, siis ehk võlakirjad ja seejärel saab enamusel mõistus otsa. Või oleks õigem öelda, et mõistus saab juba otsa kinnisvara soetamise juures, sest enamus eestlaste säästudest leiavad koha kas pangakontol või kinnisvaratehingutes. Uue kinnisvaramulli lõhkemist kartes ollakse küll ettevaatlikud ka selles valdkonnas, kuid eestlase kinnisvaralembust iseloomustab ka fakt, et endiselt ostetakse kortereid ka paberil ja ainuüksi Tallinnas suurenes eelmisel aastal uute korterite osakaal müüdud korterite hulgas 17%, kasv on jätkuv.
Kui rääkida alternatiivsematest investeerimisvõimalustest, siis on võimalik osta veel väärismetalli või kunsti, kuid miks mitte riputada seljale tiivad ja hakata ingelinvestoriks. Idufirmandus on Eestis suure hooga käima läinud ning ei möödu päeva kui mõni uus Skype, TransferWise või GrabCAD endale rikkaid kosilasi ei otsiks. Riskivabalt ei saa vaadata aga sedagi valdkonda. Lahedate kuvandite ja brändide taga haigutavad tihti suured miinused ning ettevõtluse asemel tehakse sageli justkui hobibändi, kus kamp sõpru aeg-ajalt kokku saab ja omaks lõbuks pille klimberdab. Kui bändi puhul kukub halva kokkumängu korral välja lihtsalt kakofoonia, siis ettevõtte puhul kaasneb lisaks enda kahjumile ka teistele firmadele ja koostööpartneritele pettumuse valmistamine. Kõige agaramad omavad lausa mitut firmat, millest ühte hoitakse n-ö puhtana, teised aga siplevad sügavates võlgades. Pidev jätkusuutmatus ja aina kasvav kahjum muudab varem või hiljem valvsaks ka investorid.
Kuid kelle ülesanne on leida lahendus rahaprobleemile? Vastus on, et igaühe meist. Keda me siis kokkuvõttes ootame? Kes peaks olema see, kes meie majandust oma uute, värskete ja jätkusuutlike ideede ja ettevõtmistega elavdab? Eks ikka meie ise. Vaja on investeerida Eesti majanduse arengusse ning ainuüksi raha investeerimise asemel seda juurde tekitada. Riigi rikkus tuleb tootmisest ehk lisandväärtuse loomisest, mis on ka investeerimise ülimuslik eesmärk. Vaba raha tuleb teenima panna ning raha puudus pole enam ammu piisavaks vabanduseks, miks oma head ideed nurka visata. Küsi ja sulle antakse!
