Eestis on pea iga viies auditi otsus "mitte puhas", Lääne-Euroopas tooks märkustega audit kõne pangast ja intressitõusu
Eesti on auditeerimise teemadel teedrajav riik, kellest teised eeskuju võtavad, selgub vestluses Audiitorkogu juhi Märt-Martin Arenguga, kirjutab Eesti Päevalehe erileht Ettevõtlusleht.
Kuidas Eesti audiitoritel läheb?
Eestis on kokku üle 350 vandeaudiitori, kellest umbes 250 on erialaselt aktiivsed. Teenust pakkuvaid audiitorbüroosid on 150. Eesti seaduste järgi on kõik vandeaudiitorid ka audiitorkogu liikmed.
Võiks öelda, et meil läheb hästi, sest audiitorteenuste turg kasvab Eesti majandusest oluliselt kiiremini. „Piruka suurus" pole aastaga oluliselt muutunud: 2015. a juulist 2016. a juunini allkirjastasid audiitorid 11 081 aruannet (eelmisel perioodil 11 086), neist auditi aruandeid 7137 (+ 1,3%). Samas on audiitorettevõtted suutnud audiitorteenuste käivet kasvatada 3,7% ja auditi käivet 3,8%.
Audiitorettevõtjate audiitorteenuste aastane kogukäive oli 26,2 miljonit eurot, auditi käive 21,6 miljonit. Suurim käibe kasv oli väikestel ja keskmistel audiitorettevõtetel.
Kuidas hindate Eestit kui auditeerimise keskkonda?
Eesti on selles valdkonnas mitmes mõttes teedrajav riik, kellest ka teised eeskuju võtavad. Nii näiteks on 2010. aastal meil maailmas esimesena auditeerimise alternatiivina väiksematele ettevõtetele rakendatud ülevaatuse kontseptsioon tekitanud lätlastes nii suurt vaimustust, et ka nemad on selle äsja oma seadustesse üle võtnud. Meie seadusandlus ja auditeerimise tase, sealhulgas Eesti oma auditi tarkvara E-dok, on eeskujuks ka Leedule ja Gruusiale.
Auditi või ülevaatuse läbimine on kindlale tasemele jõudnud ettevõtjate jaoks kohustuslik. Kas see on neile ka kasulik?
Ma julgen väita, et isegi väga. Oleme audiitorkogu positsiooni ühiskonnas mõtestanud kolmnurgana, mille nurgad tähistavad audiitoreid, ettevõtjaid ja avalikkust. Ettevõtjate ja avalikkuse huvi on suuresti seotud, sest audiitori töö vahendusel suureneb ettevõtluskeskkonna usaldusväärsus, millest võidavad kõik majanduselus osalejad, tavainimesest suurettevõtteni.
Ettevõtja võib küll mõelda, et ta tunneb ise oma firmat kõige paremini, milleks talle audiitori arvamus, ent samas ta ise tahab küll saada usaldusväärset infot konkurentide, koostööpartnerite ja üldse kogu oma valdkonnas toimuva kohta. Selle usaldusväärsuse loob auditeerimis- või ülevaatuskohustus.
Mis juhtuks, kui auditeerimiskohustust ja audiitoreid üldse ei oleks?
Ettevõtete tegutsemiskulud oleksid märgatavalt kõrgemad. Nii igapäevane kaubavahetus kui ka näiteks laenuvõtmine eeldaksid pidevalt oma tegutsemise läbipaistvuse tõendamist, samal ajal poleks usaldusväärset tõendamisstandardit. Laenuraha oleks raskem saada, hinnad oleksid sellega seoses ilmselt kõrgemad, investeeritaks vähem ja kokkuvõttes kannataks majanduskeskkond.
Mida ettevõtja audiitorit valides silmas peaks pidama?
Miski ei asenda näost näkku suhtlust. Audiitor on ettevõtjale üks kolmest olulisest A-st arsti ja advokaadi kõrval, kes teab tema saladusi, seepärast peaks ettevõttejuhi ja audiitori vahel olema inimlik kontakt ja meeldiv suhtlus.
Teiseks tuleks läbi mõelda, milleks audiitorit täpselt vaja on. Kas piisabki pelgalt majandusaasta aruande ülevaatamisest ja hindamisest või on ettevõte jõudnud faasi, kus vajatakse varsti juba ka erinevaid maksu- ja ärikonsultatsioone. Esimesel juhul on tõepoolest audiitori valimine lihtsam. Teisel juhul on nõustamisvõimekusega audiitorettevõtja, kes auditi käigus juba ettevõtte äritegevusest hea arusaama omandanud, suuteline pakkuma vajalikku nõustamisteenust reeglina oluliselt efektiivsemalt kui alternatiivne teenusepakkuja. Sagedasemad konsultatsiooniteemad on maksundus, IT- ja ärinõustamine, mõnede audiitorettevõtete kõrval tegutseb ka advokaadibüroo.
Mis suhtlemist raskendab?
Audiitor on oma tegevuses sõltumatu ja mõned tema ettekirjutused või märkused võivad ettevõtjale mitte meeldida – näiteks soovitus hinnata varasid alla või avaldada rohkem infot. Eestis on peaaegu iga viies auditi otsus n-ö „mitte puhas“, mida arenenud Lääne-Euroopa riikides naljalt ei kohta. Seal tähendaks märkus audiitori otsuses üsna tõenäolist telefonikõnet pangast ja laenuintressi tõusu ning sügavat arusaamatust koostööpartnerite ja suurklientide hulgas.
Siiski on Eestis nn „puhaste otsuste“ osakaal iga aastaga 1–2% võrra tõusnud ja jõudis 2014. aasta majandusaasta aruannete osas 83%-ni.
Kas praegune auditeerimist reguleeriv seadusandlus on piisav või võiks midagi veel paremini olla?
Viimane kõigile osapooltele hea muudatus peaks jõustuma juba aastavahetusel, kehtestades reegli, et auditi lepingu pikkus ei või olla lühem kui kaks aastat. Audiitorile lisab see sõltumatust ja järjepidevust, ettevõtjal vähendab halduskulusid, sest igal uuel audiitoril kulub alati märkimisväärselt aega ettevõtte tegevuse mõistmiseks ja eripäradega kurssi viimiseks.
Üks nüanss, mille muutmist audiitorid järjekindlalt soovitavad, ent seni kahjuks tagajärjetult, on näiteks nõue, et audiitorile esitatava kinnituskirja peavad allkirjastama kõik juhatuse liikmed. See nõue on kõigi teiste arenenud riikide praktikate ja rahvusvaheliste standarditega võrreldes pretsedenditu ning on näiteks olukorras, kus ühingu juhatuse liikmed paiknevad eri riikides, ebavajalikult koormav ning tekitab tarbetuid viivitusi auditite lõpetamisel.
