Riigikontrolör: riikliku kinnisvara remondivõlg on ligikaudu pool miljardit eurot
Riigi hoonete tõhusamaks haldamiseks algatas valitsus reformi juba 15 aastat tagasi ja nüüd oli Riigikontrollil õige aeg võtta analüüsida, milliseid tulemusi on selle ajaga saavutatud. Oleks me vaadanud seda reformi mõned aastad varem, küllap oleks mõni taas leidnud, et tegutseme liiga kärsitult ja ootame tulemusi liiga ruttu.
Niisiis – 2001. aastal alustatud Nelja ministeeriumi ühishoone ehitatakse Tallinnasse Rahandusministeeriumi endise hoone asemele. Ehitustööd kestavad 2015-2017.muudatuste eesmärk oli jätta riigiasutuste kasutusse vaid riigi ülesannete täitmiseks vajalikud hooned ja teha need korda. Kõigiti arukas siht.
Reformi kohaselt pidid riigiasutused andma aastaks 2003 pea kogu hoonestatud kinnisvara üle selleks loodud riigi äriühingule Riigi Kinnisvara Aktsiaselts (RKAS) ning vajalikud pinnad RKASilt põhiliselt turuhinnaga tagasi üürima.
Eeskätt oli niisuguse vangerduse tagamõte võtta kinnisvara korrastamiseks RKASi kaudu laenu nii, et see riigi võlakoormuse arvestuses ei kajastuks. Paraku läks see plaan luhta – eurostatistikud leidsid aastal 2008, et ka RKAS peab kajastuma valitsussektori hulgas.
Nii oleme jätkuvalt olukorras, kus palju hooneid on korda tegemata, kulutusi teha lubatakse aga vastavalt sellele, kuidas parasjagu tasakaaluolukord võimaldab, mitte lähtuvalt investeerimisvajadusest.
Muudatusest oodati väga mõistlikke tulemusi: tõhusamat ruumikasutust, kinnisvara professionaalsemat haldamist ja seeläbi kinnisvara korraspidamisega seotud kulude kokkuhoidu või vähemasti nende püsimist.
Mis on siis vahepealse ajaga sündinud? Paraku oleme aastaid hiljem sunnitud tõdema, et reformi ei ole lõpule viidud ega selle eesmärke soovitud määral saavutatud. RKASile on üle antud vaid ligikaudu veerand riigiasutuste kasutuses olevast pinnast, kuigi plaanis oli selle kõigega ühele poole saada juba 13 aastat tagasi.
Ministeeriumide kinnisvarakulud eelarves on kasvanud, ja kuigi aastate jooksul on riigiasutused vabanenud ka küllaltki suurel hulgal mittevajalikest hoonetest, mõeldakse pinnakasutuse tõhustamise peale üldiselt siiski vähe. Riigis ei ole 15 reformiaasta jooksul suudetud koguda ka vajalikke andmeid, mis võimaldaks kinnisvara korrashoiu tõhustamist üle kogu riigi hooneportfelli hinnata. Hea seegi, et vähemalt RKASil on talle üle antud hoonete kohta selge kulupilt.
Riigikontrolli analüüsis RKASile üle antud 11 kinnisvaraobjekti, peamiselt büroohoonete kulusid. Nende puhul üleandmise eelse ajaga võrreldes kokkuhoidu ei ilmnenud – kulud kasvasid asutuse eelarves pärast RKASiga üürilepingute sõlmimist ja kaheaastase üleminekuperioodi lõppu (mil kulud valitsuse otsuse kohaselt suureneda ei tohtinud) keskmiselt veidi enam kui 2,5 korda. Tõsi, ilmselt oleks odavnemist olnud ka liiga optimistlik oodata.
Tuleb ju arvesse võtta, et lisaks kuludele, mida asutused ka varem kandsid, tuleb nüüd RKAS-ile maksta ka turutingimustele vastavat üüriraha, tasu haldusteenuse eest, raha jooksva remondi kuludeks. Samuti tuleneb kulude kasv kinnisvara korrashoiuteenuste nagu tehnohooldus, heakord jms üldisest kallinemisest turul, vahel ka sellest, et muutus teenuse sisu või maht. Ja et RKAS on äriühing, mille olemuslik eesmärk on teenida raha, on riigihalduse minister kui omaniku esindaja kinnitanud RKASi omakapitali oodatava minimaalse tootluse, tänavu on selleks 6,6%, mis loomulikult kajastub ka klientide makstavas hinnas.
Muide, me auditeerisime ka RKAS-i enda tegevust ja leidsime, et see on seaduslik, raamatupidamine vastab heale raamatupidamistavale, ka hankekord on põhjalik ja auditeeritud ajavahemikul 2013–2014 korraldatud hanked on kooskõlas riigihangete seadusega. See info RKAS-i kui süsteemi osa tegevuse korrektsuse kohta ei võimalda aga teha järeldusi selle kohta, kas süsteem kui säärane on Eesti riigile sobiv või mitte.
Mis aga ootab ees tulevikus? Vaatamata kulude suurenemisele Rahandusministeeriumi hinnangul RKASile praegu makstavast rahast hoonete hea seisukorra säilitamiseks pigem ei piisa ning investeerimisvõimalused jäävad kõigi riigi kasutuses olevate hoonete korrastamiseks napiks. Hinnanguliselt on riigi hoonestatud kinnisvara n-ö remondivõlg ligi 500 miljonit eurot. Järgmise viie aastaga riigi kinnisvarakulud rahandusministeeriumi prognoosi kohaselt pea kahekordistuvad. Kust selle kulu katteks aga raha tuleb? Mille arvelt?
Riigi kinnisvarareformiga toimunu on minu arvates näide sellest, kuidas probleeme on esinenud nii muudatuste algatamisel, rakendamisel kui ka lõpetamisel.
Alguses, valides riigi kinnisvara haldamise tsentraliseerimise riigi äriühingu kaudu, teisi võimalusi põhjalikult ei kaalutud ja polnud ka piisavalt andmeid, analüüsi ega teavet, kas see on riigile kõige otstarbekam tee. Valitsuse tasandil üksmeele puudumise tõttu on riigi kinnisvarareform arenenud paljuski koordineerimatult, ministeeriumide arusaam ja praktika riigi kinnisvara kasutamisel on erinevad. Kui jätta kõrvale Rahandusministeeriumi ja Justiitsministeeriumi hooned, mis poliitilise kokkuleppe tulemusena kiiresti RKASile üle anti, on suur osa sellest 25%-st üle antud tänu Rahandusministeeriumi eelarvepoliitilisele suunamisele.
Riigi hoonestatud kinnisvaraga seotud probleemid on olnud teada juba väga pikka aega, kuid jätkuvalt pole kokkulepet, kuidas neid lahendada. Ei teata ka, kui palju ja millist kinnisvara riigil oma ülesannete täitmiseks vaja läheb ning kuidas hoonete kordategemist rahastada, millist mudelit valida. Riigi kinnisvarareform pakub väärtuslikke õppetunde ajal, kui valitsus on alustanud mitmeid uusi reforme ning seistakse taas oluliste, kaalutletud otsuseid nõudvate muudatuste ees.
