Kas teadsid, milles on sinu tööandja ilmselt Uberist etem?
Samas ei asenda raha enamusele meist ka inimlikku tähepanu ja soojust. Tänaseks on suur osa spetsialistidest jõudnud järeldusele, et nii palk kui muud motovatsioonifaktorid on paralleelselt tähtsad, kuid mõlemal on oma asendamatu roll.
Tasakaalupunktiks erinevate uuringutulemuste puhul on kerkinud arusaam põhipalgast kui hügieenifaktorist. Seda teooriat tutvustas maailmale esimesena Frederick Felzberg juba poole sajandi eest. Kandev iva on lihtne: ilma rahuldava põhipalgata ei leia sa häid töötajaid kauaks. Samas, nn lisatasude puhul muutuvad muud motivatsioonifaktorid palgast olulisemaks. Ehk kui sa suudad luua nauditava töökeskkonna, võid ka tööandjana vähem maksta. Mis need imefaktorid, mis palgaraha kokku hoida aitavad, siis on?
Esiteks tunnustus. Me kõik vajame tunnustust nii inimesena kui tehtud töö eest. Kui sa ei saa kiita, kui sind ei märgata ega tänata, ei paku ka 100 eurot lisaraha mingit naudingut. Mõnel juhul ei paku seda ka 1000 eurot.
Teiseks head suhted kolleegidega. Kui kollektiivis ussitab ja juhtkond ei suuda seda välja juurida, on tegu kehva mainega tööandjaga, kust kiputakse põgenema ka ükskõik kui suure palgalisa korral.
Kolmandaks hindavad inimesed töö ja isikliku elu tasakaalustatust. See võib eri inimestele tähendada erinevaid asju, kuid põhiline, mida tark tööandja peab silmas pidama, lähtub sellest, et inimene ei saa olla tööl õnnelik samal ajal kui tema kodused asjad on tegemata, lastele ega spordile ei jää aega.
Need on peamised tegurid, mis leiavad kordamist pea kõigis uuringutes. Järgmiste puhul pole aga niivõrd tähtis enam järjekord, kuivõrd on oluline mõista, et tõeline unistuste tööandja skoorib ka neis elementides: head ja avatud suhted töötajate ja juhtkonna vahel, organisatsiooni tugev majanduslik seis, huvitav ja mitmekesine töö, võimalus areneda ja karjääri teha.
Viimasena võiks nimetada organisatsiooni väärtusi ehk seda, kui suures osas töötaja ja tööandja isiklikud väärtused ja maailmanägemus kokku langevad. Kui ettevõte teeb head, hoiab loodust, toetab kogukondi ja märkab abivajajaid, tõmbab ta ligi ka samade huvidega inimesi.
Unistuste tööandjad hoiavad palgalt kokku
Olles juba neljandat aastat korraldamas Unistuste Tööandja konkurssi, olen pidanud läbi lugema sajakonna organisatsiooni detailsed kirjeldused, miks just nemad võiks olla need kõige-kõigemad. Silma on torganud, et üha rohkem on meilgi ettevõtteid, kes saavad aru, kuivõrd oluline on töötajat rõõmustada palgaliste puhkepäevade, tasuta puuviljade, paindliku kodustöötamise võimaluse ja üha enam ka töökohas pakutava laste-või lemmikloomade hoiuvõimalustega. Ükskõik, mida erilist siis ka ei pakuta, see aitab märkimisväärselt vähendada kaadrivoolavust ja tekitada töökohast teise arvestatava kodu tunde.
Selle asemel, et maksta 100 töötajaga organisatsioonis inimestele palagalisana 1000 eurot aastas töötaja kohta, võib nende motivatsioonibuustiks piisata ka kümme korda väiksemast kulutusest, mille eest rajatakse ettevõttesse tasuta lastehoid või väike spordisaal. Ja võib ka piisata sada korda väiksemast kulutusest, kui hakata iga kuu kolme rõõmsatujulisemat töötajat premeerima teatri-või kontserdipiletidega kogu perele. Ja mõnel juhul piisab isegi vaid sellest, et juhtkond kaasab ka kõige lihtsamate tööde tegijad võrdselt ettevõtte arengu- ja turundusküsimusi arutama, sirutades iga julge idee esitajale ka väärika tänukäe. Julgen väita, et vähemasti pooled Eesti ettevõtted sellel suunal juba mõtlevad, kümnendik ka aktiivselt tegutseb.
Mis seos on Uberil ja töötaja rahulolul?
Miks me seda kõike just Uberi, kui maailma kõige suuremaks kasvanud jagamismajanduse ettevõttega võrdleme? Kas tõesti võivad meie pisikesed ja paljuski kodukootud ettevõtted olla milleski paremad kui miljardeid dollareid oma taksojuhtide motiveerimiseks kulutav gigant? Selgub, et nii see on. Uuringud näitavad, et jagamismajanduse ettevõtted on tihti maha jäänud just töötajatele meelepärase töökeskkonna ehitamisel. Nende puhul näitavad uuringud USAs alla 50% töötajate rahulolu. Tihti toetub nende loogika arusaamisele, et lisatöö ja lisaraha on inimesele alati tähtsamad kui tööst saadav rahulolu.
Kui tahad teada, kas sinu palgaisa on Uberist parem tööandja, siis küsi endalt: kas ma käin tööl raha pärast, või ma käiks seal ka veidi väiksema palga puhul, kuna tunnen end just nende inimeste seal lihtsalt suurepäraselt? Väga paljud lisatulu teenivatest taksojuhtidest unistab võimalusel töötada pigem mujal, kuid neid hoiab süsteemis peamiselt kinni võimalus igapäevaselt veidi rohkem teenida. Oma hinges on nad aga sama vähe motiveeritud kui 150 aasta eest tööstusrevolutsiooni päevil mitmeteisttunniseid tööpäevi teinud vabrikutöölised.
Kui sa aga seda artklit lugedes avastasid, et sinu tööandja vääriks oma leidlikkuse ja edumeelsuse tõttu samuti tähelepanu, siis ära unusta teda millegi konkreetse eest siinsamas kommentaarides kiita. Võib-olla töötad just sina organisatsioonis, millest suurem osa inimesi ei julgeks ka kõige optimistlikumates unenägudes unistadagi!
