Riigifirmade dantelik põrgutee ehk mida teha riigiettevõtetega
Üle 700 aasta tagasi ilmus Dante Alighieri poeemi "Jumalik komöödia" esimene osa Põrgu. Minategelase põrgukannatusi kirjeldav teos on kirjanduslik tüvitekst ja eeskujuks olnud paljudele järgnevatele üllitistele. Asetades selle poeemi kujundlikult tänapäeva, võiksime küsida, mida me peaksime ette võtma meie riigifirmadega, et ei jätkuks nende põrgutee.
Uus, kolme erakonna vahel sõlmitud koalitsioonilepingu vaimsus on valdavalt neokonsevatiivne või siis, kui püüda kasutada iganenenud poliitilist vasak-parem skaalat, pigem tsentrislik. Siiski leiab sealt ka mõningaid neoliberalistlikke ideid. Üheks võib pidada püüdu vähendada riigikapitalismi, viies mõned riigifirmad börsile või nad erastada. Selle idee detaile leiab paraku hüpliku lepinguteksti erinevatest kohtadest.
Probleem ei ole mitte niivõrd palju vaieldud teemas, kas riik on hea või halb omanik, vaid selles, et tulenevalt meie poliitsüsteemist nii või teisiti riigifirmad alluvad poliitilisele, paraku efektiivse juhtimise seisukohast ebakompetentsele tahtele.
Eriti mage lugu oli näiteks Estonian Airi riigistamisega, kui juhtima asusid ebakompetentsed juhid ning suunama hakkasid ebapädevad ametnikud ja poliitikud, mis päädis firma pankrotiga. Miks väidetakse, et riik oleks nagu halb omanik? Peamiselt seetõttu, et väljakujunenud, meie mõistes demokraatlik poliitsüsteem kergitab pinnale keskpäraseid juhte, kes tarmukalt riiki ja riigifirmasid juhtima asuvad, andekamad ja haritumad ajavad oma asju erasektoris. Kaks paralleelselt kõrvuti toimivat süsteemi -avalik ja erasektor, omavad täiesti erinevaid tegutsemisloogikaid ja väljundeid, isegi nende eesti keel on erinev. Nende kokkupuute pinnad on piisavalt minimaalsed, et nad teineteisest kasu saaksid.
Uuest koalitsioonilepingust ei selgu, mis loogika alusel viiakse börsile AS Tallinna Sadamast 30% ja Enefit Taastuvenergiast kuni 49% ning miks müüakse sajaprotsendiliselt AS Eesti Teed ja vähemusosalus EVR Cargos? Siin ja paljude teiste maailmas toimuvate protsesside analüüsimiseks ja juhtimiseks peab kasutama üldisemat vaadet.
Ehk siis - missuguseid firmasid, kui suure osalusega riik enda omanduses peab hoidma? Meil on ligi 40 osalise või täisomandusega riigifirmat, mille varade koguväärtus ulatub üle 4 miljardi euro ja kus teenivad oma igapäevast leiba ligi 16 000 inimest. Aga palju me teame nende toimimisest, juhtide valikust ning neile püstitatud eesmärkidest?
Järgnevalt olulised pidepunktid, milledest peab riigifirmade kui süsteemi korrastamisel lähtuma:
A. Määratleda riigiomandis olevate firmade vajalikkus lähtuvalt riigi toimimise eesmärkidest.
B. Moodustada nimetamiskomitee, mis nimetab konkursi kaudu riigifirmade nõukogud. Komitee on ministeeriumide ülene ning tal on nii strateegiliste juhiste kui ka järelkontrolli funktsioon ning ta on aruandekohuslane parlamendi ees.
C. Riigifirmade nõukogude liikmeteks tuleb määratleda firma spetsiifikast lähtuvalt antud ala asjatundjad ning motiveeritud inimesed. Nõukogu liikmete vastutus peab olema üheselt selge nii neile endile, riigile kui avalikkusele. Vastutus on konkreetne ja varaline, kohustuste rikkumine pööratakse kõigi asjaolude väljaselgitamise järel nõukogu liikme(te) vastu. Vajadusel võib nõukogu liikmetega sõlmida olemasolevat seadusandlust täpsustavad lepingud.
D. Viiakse läbi müüja, st riigi poolne due diligence kõigi riigifirmade kohta, sh määratlusega, kas ja kui suures osas peab mingi konkreetne firma riigi omandisse jääma.
E. Riigile mitteolulised firmad müüakse konkursi korras või viiakse börsile või antakse pikaajalisele rendile, muuhulgas võiksid eestimaalased saada siin tegutsevate oluliste firmade omanikeks.
F. Riigi omandusse jäävatele firmadele püstitatada konkreetsed majanduslikud ja fiskaaleesmärgid, kusjuures nende juhtimisel ja andmete avalikustamisel kasutatakse börsireegleid.
G. Võetakse vastu riigifirmade toimimise seadus.
Pärast nende põhimõtete evitamist võime meeliülendavalt täheldada, et meie riigifirmade põrgutee võib suunduda dantelikkku riigifirmade paradiisi.
