Majandusanalüütik: Einstein ja külmiku kulunud tihend ehk kuidas riigi majandust toimima saada
Kui „asjatundjad“ räägivad majandusest (programmidest rääkimata), siis tundub see hirmkeerukas ja segane. Võtame mingi lihtsama analoogi. Ilmselt on meil kõigil kogemusi mingi ärapeetud kodumasinaga. Muidu päris korralik riist, aga mingi pisiviga teeb elu kas ebamugavaks, kalliks või ohtlikuks. Just sellises järjekorras.
Kui teil on külmkapi tihend kulunud, siis on see ebamugav: põrand märg, toit on riknemisohus. Kallis: elektrit kulub rohkem ja hallituskahjustusi tuleb likvideerida. Kui ka juhe narmendab, siis on see juba eluohtlik. Olenemata sellest, kas me lükkame tihendirikkega kappi vasakusse või paremasse seina, sellest olukord ei parane, muutub vaid veeloigu asukoht põrandal. Kuid väikese vaeva nägemine tihendi vahetamisel muudaks meie elu jälle rõõmsaks. Muidugi me võime ka külmkapi tilkumisele vilistada, ära harjuda ( mis see siis ikka on paar korda päevas põrandat kuivatada). Võime eneserahustuseks öelda, et see ongi uus normaalsus. Võib välja mõelda isegi positiivseid mõjusid: näiteks ei vaja te õhuniisutit, põrand on pidevalt pestud (kuni läbi mädaneb). Ka nii võib elada, kuid kas peab?
Ambitsioonituse lämmatav hallitus
Sarnane lugu on meil praegu majanduses. Suures kapilohistamise tuhinas (uued maksud, vanad maksud) on tihend ehk põhiküsimus täiesti ununenud. Ka meie ise, valijad, olema takerdunud kapilohistamise jälgimise lummusesse. Põnev ju! Aga asjata. Juba mõnda aega püütakse meid veenda, et paar protsenti majanduskasvu ongi meie jaoks normaalne. Pidavat olema uus normaalsus. Kui loed, et meie majanduskasv jäi meie võimetele 3 korda alla, siis teeb see nukraks. Mõelda vaid- kolm korda! Eesti sisemajanduse kogutoodangu kasv on viimase aasta jooksul kõikunud mõlemal pool üht protsenti, mis jääb kolm korda alla meie potentsiaalile, kommenteeris kolmanda kvartali SKT kasvu rahandusministeeriumi analüütik.
Nukker on see, et meie tegelik võimekus, võimete lagi olekski justkui maksimaalselt vaid 3%? Kui Tallinnas on +1C ja Sauel +3C, siis see ei mõjuta meie riidevalikut ju? Sama ka majanduses, hinnata meie potentsiaali vaid 3 protsendile on pööraselt ambitsioonitu, see ei ole meie jaoks normaalne. Majanduskasv statistilise vea piiril on selge märk, et meil on tihend korrast ära. Ambitsioonituse hallitus vohab. See, et me vigase tihendiga kappi ühest seinast teise nihutame, ei muuda tihendit paremaks, ega kappi ökonoomsemaks, küll aga on märg keskkond ja pidev liigutamine ohuks toitekaablile – kogu süsteem võib sisse kärsata.
Elementaarne: Hellest Pilleks
Milline see tihend oleks, mis võimaldaks meie masinat jälle töökorda saada? Elementaarne, see on tõeline, mittemänguline, riigireform. Muide heaks alguseks riigireformile oleks, kui me hakkaksime asju nimetama õigete nimedega. Siis saame ise ka aru, mida me teeme või tegemata jätame. Kui eelmine Pilvepiiri seltskond nimetas riigi poolt pakutavate teenuste optimeerimise kava riigireformiks, siis uued Pilvepiirlased on astumas edasi samade nimemaagia susside sahisedes. Sellisel tasandil peaks küll vahet tegema mis on maks, mis lõiv. R
ahaliselt pole vahet, kas nimetada mingit tegevust, millega riik võtab valija rahakotist raha: maksuks, lõivuks või hollandi juustuks. Igaüks tunneb seda oma tühjenevas rahakotis. Vahe on selles, et kui meile lõivu kehtestamise (mis on ette nähtud toimingu kulude katteks) juures seletatakse, et sellega tahetakse meile „reguleerida“ puhtamat loodust, siis … meid peetakse tobudeks, keda võib nii haledate nimevahetustega alt tõmmata.
Mul on sõber, kes ütles kord, et kõik vahetavad kaasasid, mood olevat selline. Tema tahtvat ka olla moodne mees, kuid … Ta olevat laisk, seepärast ta ei vaheta kaasat, vaid nimetas kaasa Hellest Pilleks. Moodne mees, kuid ratsionaalne. Ümbernimetamisega vähem jama. Nojah naine oli ikka Helle nagu ennegi, nii ka automaksuga, mis on autolõiv, mis pole lõiv vaid on maks. Saite aru? Ei saanud? Pole viga, rahakotist mõistate.
Kokapoiste sümpaatne õppetund
On täiesti loomlik, et uus Pilvepiir tahab ennast näidata jõulise reformijana, seda enam, et kõike tuleb teha kohe ja kahe aastaga normaalse nelja asemel. Nüüdseks on selge, et maksupakett seati kokku kiirustades – lendstardist, mis on toonud kaasa nii õigustatud, kui õigustamatu kriitika. Nüüd, mil on ilmnenud, et kõiki soove ei ole võimalik täita (EL ei luba , mahud ei klapi, korje on kallis) on asutud taandumislahingutesse.
Pildi maalimine
Vaatamata ebatõenäolisele kooslusele, esmastele tagasilöökidele ja viltuvedamistele, on uuel Pilvepiiril ikka veel suured šansid teha midagi … tõeliselt suurt. Just seepärast, et on viltu vedanud, kaotada pole ju enam midagi. Meenutades oma kunstiihaluse perioodi, siis need pildid, mis tundusid, et läksid nässu, said lõpuks kõige paremad. Miks? Sest kaotada polnud midagi, võis vabalt värve kasutada. Ropult, paksult, kakofooniliselt. Eksperimenteerida. Ainuke suur asi, mille praegune Pilvepiir ette võiks võtta, on tõelise riigireformi käivitamine. Vähemalt ettevalmistamine. See oleks märgilise tähtsusega. Finišini on vaid napid kaks aastat, sellega jõuab panna aluse tihendiparandusele ja saaks lahti kapilohistaja mainest.
Riigireform peab olema terviklik, algama tegevuste auditist, eesmärkide püstitusest ja lahenduskavast. See on pikk protsess, ehk nagu Jüri Raidla mullu märkis, seda jätkuks mitme valitsuse jaoks. Kuid see peab olema tõeline reform, mitte läbisegi killukesed. Näiteks, ettepanek kaotada maavalitsused. Õige suund, aga juba nimetatud riigireformiks. Kuid see ei ole riigireform, see on bürokraatia ümberjagamine. See ei vähenda kulutusi ühiskonnale. Vastupidi, vales järjekorras asjade tegemine suurendab ühiskonna koormust.
Kui me alustame reformi sellest, et määratleme ära, mida meil on hädavajalik reguleerida, siis näeme, et meil on terve rida toiminguid, mida ei peagi tegema riigi jõuga. Ettevõtlus ja kodanikuühiskond saavad ise sellega hakkama. Regulatsioonidest piisab täiesti piibellikust „Sina ei pea mitte tapma“ ja liikluseeskirjade punktist, et meil on parempoolne. Riiklik reguleerimine on hirmkallis tegevus.
Edev kokkuhoid
Raha meil napib, seetõttu on kaks võimalust: suurendada tulusid või vähendada kulusid. Tulude suurendamisel on ebatõhus abimees Nagu kõrvalolevalt pildilt näete, kõikvõimalike maksude tõstmine. Kõik kes pole liiga laisad pakuvad midagi (kuigi enamasti valesti). Kulude kokkuhoiuga on meil tegeletud pidevalt. See „pidev“ peaks justkui vähendama bürokraatiat, kuid bürokraatia ei sünni iseenesest nagu ütles kantsler sir Hamphrey: „Riigiamet, härra minister,“ (…)“ eksisteerib ainuüksi selle jaoks, et viia ellu parlamendis vastu võetud seadusi. Niikaua, kuni parlament jätkab seaduste vastuvõtmist, millega inimeste elu seatakse üha rangema kontrolli alla, peab riigiametnike arv kasvama“. Mida rohkem on vaja reguleerida ja järele valvata, siis peab olema ka rohkem ametnikke.
Kui tahame vaenlast alistada, tuleb meil kohandada oma jõupingutusi vastavalt tema vastupanujõule; see väljendab tulemis, mille tegureid ei saa üksteisest lahutada, nimelt: olemasolevate vahendite mahus ja tahtejõu tugevuses.
Meil käib asi muidugi vastupidi, on igaaastane koondamisplaan. Iseenesest õige, kuid vales järjekorras. Kõigepealt on vaja vähendada regulatsioone, siis on võimalik vabastada kõrgekvaliteedilisi asjatundjaid päris majanduse jaoks. Tagurpidi tehes muutub avalik teenistus ikka loiumaks, venivamaks, suutmata talle pandud ülesandeid täita. Kokkuhoiu motiiviks peab alati olema ettevõtte töö efektiivsus, mitte kunagi enesenäitamine. Tavaliselt juhindutakse firmades, kus kokkuhoid on juhtlauseks, just ettevõtte liidrite edevusest.
Nõiaprotsessidest, kui heast haldustavast
Äkki on sellel mingi sügavam sisu? Olen ajaloohuviline. Millalgi aastaid tagasi arutasime kaaslasega avastuste üle inimkonna ajaloo ootamatutest keerdkäikudest. Juttu tuli ka Giordano Brunost. Teate küll, see sell, kelle kohta Wikipeedia kirjutab: „Teda peetakse uusaegse teadusliku mõtlemise märtriks, kuna inkvisitsioon põletas ta elusalt ketserluses süüdistatuna, sest Bruno ei olnud valmis oma aadetest loobuma.“.
Enne seda arvati, et kõik keerleb ümber Maa, Kopernik arvas küll (salaja) teisiti, kuid Bruno arvas avalikult ja põletati selle eest ära. Imelik ju? Mu tark kaaslane oskas seepeale vaid õhata: „Normaalne, teadjamehed ja nõiad põletatigi seepärast, et inimkond liiga kiiresti ei areneks ja ennast selle käigus ära ei hävitaks!“. Vaat selline vaatenurk tolleaegse administreerimise ja hea halduse kohta. See pani mõtlema, et kuigi, meil enam nõiaprotsesse ei ole, siis võib-olla on see asendunud mingi teise väljasuremisvastase administratiivse pidurdusmehhanismiga. Mõtlesin ja välja mõtlesin: nõiaprotsessid on asendunud bürokraatlike tõkenditega. Bürokraatia kui maailma päästevalem. Ka niimoodi võib maailma vaadata, kuid mina seda arvamust ei jaga. Nüüd oleme edukalt maskeerinud bürokraatia vohamise õigusloome (või oleks õigem öelda bürokraatialoome) hea tava ja nullbürokraatia „projektide“ taha. Need kumbki meede ei vähenda ühiskonna kulutusi mitteasjastatud tööle, vaid võimaldavad täita bürokraatiat mugavamalt. Seepärast pole tähtsusetu, et kui me midagi teeme, siis oleks sellel ka eesmärk. Äpiga mugavalt koha tellimine tapalavale ei ole eesmärk.
Teha tulevikku
Kuidas siis saavutada edu? Ainus poliitika tõenäoliseks edu saavutamiseks on – üritada teha tulevikku See on väga riskantne. Ometi ei ole see nii riskantne, kui seda mitte üritada.
Teha on riskantne, kuid mitte teha on lihtsalt lõppjaam. Tulevik on teistsugune. Kui me ei vaata asju uue nurga alt, siis meie majanduskasv jääbki kõikuma statistilise vea piirimaile. Võiks ju ka niimoodi edasi tiksuda, see statistilise vea piir on tegelikult jõukam kui meil kunagi varem on olnud, kuid … Probleem on selles, et maailm on muutunud, maailm on avatud, maailm on kiirem ja meie majanduskasvu statistilise vea piir kujundab võrdluses teistega meie eneste eksistentsi statistiliseks veaks. Sellest oleks kahju.
Tulevikku tuleb ehitada lihtsate käepäraste vahenditega, see on kõige tõhusam. Nii tõhus, et Dr Riik oma kabinetkindlustes ei tule iial selle peale. Kaks lihtsat näidet. „Parkimisäpiistid“ pakuvad teenust, mil suletud asutuste parklad on tühjad ehk teatrisse minnes pargid auto kontori X parklasse. Saite aru? Tühjalt seisev ressurss võeti ühe äpiga kasutusele. Ilma kellu kõlksuta, ilma labida liigutamiseta. Kõik on õnnelikud, seisev ressurss kasutatud. Isegi Dr Riigile pakutakse „pool milli“ kui oma öised seisvad parklad süsteemi lülitaks. Raha kui maast leitud.
Või jagamismajanduse uus näide ehk omaalgatuslikud hooldekodud. Meil napib hooldekodusid ja need tänuväärt ettevõtmised on (võrreldes meie sissetulekutega) pööraselt kallid. Kui nüüd talupere paar vanakest enese juurde seltsi võtavad (väikese tasu eest), siis riik on tänulik abikäe eest? Ei. See on Dr Riigi jaoks probleem, sest kuidas seda REGULEERIDA. Meie maailmas pole inimene tähtis, tähtis on reguleerimine.
Kogu selles reguleerimistuhinas unustame ära sellised lihtsad iseteeninduslikud lahendused nagu näiteks aastalitsentsid jm. Laske loovus vabaks. Kui Newton avastas gravitatsiooniseaduse õuna pähekukkumise teel ja Einstein relatiivsusteooria jaamas ronge jälgides, siis … Meie ei pea relatiivsusteooriat avastama, Einstein tegi selle juba ära, meie peame lihtsalt külmkapi tihendi ära vahetama.
Kui uskuda C. Rovelli „Seitset lühikest füüsikatundi“ siis enne Einsteini oli tühi ruum, Eistein tõi käiku mõiste kõver ruum, kvantmehhaanika aga et ruum on sirge, kus „hüppavad energiakvandid“. Kuid kuna üldrelatiivsusteooria ja kvantteooria on vastuolus (kuigi mõlemad eraldi toimivad hästi), siis püütakse neid siduda silmus-kvantgravitatsiooni teooria kaudu. Ja jälle on ruum muutunud ehk „Kus need ruumikvandid on? Mitte kuskil. Need ei asu ruumis, sest need ise ongi ruum“.
Niimoodi ajal, kui maailma targimad pead püüavad siduda XX sajandi kahte suurimat avastust, on meie inimesed praktikas tõestanud, et pole sellist asja nagu tühi ruum, on vaid kasutamata ruum (parkla, talu jne). Kasutamata võimalus. Vägev. Laskem meie memmedel füüsikat edendada ja me ei pea mingist protsendilistest majanduskasvust heietama, analüütikud ei pea leiutama põhjuseid selle põhjendamiseks, ega Hellesid Pilledeks nimetama. Hakkasid toimima loomulikud protsessid.
Selle jaoks ei pea Einstein olema, isegi suhtelisuse seadust ei pea teadma, mõistmaks, et kui me tihendiga asju korda ei saa, siis on varsti kogu kapp mokas. Harilikult ütlevad kapid ülesse kõige ebasobivamal ajal, siis kui raha on otsas ja väljas 28C. Kehv aeg kapiga tegelemiseks? Võib-olla püüaks ikkagi tihendi korda teha, nagu reklaamlauses mudilastele, et oleks „puhtam ja kuivem tunne“. Ökonoomsem ka.
