Rikkaks üüriäris: kas välismaalaselt saab küsida kõrgemat üürihinda?
"Sageli eeldavad üürileandjad, et välismaalased on kohalikest toredamad ja jõukamad ning nad on valmis maksma kohalikest murumütsiga üürnikest kõrgemat üürihinda. Pole harv, kui oodatakse, et välismaalased on rumalad, kes on nõus maksma üürihinda oluliselt üle kohaliku keskmise turutaseme," kirjutas käsiraamatu “Korter üürile – närvesööv hobi või rikkuse allikas?” autor Tõnu Toompark Adaur.ee blogis.
"Paraku on üüripakkumised portaalides kättesaadavad nii kohalikele, kui piiritagustele üürnikele. Sageli otsivad välismaalastest üürikorteri otsijad endale maakleri, kes on kohaliku turuinfoga rohkemal või vähesemal määral kursis."
"Tegelikkus ongi see, et sageli ootavad lääne poolt tulevad välismaalased hoopis, et Eestis on võimalik ühiselamu toa hinnaga saada üürile luksuslik kesklinnakorter."
"Tõde on selles, et enamasti tõesti maksavad välismaalased keskmisest pisut kõrgemat üürihinda, kuid seda ka keskmisest märksa parema kauba eest. Ehk siis välismaalased soovivad keskmisest kvaliteetsemat hoone ja korteri kvaliteeti."
"Välismaalastest üürnike puhul tasub silmas pidada, et üürileandja küsiks piisavalt suure tagatisraha, et katta üürimaksetega probleemide ilmnemisel võimalikult palju saamata jäänud üüritulust ja tasumata jäänud kõrvalkuludest."
"Võlaõigusseadus lubab üürnikult küsida tagatisraha maksimaalselt kuni kolme kuu üüri ulatuses. Hakata suure ilma pealt võlgujäänud välismaalast otsima on suhteliselt lootusetu ettevõtmine, mis toob endaga kaasa pigem kulu kui tulu," kirjutas ta.
