Majandusanalüütik: arveametniku uusaastasoov 2017 ehk miks riigivalitsejad peaksid arvutama õppima
On kena pühadeaeg. Kingituste aeg. Mõnele "lebotamise" aeg. Mõttetegevuski kipub malbeks, unelevaks. Paljud teevad sel ajal plaane, võtavad enesele uusaastakohustusi: et jätan tarbimise maha, hakkan jooksma, „istun“ dieedile jne. Teised jällegi soovivad, et uus aasta neile midagi tooks või sellega kaasneks midagi kaunist helget, midagi uut. Mõtlesin minagi, mida soovida, kui …
Raha üle- ja puudujäägi duaalsus - Linnahalli näitel
Just sel hardal soovimise hetkel andis „raadium“ edasi reaalsusesse tagasipõrgatava uudise, et Dr Riik ja Tallinn on jõudnud ühise otsuseni koos hakata finantseerima Linnahalli taasehitamist. Kõlab nagu kihluse mahakuulutamine. Kui ehituseks läheb (pulmapidu peetud?) pidi sellest palju raha sündima. Nojah arveametnikule tundub see plaan kangesti Ilf & Petrovi „Kaksteist tooli“ moodi tehing, et toolid õhtul, raha hommikul (hommikul pole toole ega raha).
Igati õigustatud küsimus, just niimoodi peaksime me küsima iga meie ühise rahapabula paigutamise kohta: kuskohalt võtate, kuhu panete, kui palju kasu saame? Oma individuaalse rahaga me ju just niimoodi teeme, kui me just mängurid või sullerid ei ole. Nii kui me oma individuaalse raha ühiseks rahaks loovutame, nii … enam nagu ei huvitakski selle raha käekäik meid. Miks? Aga selle üle oskame küll viriseda, et meie individuaalne raha pensionifondides haldurite käes kasu ei teeni? See raha, mida me maksudena Dr Riigi käsutusse anname ei erine millegi poolest meie individuaalsest rahast, mida me fondihalduri kätte nii norivalt usaldame. Dr Riik ongi meie fondihaldur, just seepärast on tähtis jälgida, kuhu ta meie raha paigutab. Kas kahjumiga lõppevasse ilutsemisse ( ilupakendis püramiidskeemi), mille tulemus on, et Dr Riik investeerib meie ühist raha ja teised lõikavad kasu? Või on õigem meie ühine raha paigutada tõesti meie edenemise arendamisse? Kasumisse.
Linnahallist eraldiseisvalt poleks mõtet rääkidagi, kuid olgu see vaid üks näide, kuidas meie raha ilusõnadega tuulde lastakse. Justkui sellel ei oleks mingit paremat kasutust? Kui ettevõtjatel mõistlikel tingimustel lasta nende eneste raha eest Linnahallilaadne toode ehitada, saaksime samasuguse konverentsiturismi mahu või veelgi enamgi, sest ettevõtja on sellest huvitatud. Mida siis „üle jäänud“ rahaga teha, selle rahaga mille maht on u. kolme aasta Haigekassa puudujääk? Kuid ülejääki ei olegi, on puudujääk. Oleme avastanud uue majandusvalemi, mitte ülejääkidest ei taasehitata Linnahalli vaid puudujääkidest. Vahva, „Nobelinski“ vääriline mõte.
Dr Riigil pole mingit kavatsust kuskilt kokku hoida, vaid makse tõsta ja laenu võtta. Loodetavasti mitte SMS laenu. Uueks aastaks sooviks küll, et iga Dr Riigi meie ühise rahapabula paigutus oleks läbi arvutatud, mitte, et me siin arvame … Ma sooviksin uuel aastal, et ka Dr Riik õpiks ära, et 2+2=4, mitte et vastus on, et me arvame või vastus on selline nagu me Pilvepiiril tahame.
Eelkirjeldatud küsimus „Kuskohast nad raha võtavad?“ oleks meie kõigi küsimus „meie vormis“, kui me ise midagi ehitada tahame. Me peame ehitamiseks millegi pealt kokku hoidma või millegi pealt rohkem teenima. Dr Riik lihtsalt võtab meie ühise raha ja ehitab … Kuid see mida Dr Riik taasehitab ei ole mitte Linnahall, vaid kivi maksutõusumajas ( või laenukoormus mis = maksutõus + maksutõus). Meie kõik koos ja igaüks eraldi maksame selle kinni. Siinkohal assotsieerus mul Dr Riigi käitumine monopoli ehk turuvalitseja käitumisega. Kui konkureerival turul püüab iga turuosaline leida üha uusi meetodeid, kuidas kulutusi vähendada, toodet parandada, siis vaid turuvalitseja võib teatada, et: „Seoses kulude tõusuga on teie tariifi tõstetud alates uuest aastast …%“. Ja et asi paistaks välja demokraatlik ja hoolitsusena kliendi eest küsitakse et : „Kuidas olete rahul meie teavitussüsteemiga?“ Just niimoodi tegutseb ka Dr. Riik: tahab „orgunnib“ mingis valdkonnas maksutõusu, tahab tühistab teises valdkonnas maksutõusu. Valitseja valitseb?
Konkurentsialases erialakirjanduses nimetatakse sedasorti tegevust röövellikuks või kiskjalikuks hinnakujunduseks. Pilvepiir valitseb loosungi all - Meie võitsime, meie valitseme. Jagame kellele tahame, võtame kellelt tahame, oleme heldekäeline. Kuid heldekäelisel „valitsemisel“ on tagajärjed: „Tööandja, kes himustab helde inimese mainet, võtab tegelikult firmast liiga palju raha välja ja seab sellega ohtu oma alluvate töökohad ja elatusallikad. „See muudab ta vähehaaval oma alamate silmis vihatuks, kui ta on vaesunud, ei pea temast enam keegi lugu.” Sellise hoiatuse edastab Machiavelli priiskavale tööandjale. Paraku on see hoiatus vastuolus inimloomusega, sest viimase lahutamatu osa on soov olla armastatud ja selle eesmärgi saavutamise nimel on inimesed mõnikord valmis riskima kõigega. Seega mõtlematu rahapaigutuse lõppu sooviks ka.
Valitsemine, valimine?
Klaarime ära ühe valitsemisalase lingvistilise segapudru meie (õigemini poliitinimeste) peades. Selline tagasihoidlik soovike uueks aastaks. Sõna „valitsema” tuleneb ühiskonnakorraldusest, mil juhid/valitsejad valitsesid. Kuid ärgem laskem ennast vanaaegsest nimetustest segada, kui me ütleme rongi kohta „raudruun”, siis me ju ei oota, et see oleks ruun ja veel rauast. Nii ka valitsuse ja valitsemisega. Tänapäeval tähendab valitsus midagi muud, mitte valitsemist oma alamate üle, sest need „alamad” on ju ühtlasi poliitinimeste „ülemad” (rahvas kui kõrgeima võimu kandja), kes on valinud poliitinimesed teatud töid tegema. Palgalised, mitte valitsejad. Meie oleme neile delegeerinud eneste teatud võõrandamatud õigused. Need õigused on antud vaid eduka juhtimise, ühishuvide parimaks teostamiseks. Kas tänapäeva parlamentaarse riigi valitsus võib olla (ise)valitsuslik valitsemine?
Tänapäeval töötab ka poliitiline maailm nagu aktsiaselts: aktsiaomanikud (kodanikud) valivad nõukogu (riigikogu), mis omakorda määrab ametisse juhatuse (valitsuse). Tegevjuhtkonna. Tegemist on tänapäevase valitsuse puhul moodsas kõnes „manageriga”, kuid mitte valitsejaga. Jah, loomulikult on tegevjuhil mõjuvõim ja volitus oma äriplaani ellu viia, kuid see pole valitsemine, pigem on see tihe töö koostöö, mis põhineb usaldusel. Organisatsioonid ei põhine enam jõul. Üha rohkem ja rohkem põhinevad nad usaldusel. Usaldus ei tähenda seda, et inimesed üksteisele meeldivad. See tähendab seda, et inimesed võivad üksteist usaldada. Ja selle eeltingimuseks on, et inimesed mõistavad teineteist. Suhete eest hoolitsemine on seega absoluutne paratamatus. See on kohustus.
Ükskõik kas inimene on organisatsiooni liige, konsultant, varustaja või levitaja, peab ta hoolitsema oma suhete eest igaühega, kellega ta koos töötab, igaühega, kelle tööst ta sõltub; ja kes on omakorda sõltuv tema enese tööst. Usaldus on nagu vahetusraha juhi taskus. Iga kord kui teed hea juhtimisotsuse, teenid rohkem vahetusraha. Kui teed kehva otsuse, loovutad osa oma rahast inimestele. Igal juhil on uude ametisse asudes taskus teatud hulk vahetusraha. Mida iganes ta ka teeb, see kas kasvatab vahetusraha hulka või kahandab seda. Kui juht teeb ühe halva otsuse teise järel, tähendab see pidevaid väljamakseid. Siis ühel päeval, pärast viimast halba otsust on tal taskud järsku – ja pöördumatult – tühjad. Kusjuures see enam ei loe, kas viimane prohmakas oli suur või väike. Selles punktis on juba hilja. Kui vahetusraha otsas, oled juhina mängust väljas Just usaldust sooviks uuel aastal enam, mitte valitsemist.
Modernsest riigist
Läbi aegade on otsitud paremaid viise juhtimiseks, kuid nagu teavad öelda korüfeed: „Suur osa sellest, mida me kutsume juhtimiseks, kujutab endast inimeste tööga hakkama saamise raskeks tegemist.“ Kas on ka võimalik teisiti? Minul pole kahtlust, et moderne riik põhineb riigi ja inimeste tiheda läbipõimunud koostööl. Nagu ütleb Jaapani vanasõna: üheskoos oleme targemad, kui kõige targemad meist. Sellisel võrksüsteemil, mis loovad üksikute intellektide vastastikus koosmõjus kvalitatiivselt uuelaadse kollektiivse intellekti. Vaid niiviisi on võimalik saavutada tänapäeva maailmas edu.
Kui ettevõtluses on kasutusel rahvahange, rahastuse ühisplatvormid, mis koondavad ühist teadmist, ressurssi ja jagavad saavutatut, siis miks mitte kasutada neid ja teisi tänapäevaseid platvorme meie arenguks? Ja veel üks tähtis asi, me püüame sildistada enese ümbrust, mis meile justkui kõlbab, mis mitte. Kuid tänapäeva maailm on läinud selleni, et kõigel ja kõigil on kasutus ja otstarve. Te ei usu? Kuid eilsed prügimäed, mille rajamine ja opereerimine maksis miljardeid, on tänaseks kujunenud toorainemaardlateks ja energiaressursiks. Kõike annab kasutada, kui seda teha õiges järjekorras. Sellest vaatepunktist vaadatuna on teerullidemokraatia ajast ja arust.
Pealegi eraldi tuleb siin rääkida enamuse võimust. Eriti demokraatia puhul võib selles suhtes tekkida väärarusaam, kuna ühiskonna juhtivhõlbustajad valitakse kvantiteedi järgi enamuse tahte läbi. Aga ühiskonda hõlbustama asudes ei tohi nad silmas pidada ainult oma valijaskonna, vaid kogu ühiskonna huve. Demokraatia ei ole enamuse türannia vähemuse üle, vaid see, kui üritatakse maksimaalselt arvesse võtta iga grupi ja iga indiviidi sattumust, püüdes ühiskonna liikmeid üha täpsemalt ja nüansseeritumalt lõimida. Inimvägi just nimelt peab nii palju, kui võimalik kohanema vähemuste järgi (näiteks mitte kasvatama vasakukäelisi paremakäelisteks, vaid looma tingimused, et ka vasakukäelised saaksid ohutult tööriistu kasutada jm.) Pealegi tuleb arvestada sellega, et iga inimene kuulub ühes või teises suhtes vähemusse, nii on igaühel parem, kui enamus ei vägivalda vähemust, vaid üritab maksimaalselt arvestada mitmesuguste erivajadustega, eriti kui vastavad isikud ja grupid on nõrgas positsioonis (vanad, haiged, puudega jne.
Minu uusaasta soov oleks mõelda selle peale, et mingil hetkel oleme kõik vähemus ja siis … Siis oleme me vähemus enamuse teerulli all? Mõnus? Ega vist. Mõelgem sellele kui ressursikasutusele. Mnjah, teerulliga valitsemine ei läinud vanavalitsusel läbi, kuid kõige imelikum on see, et uus valitsuskooslus pole midagi vanakoosluse vigadest õppinud ja on oma teerulli juba käima tõmmanud. Isegi kobarlõksu, vabandust kobareelnõude, taktika käibele võtnud. Teile ei meeldinud ju kui teile kobarat (kambakat) tehti? Miks siis nüüd seda, mille vastu ise oldi muuta reegliks? Arusaamatu.
Veel paar väikest uusaastasoovi
Ilmselt on erinevatel inimestel erinevad uusaasta soovid. Nagu hoomasime, mõned tahavad riiklikku Linnahalli, mõned tahavad südamesondeerimist, mõned tahavad kõnnirobotit, mõned lasteaeda, mõned head haridust. Me kõik tahame midagi, küsimus on vaid selles millises järjekorras seda meie ühise raha eest mõistlik on teha.
Kui elutähtis, möödapääsmatu, hädavajalik ikka on riiklik betoonivalu? Või on ikkagi prioriteedid kuskil mujal? Ja ärgem klammerdugem siinkohal Linnahalli, kui näite külge, samamoodi tuleb läbi kaaluda kõik rahapaigutused. Meie ühise raha paigutused. Enne kui oma tagasihoidlikud soovid edastan on mul vaid üks küsimus, kui maailma rikkaim inimene ütleb, et: „„Microsofti ainus tootmisvara on inimese kujutlusvõime”, siis miks meie püüame oma tulevikku ehitada selliselt, nagu G. Patton ütles betooni valatud Maginot´ liini kohta: see on mälestusmärk inimlikule rumalusele?
Mõni nimetab Maginot´ liini ka sõjaajaloo suurimaks ebaõnnestumiseks. Kuid meie? Ikka ja jälle püüame panustada betooni, mitte ettevõtluse eksponentsiaalsesse arengusse. Võtame eluvõõrad piirangud maha ja las ettevõtjad möllavad betooni, raua ja kõigele selle järgnevaga. Dr Riik ei pea igasse ettevõtmisse tormama, riiklik majandus on meil Vaheriigi ajal juba olnud. Teadagi millega lõpetas.
Mida mina siis soovin/luban
Püüan olla oma soovides tagasihoidlik. Ma ei luba hakata järgmisel aastal dieeti pidama, ma ei luba jooksma hakata. Luban, et sae teen teravaks (asendab nii dieeti, kui jooksmist). Ma ei soovi, et Dr Riik minu tagaaeda aerodroomi rajaks, et saaksin kiirelt Tartusse või Berliini, ma ei soovi ka Rio karnevalile ega isegi mitte kirjusid käpikuid. Mul on kaks pisikest soovikest.
Minu uusaastasoov on: et me püüaks luua uuel aastal aluse meie edasiliikumise kiirenduseks (riigireform, regulatsioonide revisjon, avaliku teenistuse ümberkorraldamine avaliku teenindamise süsteemiks, inimliku initsiatiivi toetamine) ja teiseks pöörduksime tagasi ajaproovile vastu pidanud väärtuste juurde (sõnapidamine, kokkulepitust kinnipidamine seda eriti maksude suuruse ja rütmi suhtes. Kindel kokkulepe on parim investeering).
Kui me need paar asjakest liikuma saame, siis oleksin muretu, sest … võidujooks tulevikku seisneb avanevate võimaluste konkureerivas kujundamises ja kehtestamises, uue konkurentsiruumi piiritlemises. Tuleviku kujundamine on hoopis raskem tagaajamismängudest, sest liikumise trajektoor tuleb paika panna ise.
Eesmärk ei ole lihtsalt jõuda järele konkurendi toodetele ja protsessidele, tema meetodite jäljendamisele, vaid suveräänse hoiaku kujundamine homsetest võimalustest ning nende kasutamisest. Teerajamine on järelejõudmisest palju tänuväärsem ettevõtmine. Teiste kiiluvees tulevikku esimesena ei jõua.
Mina usun sellesse. Soovin teilegi selleks edu.
