Majandusanalüütik: sumiseva porikärbse strateegia

Meid ei iira mitte klaaslagi, vaid klaaseinad, mida lendutõusmise stardirada on täis ehitatud. Kui me neid maha ei lõhu, siis kiirust, kõrgustesse tõusuks me koguda ei suuda, kirjutab majandusanalüütik Peeter Tammistu.

Suurem osa eelmise aasta tulemustest on kokku võetud ja uue aasta prognoosid tehtud. Erinevad asjatundjad on pakkunud uueks SKT kasvuks 2,3-2,4%, mis ei erine suuresti eelmise aasta prognoosist. Tõsi mullune/tunamullune ennustus taandus pahaendeliselt statistilise vea piirimaile, kuid vähemalt positiivse vea piirimaile. Tõelist kasvu pole oodata ka tänavu. Vaid statistiline virvendus. Kahju.

Mis siis analüütikuid rõõmustab? Nii kummaline kui see ka pole rõõmustavad analüütikud selle üle, et ometi on inflatsioon käivitunud. Ajalehtede pealkirjad teatavad, et: “Euroala inflatsooni viisid enam kui kolme aasta kõrgeimale tasemele kütuse, toidu, alkoholi ja tubakatoodete kallinemine.“ ja „ Inflatsiooni tõus vähendab muret, et euroala kukub tagasi deflatsiooni ja nõrgendab majanduskasvu“. „Euroala inflatsioon kiireneb arvatust hoogsamas tempos, mis tõotab Euroopa Keskpangas tänavu elavat debatti, kas keskpanga „rahatrükiprogrammi“ ei peaks hakkama plaanitust kiiremini lõpetama.“ Vahva, inflatsioon päästab maailmamajanduse. Isegi legaalkartell OPEC on saanud kiidusõnu seoses katsetega naftahinna kaudu inflatsiooni tõsta. Kummaline kartellikultus. Üldiselt on mulje, et vaikne tiksumine jätkub, kuid loodetavasti … veidi tempokamalt.

Mitte klaaslagi ei piira meie lendu tähtede poole, vaid see, et kogu stardirada on täis ehitatud klaasseinu.

Meiegi Pilvepiir püüab uute maksudega igati abiks olla maailmamajanduse päästmisel. Ikka läbi inflatsiooni käivitamise. Enamgi veel, suubume lausa uude ajajärku. Valmistume eluks defitsiidiga riigieelarve ajastuks. Eelmine Pilvepiir trikitas tasakaaluga läbi eufismi „struktuurne tasakaal“ (mis on umbes nagu operatiivne kasum) uuele meeskonnale sellest enam ei piisa, et „head teha“. Uueks hüüdlauseks passiks ilmselt: „Võlg teeb vabaks!“. Kelle? Nüüd siis valmistataksegi ette eelnõu, mis lubaks koostada „ajutises struktuurses puudujäägis“ eelarveid. Teatavasti ei ole midagi püsivamat kui ajutine.

Kes ei usu imetlegu Eiffeli torni – igavene mälestusmärk ajutisusele. Nii, et kui see tõeks saab, siis saame elama tulevaste põlvede arvel. Täiega! Mida see kõik meile kogumina ütleb? Midagi justkui segaks kiiret arengut. Mis?

Klaaslagedeta klaasseinad

Meil räägitakse, juba pikalt, et meie majandus ei kasva. Kõik teavad, et klaaslagi on ees ja midagi pole teha. Tuleb leppida? Miks? Piniseme ja piniseme nagu unised porikärbsed sügissumeduses, põrgates vastu eurokasvuhoone klaase ja tulles uue rammestava protsendilise majanduskasvu ringiga tagasi. Ikka ja jälle. Mnjah, klaaslagi piirab? Kuid me ei lendagi lae poole, me sumiseme lihtsalt horisontaalringil.

Siinkohal tundub mulle, et oleme asjadest valesti aru saanud. Pigem pole piiriks klaaslagi vaid kõrgustesse jõudmiseks on vaja hoovõturuumi. Just selles ongi iva: mitte klaaslagi ei piira meie lendu tähtede poole, vaid see, et kogu stardirada on täis ehitatud klaasseinu. Hoovõtu ruumi pole. Klaaslage ei ole, on meie ettekujutus (vabandus?) klaaslaest ja kõrgusekartus.

Meid takistavad klaasseinad on kahte liiki. Ühed on need, mis on tekitatud regulatsioonidega, mille tulemusena pole võimalikki kõrgust koguda. Ukerda ja ukerda klaasseinte vahel, kuid kiirust ülesse ei saa. Teiseks on kommunikatiivsed klaasseinad. Need on sellised klaasseinad, mil Pilvepiir „teatab“ oma tegevusest ja nende tegude motiividest. Näeme, et suu mentaalse klaasseina taga liigub, kuid aru ei saa midagi. See pole ju mingi selgitus, kui olukorras, kus biokütuse lisamine kütustesse tõstab selle hinda perspektiivis neli senti, öelda, et see ei mõjuta midagi. Majandusele kogumis on see omahindade kallinemine miljonites. Selle kohta ei saa öelda – ei mõjuta. Mõjutab. Pilvepiir ei omaks nagu kontakti (klaassein on vahel ju) pärsimaailmaga, mistõttu sõnajada jääb arusaamatuks. Võib-olla hüüab Pilvepiir „Appi!“, võib-olla „Ettevaatust!“? Ei tea. Ei saa aru.

Pöördvõrdelisuse efekt

Tundub, et põhimõtted nagu sõnapidamine, läbipaistvus ja kaasamine sõltub Pilvepiiril olemisest või mitteolemisest. Nagu koalitsiooniosaliste vahetus kujukalt näitas, vana lugu Sauluse saamisest Pauluseks on tõeks saanud, kuid mis kõige imelikum, ka Pauluse taandumine Sauluseks on saanud tõsiasjaks. Nagu pöördklapp oleks lopsatanud, tegelased teised, kuid kõik muu sama. Võib-olla käib klaaseinetõbi Pilvepiiriga kaasas kui kutsehaigus. Miks? Ei tea, kuid eelminegi Pilvepiir liigutas suud klaasseina taga, mis ei ühtinud pärismaailmas valitsevaga.

Püüti ju igat maksutõusu näidata kui õilishingede võitlust pahedega. Keegi ei uskunud seda mossitavat moosisuist juttu sahvriuksel. Tegelikult oli neid jutte piinlik kuulata. Sama jätkub ka uue Pilvepiiri puhul. Oleks mõistlikum asjad kõigepealt endale selgeks teha ja siis arusaadavalt seda ka selgitada. Võiks ju kutsuda ellu sellise tõsielusarja nagu „Raport Rahvale“, kus iga poliitinimene saaks hingelt ära rääkida, mida ta arvab, miks niimoodi hääletas, mida edasi kavatseb. Saated, kus poliitinimesed üksteist kasvatamatult ülekarjuvad on tüütavad. Ebaväärikad ka.

Vestlused klaasseina taga

Lugesin eelmisel aastal Äripäevast intervjuud aasta ärimehega. Sisukas intervjuu, kuid veel vahvam oli rahandusministri reaktsioon sellele Ärilehes. Mnjah, siinkohal saingi aru, et tegemist on kahe tiheda seinaga eraldatud mõttemaailmadega. Ei kohtu, ei mõista, ei kuule. Kohati jättis suhtlus mulje nagu kõneleksid vaegkuuljad töökoja ukse taga: „Kas mootoril on midagi viga?“, „Ei mootoril on midagi viga.“, „Ahhaa, siis on ju hästi, ma arvasin, et mootoril on midagi viga“.

Otsustage ise. Aasta ärimehe intervjuust: „Ta leiab, et aastaid poliitilist hämamist on viinud Eestis olukorra selleni, et riik tuleks uuesti üles ehitada.“, „ Kuid kui me tahame arengut, peaksime oma elu radikaalsemalt ümber ehitama, mitte tegema kosmeetilisi protsendimuudatusi.“

Lisaks on ka paar õigustatud „essu“ sõna EL kägistavate eeskirjade kohta ja teisi toredaid mõtteid, mille kohta rahandusminister ütles, et "Saan aru, et Lõhmuse ettepanek on riigi osakaalu kasvu piirata. Iseenesest on see suund õige. Aga siis tuleb ka öelda, millistest riigi poolt pakutavatest teenustest kodanikel loobuda tuleb. Siin kuulaksin Lõhmuse ettepanekuid huviga, kuigi ta ise Eesti riigi pakutavad teenuseid ja turvavõrgustikke ilmselt väga aktiivselt ei kasuta. Tema intervjuus kahjuks konkreetsemate ettepanekuteni ei jõutud."

Kuigi lause algas sõnadega, „saan aru“ (lisaks: olen pigem nõus, idee on küll õige, ettepanekutest toetab, jagan arvamust, kuulaksin Lõhmuse ettepanekuid huviga), siis ülejäänud tekst näitas, et minister ei saanud itte midagi aru (ei kuulanud ettepanekuid, huvist rääkimata), vaid virutas vastu trafaretse sõnajada „ pole konkreetseid ettepanekuid“, justkui intervjuu oleks mingi retseptiraamat ministeeriumile. Sellele järgneb hiilgav tühisõnaline sissemarss koalitsioonilepingu mõõdutundetu kiitmisega. Et sõnumitoojat lõplikult purustada, ei unustatud ka väikest halvustav nüket lisada „ta ise Eesti riigi pakutavad teenuseid ja turvavõrgustikke ilmselt väga aktiivselt ei kasuta.“. Mnjah, ei kuulanud, ei kuulnud. Ei saanud aru. Kahju. Klaassein.

V1 – otsusekiirus

Nendes kahes seisukohas ongi täiesti erinevad arusaamad. Üks on eduka ettevõtja murelik vaade, nö reportaaž põllult - majandusmaastik on sõnasopast nii vedelaks muutunud, et masinad istuvad rummudeni poris. Ei liigu. Kütus kulub, kuid ei liigu. Tühikäik. Vaja on kardinaalset kuivendust (torud sisse, mitte signaali häälestust muuta).

Kuid kahjuks arvab rahandusminister, et kõige suurem surve on sotsiaalsfääri kasvule. Ei arvanud ära! Õigemini arvas, kuid vales järjekorras. Kogu see arutlus on mõttetu, sest kui kardinaalseid muudatusi ei tee, bürokraatlikest eeskirjadest ei vabane, klaasseinu ei lennurajalt ei eemalda ja loovust rahvas ei treeni, vaid eksitame kodanikke virvatulukestega, et me püüame sotsiaalteenustega jõuda EL tasandile, siis loome me küll abiriigi, kuid me ei saa iial abistada neid kes vajaksid abi.

Lennunduses on selline mõiste kui otsusekiirus (V-1). See on see punkt, mil hoog on üles võetud, veel natuke ja lend algab. Kuid võib ka kiiruse alla lasta ja tagasi pöörduda. Kõige tähtsam on see, et siis tuleb otsustada, mitteotsustamine lõpeb katastroofiga. Meie asume oma demograafia ja majandusega just sellises otsustuspunktis, seepärast on minu meelest täiesti kohatu pilootidel lendutõusmise otsustamise asemel hüüda „Šampanjat kõigile!“ Vale tegevusvalik ei vii meid sihile. Heaolule.

Õnnesepad. Läti õnneretsept

Ma olen meie erinevatest naabritest üldjuhul väga heal arvamusel, palju on meil ühist, paljusid asju teevad nad nutikamalt kui meie. Tundub, et vigadeski on samalaadsed. lugedes Läti majandusanalüütiku arvamus sellest kuidas nende riiki õnnele õitsetada, tegi nõutuks. Kuidas siis? Elementaarne! Makse tõstes. Läti poliitikud peavad tegema julge sammu ning makse tõstma, usub Läti välispoliitika instituudi ekspert. Riigilt üha paremaid teenuseid saav ühiskond hakkab aga riiki rohkem usaldama ning valmisolek ausalt makse tasuda kasvab. Seetõttu on ekspert veendunud, et juba praegu peaks valitsus näitama julgust ning makse tõstma, sest ühiskond soovib paremini elada. Jälle üks majanduse ergutamise imevalem? Maksude tõstmine tõstab heaolu? Kummaline.

Statistilist heaoluindeksit meil keegi leiva peale ei määri.

Statistilisest õnnest

Sama kummaline, kui meie kilkamine, et aktsiisi tõstmine kasvatas SKT-d. Edu valem? Väga kummaline. Kuid statistiliselt läheb meil hästi. Kuidas see „vaheltvõtmine“ majandust õitsetaks, ei tea. Näiteks mulluses uuringus ilmnes, et heaolu on Eestis aegade parim. Oleme tõusnud tuntud indeksis esimese 25 piirimaile. Heaolu indeksit arvutades võetakse arvesse nii riigi sisemajanduse koguprodukti ja täis kohaga töötavate inimeste arvu, kui ka näiteks turvatud internetiserverite arvu ning inimeste une pikkust.

Teisalt on siin SKT komponent tähtis, mis meie näitel tähendaks, kui tõsta aktsiise, mis tõstab SKT-d. Vahva, kuid vaid statistiliselt. Statistilist heaoluindeksit meil keegi leiva peale ei määri, kuid meeleolu tõstab küll. Hoopis detailsema ja huvitavama pildi rahulolust maalib statistikaameti värske väljaanne „Sotsiaaltrendid“: Eluga rahulolu defineerimine. Inimesi kannustab soov jõuda paremale elujärjele. Kuidas aga mõtestada seda, mis teeb olemise heaks? Veenhoveni kohaselt väljendab eluga rahulolu taset see, kui positiivselt inimene oma elu üldist kvaliteeti hindab ehk kuidas talle ta elu meeldi.

Võiksime ka küsida, kas meile meeldib meie majanduselu? Mõned uuringud näitavad, et meie majanduses valitsenud stagnatsioon süveneb: „Kui varasematel aastatel oli meie saja suurima ettevõtte kogukäive stabiilselt 18 miljardi euro kandis (kord veidi rohkem, kord veidi vähem), siis eelmisel aastal toimus kogukäibes märgatav langus – tervelt miljardi euro võrra ehk kuus protsenti 17,2 miljardi euroni. Veel valusamalt on suurettevõtete kasumid langenud – 30 protsenti 805 miljoni euroni. See ei saa ju meeldida!

Väikese suurvead

Ma saan mõistliku inflatsiooni vajadusest aru, kuid meie siin ei peaks sellele väga palju lootma, sest selle jõu juhtimispult ei ole meie käes. Me ei peaks ka sellele oma susserdamistega kaasa aitama. Me ei pea ka kõigi eneste tekitatud omahinnakallinemiste peale ütlema see ei mõjuta midagi. Aga udusulg ju murdis kaameli selgroo? Seletage sellele kaamelile siis, et me paneme sadulasse veel poole penni jagu makse.

Me oleme väikesed ja meie jaoks on ka väikesed vead suurte tagajärgedega. Las suured lükkavad sahaga peavoolu tee eest lahti, küll me siis järgi tatsame. Me ei saa enesele lubada ka enesele sellist sotsiaalturva süsteemi, kui meist jõukamates riikides veel kehtib. Meie jaoks oleks sellest mõtleminegi kurjast, sest vaadake, kui te olete meetri pikkune, siis võivad ju kahemeetrised rääkida, et pooleteist meetrine laine on köki-möki, tule ujuma, kuid … teie olete uppunud. Just seepärast ei peaks rahandusminister põhiküsimuseks pidama sotsiaalsfääri teenuste pakkumist (see on elementaarne) vaid ettevõtlusjulguse ja –tahte rohkendamist. See oleks kardinaalne arenguhüpe, mitte kosmeetiline hämamine. Kogu meie lühike ajalugu on näidanud, et vaid siis kui me murrame ennast välja rutiinist, mugavusest, teeme omapäi, vahel lausa vastu õhtumaa tarkade arvamusele, oleme olnud edukad. Meie ainuke võimalus ja missioon on olla teenäitaja. Loots tundmatutel vetel, mitte sahk peavooluteel.

Siis tuleb see suur AGA, mis nullib kõik eelöeldu ja ütleb välja tegeliku maailmanägemuse: ärge segage meid, meil on siin … koalitsioonilepe, me teame ise.

Lootskalad ja lootsid

Vaadake „lootskalad“ ja „lootsid“ tunduvad väga sarnased sõnad, ühed lootsid kõik. Kuid siin on suur vahe, lootskalad on sellised kalakesed, millised ujuvad ringi koos suurte kaladega kes püüdlevad suurte kalade/laevade kiiluvette, et rammusamat saaki (toidujäätmeid) saaks. No, ka looduse tarvilik osa. Kuid lootsid on need asjatundjad, teenäitajad, kes juhivad suuri laevu rasketes vetes turvalisse sadamasse. Tänuväärne ja raske töö see teenäitaja töö.

Aasta ärimees ütles …, rahandusminister ütles …, lätlane ütles, … Aga küsimus pole selles, mida keegi ütles, vaid selles mida meie teeme? Steve Jobs oli teenäitaja digimaailmas. Elon Musk on inimkonnale lootsiks multiplanetaarse inimkonna loomisel. Aga meie? Meie laulame noodilehest et: „olen pigem nõus, saan aru, idee on küll õige, toetan, jagan arvamust, kuulaksin ettepanekuid huviga“, aga … Siis tuleb see suur AGA, mis nullib kõik eelöeldu ja ütleb välja tegeliku maailmanägemuse: ärge segage meid, meil on siin … koalitsioonilepe, me teame ise.

Mis see siis oli? Mis selle kaugem mõte on? „Kuigi jutt „inimeste Marsile viimisest“ võib tunduda paljudele inimestele hullumeelne või ekstsentriline, andis see Muskile ainulaadse loosungi tema ettevõtete jaoks. Just see kõikehõlmav ja laialdane eesmärk on see, mis hõlmab ühendava põhimõttena kõike, mida ta teeb. Musk on välja arendanud midagi niisugust, mis paljudel Silicon Valley ettevõtetel puudub – mõtestatud maailmavaade.

Milline on meie mõtestatud maailmavaade? Inflatsioon ja kartellid päästavad maailma? Tühjagi! Pelutav maailmanägemine. Väga väheambitsioonikas, sumisev.
Üks on kindel, et kui me klaasseinu maha ei lõhu, siis kiirust, kõrgustesse tõusuks me koguda ei suuda. Nõksutades iga klaasseina juures, püüdes sellest kuidagimoodi mõõda ukerdada jäämegi sumisema unise kärbsena. Mina ei ole nõus sumisema, mina tahan lennata kõrgel(t). Aga teie?