Stout on hästi tume õlu, mille valmistamisel kasutatakse erinevate linnaste kõrval ka röstitud otra. Värvuselt mustjaspruunist mustani, tihke õlu, millele on iseloomulik röstitud ja kohvine järelmaitse. Kochi käsitööõllede pruulikoja õllemeister Enn Kärblase sõnul lisavad tugevalt röstitud oder ja odralinnased stout-õllele musta värvi ja just selle õige maitse.

Stoutide ja porterite algne kodumaa on Inglismaa. Algselt viitas omadussõna “stout” kirjeldusele “uhke” ja “vapper”. Pärast 14. sajandit hakkas “stout” tähendama “tugevat”. Esimesed kirjalikud märkmed stout-õllest pärinevad aastast 1677. Toona viidati sellele üksnes kui kangele õllele, mitte tumedale õllele. Tumedad õlled olid porterid. Inglismaalt hakati kangemaid portereid (stout porter) vedama Iirimaale, kus neid hiljem kohapeal pruulima hakati. Aja jooksul tehti järjest lahjemaid pruule ja nimest kadus "porter" - jäi üksnes "stout". Nii sai stout tumeda õlle sünonüümiks. Enn Kärblase sõnul on stoutide maailm lai ja rikkalik.

Stout ja porter on tänapäeval 2 erinevat õlletüüpi. Kärblase sõnul on stoute ca 6 alamtüüpi ja portereid 3-4.

  • Sweet stout ehk milk stout - magus inglise stout, mida kutsutakse ka milk või cream stout´iks. Sellele lisatakse laktoosi ehk piimasuhkrut, mis käärimisest osa ei võta. Vähese või keskmise alkoholisisaldusega õlu - 4-6% vol.
  • Dry ehk Irish stout - 20. sajandi alguses Inglismaal populaarseks saanud milk stoutile vastukaaluks pruulitud Iirimaal mittemagus stout. Selle kuulsaks esindajaks on Guinness. Kangus 4-5%.
  • Oatmeal stout - inglise sweet stouti hooajaline versioon, milles kaerahelveste sisaldus on 5-10%. Oatmeal stout on magususelt dry stouti ja sweet stouti vahel. Kangus 4,2-5,9%
  • Foreign stout, American stout - väga lai klass, mida iseloomustab aroomide vaheldusrikkus, võib esineda ameerika humalate tsitruseline iseloom. Tihti mõrušokolaadi või kohvise alatooniga. Nende valmistamisel võib kasutada ka kaera lisandit. Kangus 5-8%.
  • Chocolate stout - See tüüp ei ole Kärblase sõnul küll ametlik, vaid õlletootjate märge oma õlle erinevuse kohta. Stout, mille valmistamisel on kasutatud tavapärasest tumedamaid ja aromaatsemaid linnaseid, mis annavad õllele šokolaadise järelmaitse.
  • Oyster stout - 18. sajandil, mil stout õlu populaarseks muutus, pakuti Inglismaa tarvernides külastajatele toiduks austreid. Sellest ka viide nimele. Esimest korda kasutati austreid õllepruulimises 1938. aastal. Porterhouse pruulikoda Dublinis märgib, et nende auhinnatud oyster-stout ei sobi austrite kasutamise tõttu õlle valmistamisel näiteks joogiks taimetoitlastele. See tüüp ei ole samuti ametlik, vaid õlletootjate märge oma õlle erinevuse kohta.
  • Imperial stout - Sõna „imperial“ viitab Kärblase selgitusel kahele aspektile: kangusele ja keiserlikule, ehk õllele, millega Briti õllemeistrid varustasid Venemaa keiserlikku õukonda. Tegemist on tumeda ja üsna kange õllega (8-12%), mille valmistamisel kasutatakse linnaste kõrval ka röstitud otra. Kärblase enda pruulitud Imperial Stouti kanguseks on 10,3% ning aroomi ja erilise maitse saavutamiseks kasutas ta lisaks erinevatele linnastele pikka rummitammevaadi laagerdust.
  • Porter - eri tüübina kujunes välja 18. sajandi Inglismaal. Tume, üsna kange õlu, 5 - 6,5%. Porter on stoudist erinev õlletüüp. Porteril on 3-4 alamtüüpi: brown porter 4-5,4%, robust porter 4,8-6%. Baltic porter on laagripärmiga pruulitud porter kangusega 5,5-9%.
  • Baltic porter - kange porteri eriliik, mille populaarsus tõusis esile 18. sajandil just Balti regioonis. Tema eripäraks on põhjapärmide kasutamine õlle kääritamisel ja tavaporterist suurem alkoholisisaldus.