Väikeettevõtja plaanitavast pensionireformist: pettunud on põhiosa neist, kelle rahakoti arvel me oma riiki püsti hoiame

Valitsuse plaanitavate maksu- ning pensionireformi muudatustega oleme jõudnud selleni, et avalikkuse sõimamisobjektideks on saanud täiesti tavalised, sageli kahel kohal tööd rabavad inimesed, kelle puhul valitsus ise on andnud välja signaali, et nemad ongi need rikkad, kellelt tuleb midagi vähemaks võtta, kirjutab väikeettevõtja Maire Forsel.

Olgu alustuseks öeldud, et ma sisimas rõõmustasin kui valitsus vahetus. Põhjus on lihtne – võim kipub korrumpeeruma ja et seda ei juhtuks, on vaja, et tekiks teatud roteerumine. Aga mul oli rõõmustamiseks ka üks teine põhjus – nimelt see, et ma nägin juba mitu aastat, et on liiga palju neid, kes tõsimeeli arvavad, et kõik need, kes võimul on, on sulid.

Kui kapo tegi head tööd ja kellegi riigi taskust varastamisega vahele võttis, oli alati süüdi valitsus – vaatamata sellele, et on päevselge, et iga üksiku riigiettevõtte juhi ja töötajani poliitikud lihtsalt ei ulatu. Igaüks tegeleb enda tööga ja suured sulid on teatavasti väga professionaalsed, nad ei hakkaks iial riskima sellega, et nende sulitempudest teab suurem ring inimesi. Pean siin silmas Tallinna Sadama korruptsioonijuhtumit.

Teine hea näide on Autorollo, mis minu hinnangul valas nii palju õli tulle, et seda enam kustutada polnudki võimalik. Ei, ma ei arva, et Reformierakond oleks selle juhtumi puhul reageerinud õigesti – kui nii olulise kaaluga erakonna tippu kuuluvatel poliitikutel lasub sedavõrd oluline kahtlus, siis oleks pidanud need poliitikud kohe tagasi astuma – mitte sellepärast, et nende süü kohe alguses tõestatud oleks olnud ja seetõttu tagasiastumine õigustatud, vaid sellepärast, et rahvas ei uskunud enam poliitikute aususesse.

Poliitikas saab läbi lüüa vaid siis kui asjad mitte ainult ei ole õiged, vaid ka paistavad õiged – see teine tingimus ei olnud Autorollo puhul algusest peale täidetud. Aga rahva usaldusest valitsejate vastu sõltub palju - nii palju, et kui see usaldusnivoo langeb alla kriitilist piiri, siis on ohus kogu riigi saatus.

Kui ettevõtjaid ei oleks, siis poleks kedagi, kes riigile maksuraha teeniks.

Niisiis ma rõõmustasin, et nüüd on ometi võimalus, et usaldus riigi vastu hakkab tõusma ja siinjuures jõuan ma oma lemmikteema – maksudeni.

Et riik toimiks, on vaja raha ja seda saab teatavasti ainult tänu sellele, et meil on inimesi, kes suudavad ja tahavad tegelda ettevõtlusega. Kui ettevõtjaid ei oleks, siis poleks kedagi, kes riigile maksuraha teeniks. Ideaalis vajame aina enam selliseid ettevõtteid, kes suudavad müüa midagi riigist välja, sest ainult nii saab raha hulk riigis suureneda. Ja seda raha peavad ettevõtjad suutma teenida nii palju, et seda jätkuks nii era- kui riigisektori palkadeks ning ka neile, kes tööd teha ei suuda ja vajavad seetõttu abi.
Seda raha peab jätkuma koolide ja haiglate ülalpidamiseks, teede hoolduseks, riigikaitseks jne. Nimekiri sellest, kuhu ettevõtjate teenitud raha minema peab, on nii pikk, et jääb vaid imestada, kuidas me selle kõigega juba nii palju aastaid üldse toime oleme tulnud.

Alates 01.07.2017 oleme oma lastetoetustega jõudnud Lääne-Euroopa tasemele ja ma ei imestaks kui selle näitaja järgi juba viie rikkama riigi hulgas olemegi, samas meie puuetega inimeste ja omastehooldajate toetused on veel alla igasugust arvestust. Tervishoius napib raha, suletakse naiste varjupaiku, aidsiennetuseks raha ei jätku jne jne. Uus valitsus on haaranud härjal sarvist ja teeb seadustes muudatusi sellisel turbokiirusel, et raske on nendega sammu pidada. Kuna antud lubadused on suured, tuleb nende katteks nüüd kiiresti kusagilt raha leida.

Et sotsiaalmaksu vähenemine tagasi pöörati, tundub mulle väga mõistlik – pool protsenti siia-sinna ei võta ettevõtjalt palju, aga selle puudumine oleks tekitanud riigikassasse üsna arvestatava augu. See on siiani vist ka ainus uue valitsuse maksumuudatus, millele ma julgelt kaasa noogutan. Edasi läheb asi aga aina segasemaks.

Nii ettevõtluses kasutatavate autode erimärgistamise kui sõiduautode erisoodustusmaksu kehtestamise plaan on otseselt riigi enda huvide vastu. Sellest on tänaseks juba mitmed kirjutanud, aga olgu siinjuures veel üle korratud need ohud, mis taolistes muudatustes peidus on.

Eri värvi autonumbrid soodustavad pealekaebamist ja õhutavad klassiviha; „Ahhaa, ise maksab töötajatele närust palka, aga ettevõtte auto seisab reede õhtul peale tööpäeva lõppu restorani ees! Oot, ma teen maksuametisse kohe ühe anonüümse kõne.”

Nii ettevõtluses kasutatavate autode erimärgistamise kui sõiduautode erisoodustusmaksu kehtestamise plaan on otseselt riigi enda huvide vastu.

Sõiduautode erisoodustusmaks lööb aga kõige valusamalt kõige väiksemaid ettevõtjaid ja eriti neid, kes tegutsevad maapiirkondades – kui nad siiani on veel ots-otsaga kokku tulnud ja suutnud end ära elatada, siis nüüd võib paljudel tekkida vajadus veelgi rohkem käivet varjata, et perel söögiraha jätkuks. Varimajandus on meil niigi suur ja mikroettevõtjale mõnisada eurot maksuraha kuus juurde lajatada sunnib veelgi rohkemaid kombineerima.

Ja nüüd siis uus uudis – pensionisüsteemi muudatus. Selguse huvides olgu kohe öeldud, et mina olen just see, kes uuest süsteemist kõige rohkem kasu lõikab – mul on katkematut tööstaaži alates ajast kui sain 16 ja kui ma palgatööl aastaid teenisin 1,5-2 keskmist palka, siis nüüd ettevõtjana maksan endale vaid miinimumi, sest enne kui saan endale suuremat palka lubada, peab ettevõte mulle tehtud investeeringud tagasi teenima.

Varasematel aastatel kogusin palgatööl korralikku pensioni ja seda ära ei võeta ning nüüd, kui saan väikest palka, midagi sellest ei kaota. Seega mina olengi see, kes peaks rõõmustama kui edaspidi koguneb pension vastavalt töötatud aastatele ega sõltu enam tasutud sotsiaalmaksu suurusest. Ja ometi ma ei rõõmusta. Miks? Sest see muudatus võtab viimasegi põhjuse, miks üks ettevõtja peaks endale suuremat palka maksma.

Ka töötajatega saab paljudel lihtsam olema, sest kui ametlikust palgast enam tema tulevik ei sõltu, siis pole tal ju vahet kui osa palgast mustalt saab. Seega on antud juurde üks põhjus varimajanduse suurenemiseks. Midagi pole parata, riigimehelikkust napib ka ühiskonna kõige alumistes kihtides ja kui ikka võimalus on, siis see ka oma kasuks pööratakse.

Näen juba mitmendat päeva sotsiaalmeedias, millist frustratsiooni eelmainitud seadusemuudatused inimestes tekitavad ja kahjuks olen näinud ka esimesi kommentaare stiilis „rikkad on paanikas”. Nii juhtub kui valitsus püüab populistlike meetmetega rahva poolehoidu võita - „võtame rikastelt ja anname vaestele” meetod on küll õigustatud, aga selle süsteemi kirvemeetodil rakendamine on pannud vähem võimekamad kodanikud edukamate üle irvitama.

Kaotajateks ei ole ju rikkad, vaid tavalised inimesed meie hulgast, kes juhtumisi suudavad teenida keskmist või üle keskmise palka. Need on needsamad inimesed, kelle palkade pealt makstud maksudest me oma riiki ülal peame.

Sest kaotajateks ei ole ju rikkad, vaid tavalised inimesed meie hulgast, kes juhtumisi suudavad teenida keskmist või üle keskmise palka. Need on needsamad inimesed, kelle palkade pealt makstud maksudest me oma riiki ülal peame. Nii ongi usaldamatuse kompass pöördunud ja näitab valitsuse poole hoopis teisest suunast – nende poolt, kes pole kunagi oodanud, et valitsus neile midagi kandikul kätte tooks. Nüüd on pettunud põhiosa neist, kelle rahakoti arvel me oma riiki püsti hoiame ja enamgi veel – ka madalapalgaliste ja üle keskmise teenivate inimeste vahele hakkab vihamüür kerkima.

Enam pole sõimamisobjektideks Autorollo või Reformierakond, vaid täiesti tavalised, sageli kahel kohal tööd rabavad inimesed, kelle puhul valitsus ise on andnud välja signaali, et nemad ongi need rikkad, kellelt tuleb midagi vähemaks võtta. Kuhu edasi?