Ettevõte tellis 2007. aastal analüüsi, vaagides stsenaariumi, kus AS E-Arsenal siseneb ise oma kinnistu arendusprojekti, müüb osa ettevõtte aktsiaid arendajale ja saab osa arenduse kasumist. Saadav rahavoog ja ühtlasi säiliv tagatis oleksid finantseerinud uue moona- ja kaitsetööstuse ehitamist ja taganud teatava sõltumatuse. Arvestasime arendusprojekti õnnestumise korral umbes 160 miljoni kroonise tuluga või õigemini rahavooga teatud aja jooksul.

Kui 2007. aastal olnuks eesmärk võimalikult palju raha teenida ja ettevõte likvideerida, olnuks müük ainuõige. Minul vähemasti seda eesmärki polnud. Hilisematel juhtidel ilmselt Arsenali kui kaitsetööstuse arendamise eesmärki polnud ja seega saadi müügist kriisijärgsel turul enam-vähem hea hind.

Kui mul millestki Arsenali puhul kahju on, siis sellest, et Eestis katkes üks relvatööstuse traditsioon. Üldiselt on meil valitseva mentaliteedi juures ilmselt tõesti parem, kui riik ettevõtteid ei pea. Äri ei saa ajada õhustikus, kus iga otsust varjutab mure, mida küll ajaleht sellest võiks arvata ja kirjutada. Rääkimata absurdist, kus nõukogudes istuvad eri erakondade „esindajad”, kes proovivad vastastikku üksteise kohta komprat koguda. Selles plaanis on mul hea meel, et Arsenal on nii kaitseministeeriumil kui ka riigil kaelast ära.

Kui see lugu midagi näitab, siis põhiliselt seda, et bürokraatlik, üliettevaatlik ja pideva valimiskampaania olukorras toimiv riik, nagu meil, ei saa mõistlikul moel arendada keerulisemat ettevõtlust kui infrastruktuur või mõni monopol, mis polegi tegelikult äri.