Vabariigi sünnipäev on tulemas. Harilikult mõeldakse „sünnal“, mis tehtud, kuidas edasi Kuidas siis on läinud? Lühidalt öeldes – hästi. Väga hästi. Oleme paarikümne aastaga, suutnud tasa teha vahepealse katastroofilise poolesajandilise tagasilanguse, jooksnud arenguareenil kõigist kiiremini. Võiks isegi öelda, et oleme paarikümne aastaga läbinud vahemaa, mis võrdub 170 aastaga.

Oleme tänaseks maailma rikaste riikide (OECD) klubis. Mis suunas edasi liikuda? „Mis suunas liiguvad kellaosutid?” Küsis Knox. „Päripäeva.” „Sõltub sellest, kas oled kell või vaatleja.” Mis suunas liiguvad meie osutid?

Tünnisõiduteooria
Liigume, kuigi öeldakse, et see mis meid siia tõi, meid edasi ei vii. Viib. Kuid kuhu, kas hüvakätt või kurakätt? Mingi rahutus on hinges. Tahame veelgi paremaid tulemusi. Oleme juba harjunud olema edukad. Samas tundub, et jõud, eriti vaimujõud, hakkab raugema. Tahaks juba puhata, nautida.
Kas teate mis on tünnisõit? Lapsepõlves viis isa mind tünnisõitu vaatama. See oli suur tsirkusetelk, mille keskel asus hiiglaslik puittünn. Tünni alaservast alustasid sõitjad ringide tegemist, alguses aeglaselt, nagu prooviks, tõustes kiiruse tõusul mööda püstist tünniseina ülesse. Tiireldes ülaservas, lausa vaatajate käeulatuses. Vahva. Lausa imeline.

Kuid asi polnud ju imes, vaid füüsikas, arvestuses ja inimlikus osavuses. Kas te kujutaksite ette, et tünnisõidu tsiklimehed saaksid tünni ülaäärel puhkama jääda? Nautida vaadet, publikumiga veidi lobajuttu ajada? Ei kujuta? Muidugi, nad kukuksid siis alla. Just seepärast peame oma arengut kiirendama, mitte unistama „lebotamisest“, arendama ideid mitte midagi tegemisest, rääkima jagamismuinasjutte. Pole õige aeg. Passige hoolega peale, et mõni poliitiline kavasuu ei soovitaks teile selles sõidufaasis puhata, sest sama kindlalt nagu kukuks tünnisõitja alla, kukume ka meie, kui me seisma jääme. Kuid jagamise ja leotamise ideid on kuhjaga.
Meilgi on viimasel ajal liikvel kõrgelennulisi ideid, mis pole seotud mingi majandus ega loodusseadusliku üldpõhimõttega.

Külanapoleonite mõttemaailm
Millalgi ütles Suurbritannia peaminister Palmerson Napoleon III riigimehevõimeid iseloomustades: "Ideed paljunevad selle inimese peas nagu küülikud kuudis. Õnnetuseks ei seondunud need ideed ühegi valitseva üldpõhimõttega”.

Meilgi on viimasel ajal liikvel kõrgelennulisi ideid, mis pole seotud mingi majandus ega loodusseadusliku üldpõhimõttega. Kõik need „tasuta“ asjad ja äkkotsused viivad vaid tegelikud vajadused paigast. Moonutavad turgu. Meie praegused napoleonlikud ideed lükkavad meid väga ohtlikele arengutele. Tünnisõitjatega võrreldes kaotame me sellega kiirust ja … kukume alla. Siis on meil tõesti põhjust küsida, kas me sellist kukkumist tahtsimegi.

Rahalugemise kunst
Meie Pilvepiir ei oska meie ühist raha lugeda. „Sa ei usu kui paljud inimesed loovad sinisilmselt ettevõtte, ilma et neil oleks rahandusest aimu. Need kutsikad peaksid vastu nina saama ja saavadki. Nende saatus on põruda“ tõdes James Watt. Riigi tasandil on asi natukene keerukam, kui Dr Riik teeb otsuseid, mille tulemusel saadakse „vastu nina“, siis vastu nina saajad oleme meie, mitte Pilvepiir. Seepärast tahaksin ma, et meie Pilvepiir ei hauks napoleonlikke plaane vaid tegutseks nagu ettevõtja: Kuluta iga viimane kui sent täpselt nii, nagu see olekski su viimane, ja hoolitse selle eest, et ka su meeskond kulutaks iga viimase kui sendi nii, nagu oleks see nende viimane isiklik raha. Ainult sellega, et kulutad raha natuke läbimõeldumalt, jõuad oma piiratud eelarvega palju, palju kaugemale.

Kui meil Pilvepiiril niimoodi mõeldaks, siis ei tekiks selliseid kõverpeegli maailma plaane nagu meie rahaga linnahalli ehitamine, üürikorterite ehitamine, sellega saaksid ettevõtjad suurepäraselt hakkama ilma meie ühise rahata. Ei tekiks mõttekesi tasuta ühistranspordist ega ameti- ja õppeasutuste kolimiseks ääremaadele regionaalpoliitilise viigilehe varjus. Paljusid muidki otsuseid ei teeks pilvepiirlased, kui see oleks nende viimane isiklik raha . Kuid see ei ole nende isiklik raha, see on MEIE isiklik raha, seda võib põletada. Rõõmuga.

Aastaid on Dr Riik tegutsenud tõhususe nimel, liitnud ameteid, koondanud neid keskustesse, seejärel nelja regiooni, toonud küladest ära nii konstaablid, meditsiiniteenused, koolid kui postkontorid. Neile on järgnenud poed, pangad ja isegi rahaautomaadid. Kõik tõhusa riigi nimel, et pakkuda kodanikele paremat teenust. Õige kah. Nüüd, keset siledat maad, võtame 30-80 miljonit eurot ja hakkame ehitame Narva uut Sisekaitseakadeemiat (või on selle uus nimi Isekaitseakadeemia?). Pidavat olema regionaalpoliitika? Lisaks plaanib Dr Riik osa ametkondi (jälle?) küüditada „kuskile mittetallinnasse“. Tekkis mõttepojukene ja põletame jälle sadu miljoneid? Milleks? Aga siis kui me „riigi maalt ära koondasime“, kas me siis ei teinud regionaalpoliitikat? Kas meil pole kümnete miljonitega muud teha, kui toimivat sisejulgeolekuasutust sandistada? Puhas paanika. Tühikargamine. Põletatud raha numbrid on nii suured, et tavalise tähelepanelikkuse juures neid ei hoomagi, kuid proovime. Loome oma arvestusliku tingühiku.

Tingühik (TÜK)
Me räägime aastaid, et meil on meditsiinisektoris, hariduses (pääste, politsei, kaitsejõududes jne) palgad liiga väikesed. Investeeringuteks ka raha napib. Raha ei ole, peame olema tõhusad. Dr Riigi uus tervishoiu mudel on vägagi kuluefektiivne: abivajajad saavad järjekorda oodates terveks või ei vajagi enam abi. Tõhus? Tulemus, noored ei taha tulla õppima ühiskonnale vajalikele erialadele madala palga või kirjeldatud valikute tõttu. Ja kes tulebki, püüab väljamaal rammusamat kohta leida. Õnneks on suur osa siia jäänud puht patriotismitundest. Neile võiks Dr Riik ju tänugi avaldada. Kuid just neid Dr Riik kasutabki kahekordselt ära, makstes neile vähest palka, püüdes läbi „tasuta“ asjade muuta neid nende enese raha eest sõltlasteks.

Teeme ühe primitiiv-nahaalse arvutuse. Lihtsalt näiteks, et mõttetegevust ergutada. Kui palju maksab meie ühine põletatud raha keskmistes palkades, TÜK-s? TÜK-s võivad olla meedikute, päästjate või õpetajate palgad (igaüks võib kodus ise proovida). Võtame keskmise õpetajapalga tingühikuks (HTM andmetel 1200 EUR kuus +60 EUR IIpa).
Oletame, et me kulutame raha linnahalli ehitusse, üürikorteritesse, Isekaitseakadeemia ja teiste asutuste küüditamisse, tasuta bussiliiklusesse (no võtame sellise laia pintslitõmbega nagu poliitinimesed teevad), hinnanguliselt veerand miljardit, siis mitu TÜK see oleks? Peaaegu 21milj TÜK, ehk 17 400 õpetaja aasta palgaraha. Ehhee, juba palju arusaadavam. Nojah, üldharidus ja kutseõppeasutustes meil umbes sinnakanti õpetajaid ongi, nii et … Tegelikult on põletatava raha hulk suuremgi, kuna näite puhul on tegemist vaid momentvõttega, kuid nii transport, üüriprogramm, kui ka konverentsikeskuse kulud on iga-aastased/püsivad, siis „filmina“ on asi veelgi põnevam, raha jätkuks enamaks kui üheks aastaks.
Meil on raha, meie ühist raha, nii meditsiini, kui korrakaitse ja mitmete teistegi teenuste eest maksmiseks, see tuleb vaid administratiivpoliitilisest sodist puhastada.

Kuid ka momentvõte on põnev, kui seda hoolikalt vaadata. Ehk kui näiteks õpetajate palka tõsta poole võrra, ei vaja nad ju Dr Riigi poolt pakutavat üüripinda, nad ei oleks enam sõltlased, vaid võiksid vabade inimestena vabalt valida ise endale elamise. Samuti ei vajaks nad transporditoetust, sest võivad piletiostuga näidata vedajale tänu hea teenuse eest või hoopis põlgust halva teenuse eest. Konkurents toimiks. Madalapalgalistele abirahade lisamisega on alati käinud kaasas poliitinimeste mantra, et see elavdab turgu, no õpetajate, meedikute jne palga tõstmine elavdab ka turgu. Oluliselt. Lisaks tekitab see motivatsiooni neil erialadel töötada, mitte vaadata võõramaa poole. Pole vaja ise omasid närutada ja võõramaalasi toota. Kui niimoodi ümber vaadata, siis on meil raha, meie ühist raha, nii meditsiini, kui korrakaitse ja mitmete teistegi teenuste eest maksmiseks, see tuleb vaid administratiivpoliitilisest sodist puhastada. Siis tekkiks ka huvi kodumaale jääda, seda riiki arendada ja … meie põlve edasi kanda.

Millest me ilma jääme? Millestki ei jää ilma, sest paleed ja korterid ehitavad ettevõtjad ülesse ja meil on raha nii nende kui teiste hüvede pruukimiseks. Muidugi on ülatoodud arvestus fiktsioon, kuid üldse mitte halvem neist arulagedatest põhjendustest, mida tuuakse Pilvepiirilt raha põletamiseks. Mulle ei meeldi väljavaade põletada meie ühist raha kasvavatesse palgarahadesse, kuid kui soov raha põletada on suur, siis põletagem seda juba stiilselt, nii et sellest ka mingit kasu oleks, sooja saaks.

Raha jäävuse seadus
Mine tea, õppides arvutama ja loodusseadusi hindama, nagu teevad seda tünnisõitjad, võib-olla me ei kaogi „mitteallakukkunud“ rahvaste hoiatavatesse legendidesse, kuidas ei tohi teha. Kuid selleks tulebki endale aru anda, et me elame reaalses füüsilises maailmas, kus kehtivad loodusseadused, nende hulgas ka füüsika ja majandusseadused. Raha tuleb käsitleda, kui universaalset energiat ning lähtuda energia jäävuse seadusest. Raha, kui universaalse energia jäävuse seadust: raha ei tule juurde ega lähe vähemaks suletud süsteemis (st mingi rahvaarvu, tootmise tõhususe ja mahtude juures) vaid ta läheb ühest taskust teise. Elementaarne. Isegi börsikrahhi, majanduskriisi ega pankroti puhul ei kao raha mitte kunagi, mitte kuhugi, see läheb vaid ühest taskust teise. Seepärast polegi ükskõik, millisesse taskusse see puhas energia läheb, vaid tuleb võrrelda, kas see raha paneb meil rattad käima või läheb tühja. Eriti vajalik on võrdlus suurte otsuste ja rahasummade korral. Oleks ju tore, kui meil oleksid õpetajad, kes suudaksid sellised põhitõed tulevastele poliitinimestele selgeks teha, siis nad oskaksid ka teha valikuid ja tunnetada tagajärgi.

Sõnapilvest murepilveks
Mida me tahame? Mitmelgi visioonikonverentsil oleme moodustanud ülevaid sõnapilvi, manades niimoodi kuuldavale meie unistust homsest: Eesti, kui avatud, salliv, hooliv, õnnelik , ettevõtlik, innovaatiline, sõbralik, tark, nutikas ja seda ilmestavad koostöö, meie/kogukond, väärtuspõhine, valikuvõimalused, loovus, ettevõtlikkus, haritus. Kaunis ju. Mulle meeldiks. Teeme mis me teeme, kuid peamine on, et noored ja loovus ei lahkuks. Kui noored lahkuvad …
Juba praegu arvatakse Soomes asuvat üle viiekümne tuhande meie kodaniku. Viiskümmend tuhat see on ju ometi Võru, Keila, Jõgeva, Elva, Haapsalu, Loksa ja Sindi linna jagu inimesi. Mitte igaüks eraldi vaid kõik kokku. Eks ole, kui niimoodi vaadata, siis on päris hirmuäratav pilt? No ja muidugi ei ole need lahkunud pensionärid, vaid kõige tegusamas eas Inimesekesed, kes lasevad vaikselt oma ja oma laste juured naabrite mulda. See tähendab, et me ei kaota mitte „vaid” viiskümmend tuhat oma kodanikku, vaid ka nende lahkumisel siia sündimata lapsed ja nende lapsed ja … Muidugi on naabrid tänulikud sellise panuse üle, kultuuriliselt lähedased, keeleliselt lähedased, hästi koolitatud, aktiivsed nooruslikud tegutsejad on tänapäeva majandusliku võitlustandril iga riigi unistus. Hea, et põhjala vendade unistus on täitunud. Peaaegu. Uuringud Soomest näitavad, et põhjanaabrid vajavad veel vähemalt 150 000 inimest väljalangevate aastakäikude asendamiseks. Loodetavasti mitte vaid meie ressurssi kasutades. Kuid palju on lahkunuid teistes riikides arstidest kalkunikitkujateni?

Vanade kodumaa või vanadekodu maa?
Me lohutame ennast mõttega, et küll nad tulevad tagasi. Tulevad tagasi targematena ja jõukamatena. Võib ka niimoodi juhtuda, kuid selleks peab olema siin keskkond, mis neid paeluks. Seniks jääb kodumaa nende mõttemaailma sillerdava suveaasa ja jaanitule maana, mida külastatakse suviti. Selline omamoodi suvekodumaa. Selline suvekodumaa, mis järgnevatele põlvedele muutub heal juhul vaid suvekodu maaks. Nagu mitmete maade äraläinute kogemus on näidanud, tullakse tagasi võib-olla vanaduspõlves pensioniiga veetma. Ja siis me saame …vanade kodumaa.

See on nüüd see osa, kui me ei kasuta hüvakätt valikut ja ei pürgi sama kiiresti edasi, kui viimased aastakümned. Kuigi selle pealkiri on Teine valik, siis see pole valik vaid tagajärg meie isiklikule mugavusele. Rahvastiku säilimiseks peaks summaarne sündimuskordaja arenenud riikides olema umbes 2,1. Eestis oli see 2013. aastal 1,52, eeldatakse, et see tõuseb tasapisi 1,82-ni aastaks 2060. Selle tulemusena väheneks Eesti rahvaarv seniselt 1,31-lt miljonilt 1,11 miljonini aastaks 2060. See on 200 000 võrra vähem ehk samapalju, kui eestlaste üldarvuks hinnati muistse vabadusvõitluse alguses. See on just see juhtum, kui me arvame, et vastavalt aksioomile paralleelsed sirged ei ristu mitte kunagi, kuid antud juhul, tendentse järgides jooksevad rööpad varsti kokku.

Mida siis edasi teha? Kui jätkub tekkinud tendents, siis tähendab see ühtlasi tööjõu pakkumise vähenemise taustal survet palgakuludele, mis omakorda tähendab, et mitmed seni odavale tööjõule ja madalale kvalifikatsioonile baseeruvad tööd lahkuvad meie piirkonnast. Muutes meid üha konkurentsivõimetumateks. Konkurentsi/karjäärivõimaluse vähenemine siin tähendab seda, et suureneb lahkujate arv ehk kasvab suvekodu maalaste arv. Nagu taudi levik, mis muudab organismi ikka jõuetumaks. Pidev vaikne varing, silmale peaaegu märkamatu. Meile jääb vaid vanade kodumaa üha kasvavate ravi, hooldus, sotsiaal ja pensinikulutustega … mida me kanda ei suuda.
Hariduskulude pealt hoiame muidugi kokku. Lasteaedu pole ka vaja ehitada. Kortereid peaks ka tühilinnades lahedalt jaguma. Üürikorteriprobleemgi lahendatud. Kas see ongi siis meie unistus ilusast sõnapilvest? Ei ole? Ilusast sõnapilvest ongi saamas murepilv. Niimoodi lõpetame küll koomas. Vahe on vaid selles, et sellisest koomast enam välja ei tule.

Uus majandusmudel: Eesti - Maailmade Lõppjaam?
Niimoodi jätkates saame Vanade Kodumaa asemele Vanadekodu Maa. Ja siin me nüüd oleme. Juba täna on moeasjaks rääkida meie tervishoiu- ja hoolekandesüsteemi kokkuvarisemisest. Kuigi see, mis saab toimuma hoolekandesektoris ja millest veel ei räägita, saab olema nii kallis, kui ka kole. Valmivad üha uued ja süngemad ¬uuringuid, mis näitavad, et raha ei jätku, sest elanikkond vananeb, maksumaksjaid jääb ikka vähemaks ja vähemaks. Siin minnaksegi jälle selle primitiivmeetodi manu, et kui raha ei jätku, siis , mida me teeme? Me tõstame makse. Aga kellele me tõstame makse, kui inimesi enam ei ole? Kui raha ei ole, raha ei tule ja inimesi ka peaaegu ei ole, kuidas siis ellu jääda? Ehk kuidas need „peaaegu ei ole inimesekesi” hakkama võiksid saada?

Tudub, et poliitinimesed pole veel oma külanapoleoni tasandilt hoomanud, et oleme jõudmas uude arenguetappi, mis nõuab ka uut ärimudelit. Tundub, et mitmed planeeringud ja arengukavad sinna juba suunduvadki, viitavad esialgu küll arglikult, kuid selgelt hõbedasele majandusele. Mudeli muutudes tuleb nagu öeldakse … kasutada käepäraseid vahendeid. Samuti nagu peale laevahukku on mõistlik käepärastest vahenditest kokku panna päästeparv. Küsite, millised on meie käepärased vahendid ja päästeparv? Aga Watson see on ju imelihtne. Esiteks, hakkama eksportima vanadust, teiseks … Või oli see nüüd vastupidi? Et importima vanureid?

Häda ei anna häbeneda, ka need „peaaegu ei ole inimesi“ peavad kuidagi niimoodi edasi elama. Niimoodi lineaarselt arenedes, õigemini taandarenedes, ja raha põletades, peame viimaste ellujäämiseks looma uue tööstusharu – elushoidmise teenuste pakkumise tööstusharu. Arvestades asjaolu, et kogu Euroopa vananeb, pluss suur tükk Ameerikat ja Austraaliat (Jaapanist rääkimata) takkapihta, võime välja arendada suurejoonelise äri. Arvestades meie tööjõukuludega (isegi topeltkuludega), hõredalt asustatud maaga ja lõputu vanaduse ressursiga ehitaksime üles suurejoonelise ja mitmeastmelise turu. Võib-olla lähtudes meie ambitsioonikusest võiksime hakkama saada isegi ülemaailmse tähtsusega „businessi”. Välja võiks arendada lausa tootmisketi. Tootmisketi viimane lüli teadagi on lõppjaam, kuid enne seda, sinna ümber ja vahele mahub hulgaliselt teenuseid ja tegevusi meditsiiniteenustest kuni hauakaevajateni, floristidest hingekosutajateni. Võib-olla oleks meie uus slogan „Eesti: Maailmade Lõppjaam!”, „Wellcom To Estonia, meie matame teid kõiki!”? Muidugi võiks üle ilma müüa reklaamprospekte „Puhkus looduskaunis kohas, … igavene puhkus!”.

Jätame selle kurakätt variandi kõrvale. See oli vaid teie õrritamiseks või äratamiseks, kui me teeme vaid populaarseid, kuid valesid otsuseid.

Kui me oleme läbi käinud selle hirmutava stsenaariumi, siis on targem tagasi pöörduda esimese hüvakätt kava juurde ehk kuidas kehutada noori looma ja kuidas arendada eksponentsiaalset majandusmudelit. Just samasuguste suurte ja julgete hüpetega arengut, mis tõid meid siia. Meid on alati aidanud oma tee, paindlikkus ja riskipõlgus. Me pole pealtvaatajad, me oleme tünnisõitjad. Käitugem siis niimoodi. Väärikalt. Uhkelt.