Peep Sooman GAGi vaidlusest: nomenklatuuri haridussõda
Kuidas on juhtunud nii, et tolerantsiegiidi all arenevas ühiskonnas on kujunenud välja nomenklatuur, võimu- ja rahaeliit, kes jätab endale õiguse pidada ühe kooli 385 ajalooaastat puhtalt enda ja oma järeltulijate pärusmaaks, soovimata jagada seda lisandväärtust „pööbliga“, kirjutab GAGi ümber vallandunud sõjast selles koolis õppiva lapse isa Peep Sooman.
Kus ebaõiglust näen, seal mina vait olla ei oska.
Oleme aktiivsete lastevanematega Eesti vanimas ja ühes tugevamas koolis, Gustav Adolfi Gümnaasiumis, toimuva võimuvõitluse parasjagu selgeks teinud. Noh, nagu hobikorras uurivad ajakirjanikud või nii. Ja resümee on järgmine.
Tallinna linn otsustas viia läbi koolireformi. Küllap olid ajendiks sügisesed KOVi valimised, ehk ka midagi muud, kuid ühes oleme kindlale veendumusele jõudnud. Tugevate õpitulemustega koolide laiendamine, kloonimine, paisutamine, ükskõik kuidas seda nimetada, kannab hariduslikus mõttes endas päris tugevat eesmärki. Milleks luua nullist uute verinoorte õpetajatega kasvuraskustega kooli, kui on võimalik orgaaniliselt laiendada olemasolevat, toimivat ja edukat süsteemi. See on ju nii loogiline, et kopeeritakse tugevaid, mitte nõrku. Ütleb vanasõnagi – veetase tünnis on täpselt nii kõrge, kui kõige madalam laud.
Igatahes otsustas linn anda Gustav Adolfi Gümnaasiumile (edaspidi GAG) lisaks teise õppehoone aadressil Vana-Kalamaja 9 (800 m peahoonest), kuhu on oodatud uuest õppeaastast kuus esimest klassi, seda kusjuures piirkonnakoolina sihiga tagada täistuubitud Kalamaja ja ka Kesklinna rahvale kvaliteetne kooliharidus. Samuti aitab see laiendada linnamüüri ääres paiknevat progümnaasiumi- ja gümnaasiumiosa.
Eesmärk on tore, kas pole? Eestis on viimase nelja aasta jooksul ainult seitse kooli olnud riigieksamite järgi alati esikümnes. Kaks neist asuvad Tallinnast väljas, ülejäänud viiest kolmel on nii spetsiifilised õppesuunad (Prantsuse Lütseum jt), et neid on sisuliselt võimatu progümnaasiumi või gümnaasiumi tasemel laiendada, kui näiteks prantsuskeelse kallakuga kooliga liituvad lapsed oskavad parimal juhul öelda vaid „merde“. Kui sedagi. Jäävadki GAG ja suure tüliga poolenisti laienenud Tallinna Reaalkool.
GAGi juhtkond võttis vastu, mida pakuti. Lihtne. Direktori silmad särasid. Kool saab uue hingamise.
Ahjaa, selgitan ka, miks ma seda kemplemist üldse uurima hakkasin. Mu enda laps õpib GAGis. Ta pole lumehelbeke ega saanud kooli sisse vanemate riiklike teenete eest, tema vaarisa ei ole GAGi akadeemikute alleel. Neiu teatas juba viiendas klassis: „Seitsmendat alustan GAGis!“ Tegi eksamid ja nii saigi. Laps on palju muutunud. Juba 15-aastaselt filosofeerib ta maailmakorralduslike küsimuste üle, arutleb, täiesti argumenteeritult kusjuures, et ajaloo baasilt tuletades lahvatab varsti maailmas uus võimas relvakonflikt ning käib olümpiaadidel. Vabatahtlikult!
Rünnak algas täiesti ootamatust kohast. Vanematekogu? Ei! Kooli hoolekogu? Ikka ei! Täiesti käsitlematul moel lendasid meediasse raevukate sõnavõttudega heade tulemustega kooli laiemale elanikkonnale jagamise vastased, GAGis õppivate laste vanemad Kinnisvaraärimees 1 ja Kinnisvaraärimees 2, ametlikult vilistlaskogust, mis pole muud kui sümboolne organ. Mõlemad paganama targad ja edukad mehed, kelle visioonid on siiani olnud eeskujuks sadadele ettevõtjatele.
Järgmiseks ründekampaania objektiks olid ärimeeste laste klassikaaslaste vanemad. Toimus jõuline veenmine. Natuke tehti kolli ka, meenutab koolirahvas.
Loodi veebileht gag400.ee, mis kuulub samuti Kinnisvaraärimehele 1 ja kuhu korjati ligi 1000 toetusallkirja kooli laienemise vastu. Küsisin ühelt tuttavalt allakirjutanult, miks ta seda tegi. „Noh, ma ei tea, tuli selline kutse“.
Lehekülje üleskutse sõnastab üheselt: „Gustav Adolfi Gümnaasium on Eesti vanim ja Euroopa üks vanemaid järjepidevalt tegutsevaid haridusasutusi. Jääb selgusetuks, miks on vaja muuta eelmisel aastal 385. sünnipäeva tähistanud ja oma selge identiteediga GAG järjest suuremaks monstrumkooliks, mööda linna laiali loobitud “haridusasutuseks”?“
Troll sekkus hääletamisse
Kooli vanematekogu, mõistes ilmselt vajadust kommunikatsiooni tihendada, korraldas lapsevanemate hulgas laiendamisteemalise küsitluse. Oli see nüüd hea või halb otsus, aga vähemalt otsus ja tulemused oli laias laastuks pooleks, kuniks sekkus troll ja lõi vastuhääled duublisse.
Jätkuvalt materdati koolidirektorit edasi kui traditsioonide lõhkujat. Mis siis, et koolidirektor, olgu ta omas majas nii kõikvõimas kui kapten laevas, allub siiski Tallinna haridusametile, mis on omakorda linnavalitsuse haldusalas. Ta ei allu vilistlastele. Ta ei allu lapsevanematele. Ta allub Tallinna haridusametile. Punkt.
Tobeduse tipuks teavitas kooli vilistlaskogu, seesama volitusteta hobigrupp, et nemad umbusaldavad GAGi direktorit, kuna direktor ei kaasanud kõiki huvigruppe „ja ei vaevutud isegi moepärast arutama, kas kõik sobib kooliperele“ (väljavõte lehelt gag400.ee). Vaat see oli huvitav samm.
Kas kujutaksite ette, et kui teie kunagine kodukool hakkaks laienema, lendate mürinal kohale, tõmbate selle kooli praeguse direktori nii avalikult kui vähemavalikult liistule ja hakkate nüpeldama ning umbusaldama, sest teie kui sama kooli diplomiomaniku käest ei küsitudki arvamust? No peab ikka selleks leidlikkust ja jultumust olema.
Ja lõpetuseks esitas seesama huvigrupp Tallinna halduskohtule kaebuse, mille alusel taotles Vana-Kalamaja 9 hoone lammutustöödeks väljastatud ehitusloa ajutise õiguskaitse raames peatamist. Kusjuures osa argumentatsioonist oli isegi enam-vähem pädev, ehkki mitte päris lõpuni mõeldud.
Enam-vähem pädevateks pean argumente, kus viidati puudulikule ja ebatäiuslikele liikluslahendustele kahe koolimaja vahel. Jah, ma sooviks ka teada, kuidas lapsed liiguvad ja kuidas on tagatud koolikord nii, et valju külmaga peahoone uhiuue võimla ja Kalamaja 9 vahel pendeldavad lapsed angiini ei jääks. Enam-vähem pädevad on need aga seetõttu, et tegelikult pole need mingisugused sisulised alused ehitusloa peatamiseks.
Küll aga viidati betoonimikserite mürinale, mis tähendavat, et tegemist pole lammutamise, vaid ehitustegevusega, milleks veel luba pole. Viidati hoone turvalisusele, sest aastal 1957 (sic!) kukkus aulas lühter alla. Ja loomulikult viidatakse koolikogukonna lõhkumisele. Kuidas viimane kohut huvitama peaks, jäi ka ebaselgeks.
Nüüd aga tõeline kirss tordil. Tänapäeva sitaloopimise uus standard on sündinud. Koos mitme ärimehega olid kohtukaebuse ametlikeks esitajateks ka nende endi nooremas koolieas järeltulijad. Võimuvõitluse uus kilp on oma lihased lapsed! Uskumatu!
Kohus otsustas, et kaebusel pole alust. Lühidalt öeldes saadeti kaebajad viisakalt pikalt, sest pole lihtsalt, mille üle kaevelda. Lisaks meenutas kohus asjaosalistele, et GAG ei kuulu ei lapsevanematele ega vilistlastele.
On avalik saladus, et Vana-Kalamaja 9 hoonega olid Eesti kinnisvaraettevõtjatel ja koolipidajatel kunagi veidi teised plaanid. Paraku muutusid linnas jõujooned ja vanad kokkulepped sellega koos. Kurssi muudeti ja otsustati liikuda tugevate koolide laiendamise teed.
Kuidas aga näiliselt võrdsete õigustega ühiskonna liikmetena peaksime vaatama alt üles oma tööandjatele, ettevõtjatele, sangaritele, kui oma lapsi kuulivestina kasutavad ärimehed püüavad koostöös Eesti eduka suhtekorraldusbürooga takistada Eesti ühe tugevama kooli haridustaseme jagamist sadade teiste peredega, kellel varem selleks „privileegiks“ võimalustki ei olnud?
Kuidas on juhtunud nii, et tolerantsiegiidi all arenevas ühiskonnas on kujunenud välja nomenklatuur, võimu- ja rahaeliit, kes jätab endale õiguse pidada ühe kooli 385 ajalooaastat puhtalt enda ja oma järeltulijate pärusmaaks, soovimata jagada seda lisandväärtust „pööbliga“? Ma ei mõista.
Küll mõistan ühte vastuolu - Gustav II Adolf oli haridust väärtustav mees. Ja kui ta seda praegust kadedat, väiklast ja kättemaksuhimulist jama näeks, viskaks tema 400 aastat vanad kondid mulla all kohe teise külje ette. Puhaku ta rahus.
Huvitav, kas nüüd tuleb veel kriminaalmenetluse algatamise avaldus abilinnapea Mihhail Kõlvarti ja GAGi direktori Hendrik Aguri suhtes? Rohkemat see rahavõim enam õigusriigis ei suuda. Infosõjad on peetud, mustamised mustatud. Isegi kui kaebuste ning hagide ja muude menetluste tõttu GAGi haridusulatuse laiendamine ka aasta võrra nihkub, pole lugu kedagi. Karavan liigub edasi.
Soovin GAGi kooliperele üksteisemõistmist ja meelerahu tekkinud kaose lahti hargnemisel ja harutamisel.
