Majandusanalüütik nahutab valminud plaani: see on vaid "oma asjade" rahastamise kaval katse riigireformi sildi all

Pühade-eelses vaikuses rahandusministeeriumis valminud ja kooskõlastamisringile saadetud riigireformi plaani näol on tegemist riigireformi nimetuse räige väärkohtlemisega, see on vaid "oma asjade" rahastamise katse riigireformi sildi all. See on väga ohtlik asi, kirjutab majandusanalüütik Peeter Tammistu.

Riigireformi laadne toode
Enne Eesti vabariigi aastapäeva toimus vähemärgatud, kuid mitte vähetähtis sündmus - rahandusministeerium saatis ministeeriumidele kooskõlastamiseks Vabariigi Valitsuse täpsema riigireformi plaani. Ei mingit toretsevat trummipõrinat, kuigi tegemist oli riigireformiplaaniga, lausa titaanliku tööga, mis peaks Jüri Raidla formuleeringut kasutades olema „vahend Eesti rahvuslike huvide järgimiseks pikemas perspektiivis.“

Märkamatuks jäi isegi rahandusministeeriumi tagasihoidlik pressiteade „täpsemast“ plaanist,. Kas te olete riigireformi uuest kavast midagi kuulnud? Ei? Isegi ebatäpsest plaanist ei tea te midagi? s. Niivõrd tähtis küsimus ja vaid ERR kirjutas ühe asjakohase kommentaari. Imelik. Mingil veidral põhjusel tehti meie „eluaja“ tähtsaim algatus justkui kõigi klassikaliste varjamisreeglite järgi. Miks? Harjumus? Kava väljastati ministeeriumidele vahetult enne pühi (22.02) ja vastust taheti praktiliselt kahe tööpäevaga. Meisterlik. Kaks tööpäeva tundub kujunevatki uue Pilvepiiri kooskõlastamise normiks, sama aeg anti ka kobarpommseaduse demineerimiseks. Kuid kas riigireformi kava peab olema kiirustav ja salajane? Või häbenevad esitajad seda kava?

Uus maiade kalender?
Kava on ambitsioonikas. Mitte niivõrd sisult, kui ajaliselt. Kui Jüri Raidla tunamullune „Riigireformi 10 käsus“ eeldas ajahorisondiks mitme valitsuse jagu ja kümmekond aastat, siis praeguse kava tööd ja tegemised on mahutatud „eile õhtust“ kuni 2019. aasta märtsini. Kui kauges tulevikus peaksid ajaloolased selle dokumendi avastama, siis teeksid nad ilmselt järelduse, et 2019. a märtsis toimus maailmalõpp, peaaegu nagu maiade kalender. Siiski, ühe Pilvepiiri lõpp ei ole veel maailmalõpp.

Ei olegi tegemist riigireformi, vaid Pilvepiiri kahe aasta „oma asja ajamise“ kavala kavaga.

Tõsiseid plaane tuleb seada pikemaks ajaks. Vanaema Marie ütles ikka, et on kaks asja mida tuleb teha kiiresti ja teine nendest on kirbu kinnivõtmine. Kuid praegu, kui pole häda ega kirpu, kuhu siis mõtlematult kiirustada? Tõsiasi on, et niivõrd sisukat ja dünaamilist protsessi nagu tegelik riigireform ei saa suruda kahte aastasse. Heal juhul õnnestuks sel ajal ettevalmistavad tööd teha, määratleda riigireformi definitsioon ja tegevuste järjekord. Kava puhul ei olegi tegemist riigireformi, vaid Pilvepiiri kahe aasta „oma asja ajamise“ kavala kavaga.

Nii vaikseks siin on jäänud…
Ja ikkagi, miks selline kurdistav vaikus? Kas kavake on nii tühine, et seda ei tasu tähelegi panna? Kommenteerida? Kiita? Tüdimus? Mingil määral meenutab olukord Vabadussamba hanget, mil kõik väsisid, loobusid, kuid bürokraatlik masinavärk tootis ikkagi oma tulemi. Ettevaatust väsimisega! Väsimus - isegi tõelise riigireformi eestvedajad on ilmselt tülpinud lõputust riigi reformimise mittereformimisest. Sellega oleks reformivastased oma eesmärgi saavutanud. Mõiste enese errodeerimine käib juba idee sünnist alates.

Riigireformi nime kaaperdamine algas juba eelmise Pilvepiiri ajal, mil ei saadud riigireformi mõttele pihta. Tehti mingit riigiVALITSEMISE reformi, rääkides samal ajal riigireformist. Eriti koomiline oli, kui Jüri Raidla esitas kodanikupalve, arutada riigireformi riigikogus eriti tähtsa küsimusena. Pilvepiir seda tegigi, kiites palve esitajat, kuid … arutluse pealkirjaks pani „ Riigivalitsemise reform“. Uskumatu. Kuidas teha valitsemise reformi, kui riigireform pole defineeritud, on korrastatud mõtlemisega inimesel, ilmselgelt raske aru saada. Muidugi, kui reformiks ei peeta just seda, et „tahan väga valitseda“. Sama mõistete ja sisu ühendamise raskustes on ka praegune Pilvepiir. Tuleb tunnistada, et sõnad on juba õigemad, kuid … sisust pole veel aru saadud. Võin ka eksida, võib ka olla, et sisust pole tahetudki aru saada või on küll saadud, kuid ei taheta teha. Nii, et see on temaatika, mille osas peame me Pilvepiiri jõudsalt järgi aitama. Alustame algusest.

Mõistetest ja terminitest
Ilmselt on just Jüri Raidla kõige põhjalikumalt läbi mõelnud, sisustanud, esitanud tõelise riigireformi võimalikud arengud. Poliitinimeste oleks kasulik neid uurida. Kui poliitinimesed ei suuda kõiki tema väga hästi esitatud materjale läbi lugeda (läbitöötamisest rääkimata), siis arengute praeguses faasis võiks vähemalt paari põhitõega (ettekandest riigikogus) arvestada:

• „Käsitledes riigireformi, on vaja läbi rääkida ja poliitilisel tasandil kokku leppida vähemalt kolm asja. Esiteks, riigireformi eesmärk, teiseks, riigireformi mõiste ja sisu, kolmandaks, riigireformi mõõtkava ajas ja ruumis. Riigireform ei ole eesmärk iseeneses, see on vahend Eesti rahvuslike huvide järgimiseks pikemas perspektiivis.“
• „Riigireformi mõiste ja sisu poliitiline tellija peaks olema riigikogu. Tellimuse täitjaks võiks saada Tartu Ülikooli (taas)käivitatav riigiõiguse instituut“.
• „Jätkates mõtisklusi riigireformi ajakava üle, oleks kõigiti kohane, kui 2017. aasta esimeste kuude jooksul jõuaks riigikogu otsusele teha Vabariigi Valitsusele ettepanek välja töötada riigireformi alused. Enesestmõistetavalt sisaldaks see otsus ka riigireformi mõistet ja parlamendi poliitilisi suuniseid riigireformi sisu suhtes. Valitsus saaks seejärel circa ühe aasta selle asja kallal kõvasti tööd teha ja peakski seda tegema. Oleks igati sümboolne, kui 2018. aasta alguseks esitaks valitsus riigikogule arutamiseks riigireformi alused. Paremat kingitust Eesti Vabariigile tema 100. sünnipäevaks oleks väga raske välja mõelda“.

Niisiis järjekord on selline: riigikogu (mitte vaid koalitsioon) jõuab kokkuleppele ja teeb valitsusele ettepaneku välja töötada riigireformi alused. Selleks et valitus saaks asuda riigireformi ALUSTE väljatöötamisele, peab riigikogu ettepanek sisaldama riigireformi mõistet ja riigikogu (mitte vaid koalitsioon) poliitilisi suuniseid reformi sisu kohta. Seejärel, 2018. aastal esitaks valitsus riigikogule arutamiseks riigireformi ALUSED. Selline on selge ja loogiline parlamentaarse vabariigi töökorraldus. Kõige keskmes on parlament.

Meil algab kava äraspidiselt: „Vabariigi Valitsus on kokku leppinud riigireformi läbiviimises.“, minister täpsustab, et: „valitsuse liikmed on juba koalitsioonilepingu koostamisel kokku leppinud riigireformi läbiviimise“. Niisiis ei lähtu meie riigi arengute juhtimine mitte riigikogust, vaid koalitsioonist ja valitsusest ehk täidesaatvast võimust. Mida täide saadetakse, kui seadusandlik võim pole teada andnud, mida tuleb täita, on arusaamatu.

Kuid eriti huvitav on järgmine võimu usurpeerimise lausa paatoslik tunnistamine: „Parlamendi tasemel on võimalik kokku leppida riigireformi mõiste määratluses ja peamistes sisukomponentides. Demokraatia ja rahva kaasamise teemadel saab juhtroll olla vaid parlamendil, sest need on täitevvõimu korraldamisest laiemad küsimused.“ Selle kohani on kõik korras, kuid siis järgneb jahmatav järeldus: „ Kuni riigikogu ei ole otsustanud teisiti, on Vabariigi Valitsuse KÄSITLUSE kohaselt riigireformi sisuks avaliku võimu organisatsiooni audit ja ümberkorraldamine koos avaliku võimu funktsioonide, ülesannete ning teostamise viiside ja toimemehhanismide revisjoni ja korrigeerimisega.“ Huvitav lähenemine – kokkuleppimine parlamendis on võimalik, aga .. me ei lepi kokku. Me teeme ise ilma kokku leppimata. Erinevalt Jüri Raidla kontseptsioonist, et: „riigireformi mõiste ja sisu poliitiline tellija peaks olema riigikogu“ on Pilvepiir oma „käsitluse järgi“ asunud toimetama režiimis: „kuni riigikogu ei ole otsustanud teisiti“, ehk täitevvõim on üle astunud seadusandlikust võimust. Siis sellist riigireformi teemegi või? Parlamentaarne riik ilma parlamendita?

Juustulaadne toode
Olete ilmselt näinud poes tehistooteid nagu juustulaadne toode, mis pole tehtud mitte piimast vaid taimerasvadest või lihavaba suitsuvorstimaitselist toodet. Need on sellised tooted, mille eesmärgiks on inimese meelte (maitsmis-, haistmis-, jne) eksitamine või sujuv võrdlus millegi juba eksisteerivaga. Vaat, Dr Riik on hakanud ka seda meetodit kasutama, sest kuidas teisiti käsitleda kava, mis on kahe aasta valitsemisplaan, kuid nimeks on antud riigireformi kava? Mitte ainult kava vaid lausa täpsem kava. Oeh, aluseid veel ei ole, kuid juba tegutseme täpsemalt? Esitatud kava ei ole riigireform, see kava on riigireform täpselt sama palju nagu taimerasvast tehtud toode ei ole juust, vaid juustulaadne toode, esitatud kiirkava on riigireformi laadne toode. Poliitprügi. Maitsetu ja väärkasutatud. MOTT

Isetehtud kava
Ärgem olgem vaiki, teeme ise oma kava. Meie riik, meie tegemised, meie kava! Vahva! Tähtsaid asju ei saa jätta teiste teha, keeravad vussi. Alustame kohe avatud riigiga, kus elanikud on kaasatud otsustusprotsessi. Kes keelab? Kui mitte riigireformi siis kuhu veel kaasata? Kas sellesse, et kas tahame tasuta ühistransporti? Kuid see pole riigireformi küsimus, riigireform on pigem mehhanismid kuidas elu edeneks niimoodi, et me oleksime võimelised ühistranspordi eest maksma, oma piletiostuga avaldama vedajale tunnustust või mitte. Arendama konkurentsi.

Tegemisel kasutame kava loosungeid, niigi palju kavast kasu: avatud riik, elanikud on kaasatud otsustusprotsessidesse, kasutusele on võetud kaasaegsed kaasamise põhimõtted, riik soodustab demokraatia arengut, elanike kaasamist otsustusprotsessidesse. Just niimoodi võikski läheneda riigireformi tegemisele. Me oleme vaba rahvas vabal maal ja riigi lõime me mitte eneste valitsemiseks, vaid selleks, et meil siin hea elada oleks. Seepärast peame alustama mitte valitsemisest, vaid selles mida me soovime. Millised on meie unistused? Paljudel konverentsidel on moodustanud ülevaid sõnapilvi: Eesti, kui avatud, salliv, hooliv, õnnelik , ettevõtlik, innovaatiline, sõbralik, tark, nutikas ja seda ilmestavad koostöö, meie/kogukond, väärtuspõhine, valikuvõimalused, loovus, ettevõtlikkus, haritus. Just seda me tahamegi saavutada. Just selliseks tasub riiki reformida. Teeme siis! Teeme ise.

Minu kümne käsu üheksas soov on massilise, riiki ja ühiskonda ahistava õigusloome ohjeldamine.

Jüri Raidla

Alguses oli ohjeldamine …
Seega nagu iga asjaga alustada tuleb algusest. Me ei tea millise seisukoha võtab riigikogu, kuid alustaksin reformi alustele põhja loomist regulatsioonide auditist. Massiivne regulatsioon kipub lämmatama. Nii mõtet kui tegu. Peame peatuma ja aru pidama, mida meil vaja on, mida mitte. Mida teha Dr Riigi jõuga ja millega saaks inimesed ise hakkama. Olen kogenud mitmetel murrangulistel hetkedel kuidas deregulatsioon päästab arengu sumbunud keskkonnast välja. Alustavaks teejuhiks võiks olla Jüri Raidla ütlus: „Minu kümne käsu üheksas soov on massilise, riiki ja ühiskonda ahistava õigusloome ohjeldamine.“ Õige. Midagi sellelaadset on kirjas ka kavas: „Lähtume läbivalt põhimõttest, et absoluutselt kõike ei pea seadustega reguleerima“ ning „vähendame bürokraatiat ja aruandluskohustust nullbürokraatia projekti kaudu“. Tore, kuid vähendamine ja ohjeldamisest enam ei piisa. Nullbürokraatia on ju tore sõna, kuid ei vähenda olemuslikult bürokraatiat. Nullbürokraatia muudab bürokraatia täitmise vaid mugavamaks. Seepärast tuleb alustada bürokraatia tõelist kärpimisest - deragulatsioonist.

Deregulatsioon? Mis see on?
See on kogu eduka riigireformi alus. Esmakordselt külastades Soome Konkurentsiametit nägin ühel uksel silti „Deregulatsiooni osakond“. Vau, mis see veel on?. Osakonna tööks oligi süstemaatiliselt läbi analüüsida kõik piirangud majanduses. Kuidas mõjub, kui uuritav piirang tühistada? Harilikult ei juhtunud midagi, vaid osad ettevõtjad jäid marjamaast ilma, pidid asuma karjamaale, hakkama koos teiste „majandusloomadega“ turutingimustel konkureerima. Valulik protsess, kuid vajalik.

Meile oli see „tuttu juttu“, sest olime just tegelemas tsentraalse hinnakujunduse dereguleerimisega. Samuti valus, kuid paratamatu. Kuidas oleks võinud majandussüsteem toimida ja areneda, kui mõne sisendi hind kavas kuu jooksul 60 … korda. Oli raske, kuid kohaneti ja majandus läks mürinal käima. Sama peame tegema ka nüüd. Meid ei aita mitte pelgalt nulltolerants ja mõistlik seadusloome, vaid tõeline, raju dereguleerimine. Minema kõik regulatsioonid, milleta saab hakkama. Me oleme juba hakanud harjuma Dr Riigi poolt paktava kõigi ja kõige kaitsmise ja abistamisega, mille tulemusena meie eneste , algatus- ja konkurentsivõime kannatavad. Mõttevõime ka. Oleme muutumas ebaedukaks keskpärasuseks.

Oleme muutumas ebaedukaks keskpärasuseks.

Meie regulatsioonid on muutunud juba absurditeatriks ja me oleme sellega nii harjunud, et ei märkagi seda. Tule seesamune sealtsamusest appi, tuleb välja et meil on selline asi nagu ebaseaduslik puuriida püstitamine, mille eest võib trahvi saada.. Ebaseaduslik puuriit? Sõbrad soomlased on oma turvahulluses hulka kaugemale jõudnud.

Alles hiljuti rääkis üks tuttav, kuidas neil oli vaja Tallinna tulla ja andsid teada, et vanemad lapsed kooli ei tule kuna hoiavad väiksematel silma peal. Normaalne ju. Aga ei arvanud ära, käivitus terve turbeoperatsiooni: kool teatas asjast lastekaitsesse, kus kohalt taheti tulla kohe lapsi ära viima. Täielik totrus. Meilgi oli ringlemas regulatsiooniräbal, et vanemad ei tohi lapsi kauemaks kui 1,5 tunniks üksi jätta. Mnjah, minu lapsepõlv möödus niimoodi, et isa oli metropoli ülikoolis õppimas ja ema käis vahetustega tööl, mis tähendas, et suure osa päevast olin täitsa üksi. Pidin ise hakkama saama. Nojah, mõnigi arvab, et on tunda jah, kõrvalnähud ilmnevad senini. Ise arvan, et see õpetas mind iseseisvaks, ise hakkama saajaks. Kõik ei saa reguleerida, kõike ei tohigi reguleerida, see oleks robotite maailm.

Reeglid on pidevas muutuses, seepärast pole meil tarvis peljata nende muutmist. Regulatsioonid on vaid meie ettekujutuse vili kurja ja hea äratundmise puust. Kuid teadagi puud arenevad, kasvavad, kiduvad ja annavad võrseid, seepärast olgem ka piirangutega loovad.

Põhja ladumine
Iga ehitis vajab kindlat vundamenti. Mina alustaksin riigireformi aluste meisterdamist Dr Riigi tegevuste ja regulatsioonide auditist. Dr Riigi tegevuste kvantitatiivsel ja kvalitatiivsel hindamisest oleks riigireformi ettevalmistamisel oma kindel koht. Iga tegevuse ajakulu mõõdaksin stopper käes vana hea kronometraaži põhimõttel. Sellega saaksime esimese, kvantitatiivse tegevuste tõhususes selgusele. Siis läheb asi keerulisemaks, sest tegevusi on vaja hinnata ka kvalitatiivselt, võib-olla need on küll kvantitatiivselt tõhusad tegevused, kuid ühiskonnale lisaväärtust ei tooda? Milleks meile tegevused, mis lisaväärtust ei loo? Seejärel kasutades juba olemasolevaid platvorme, püüaksin läbi innovatsiooni kiirtee saavutada parimat tulemust.

Riigireformi eesmärgiks peab olema arenguhüpe, suur hüpe. Ilma selleta pole reformil mõtet. Eeskujuks võiks võtta Google´i innovatsioonireeglid, see on kõige ja kõigi kasutamine tõhusaima tulemuse saavutamiseks:

1. Keskendu kasutajale. 2. Jaga kõiki. Meie hüper-ühendatud maailmas, kus valitseb tohutu kognitiivne ülejääk, on äärmiselt oluline olla avatud, lubada rahval end uuenduste teostamisel abistada ning toetuda ja ehitada üksteise ideedele. 3. Otsi ideid kõikjalt. 4. Mõtle suurelt, aga alusta väikselt. 5. Ära karda ebaõnnestumisi. 6. Olgu kujutlusvõime su süüteks ja andmed kütuseks. 7. Ole platvorm. Vaata kõige edukamaid ettevõtteid, mida hinnatakse miljarditesse dollaritesse … AirBnb, Ubet, Instragam … need kõik tegutsevad platvormidena. Kas ka sinu oma. 8.Vali missioon, mis läheb korda.

Meie müüdid, meie missioonid
Seega milline on meie missioon? Meie ühendav müüt? Selline missioon, mis meid innustaks? Kes selle missiooni eestvedamisega hakkama saab? Kas selleks saab riigipea, kui täitevvõim on parlamentaarsest riigikorraldusest üle astumas? Igatahes esitatud kavandis pole missiooni, isegi visiooni ei ole. Kavand ei kõneta kedagi, see on surnud paber. Bürokraatia sünnitatud bürokraatlik dokument bürokraatidele bürokraatiaks. Õige oleks alata riigireformi meie polt loodud riigi veelgi paremaks ja võimekamaks muutmise aluste sõelumist rahvahankes. Meie riik on meie oma ja meie räägime kaasa selle paremaks muutmisel. Seda ei tehta saladokumentidega.

„Inimeste igasugune laiapõhjaline koostöö – olgu selle vormiks siis tänapäeva riik, keskaegne kirik, muistne linn või arhailine suguaru – tugineb ühistel müütidel, mis eksisteerivad üksnes inimeste kollektiivses kujutluses.“„Ometi ei eksisteeri need asjad kuskil mujal kui üksnes lugudes, mida inimesed välja mõtlevad ja üksteisele räägivad. Väljaspool inimeste ühist kujutlust ei eksisteeri kogu universumis ühtki jumalat, ühtki rahvust, ühtki ettevõtet, ei mingit raha, ei mingeid inimõigusi, ei mingeid seadusi ega ka õiglust.“ (Y. N. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ )
Milline saab olema meie ühine müüt?