Majandusanalüütik: veetehas kõrbe, riigiasutus metsa ehk valitsejatel tuleb lõpetada meie raha põletamine asendustegevustes
Kõigepealt, kuskohalt pärinevad sellised loosunglikud arvud: 1000 väljasaadetavat ametnikku ja 25 asutust? Miks peaks riigiameteid laiali laotama, kui kogu meie tubli riigi arengulugu on olnud väikeriigile kohane optimeerimine ja tegevuste tõhustamine. Nüüd teeme teistmoodi? Lammutame enese poolt loodud riigiaparaadi? Kui elu oleks vaid nii lihtne et pagendad tuhat ametnikku ja kogu maa lööb õitsele. Elu on komplitseeritum, iga „häda“ vajab omaette diagnoosi ja ravi. Haigusi mida ravida tuleb on mitu, kuid vahendid niisama kesised nagu nõuka armees, kõike raviti kas briljantrohelise või aspiriiniga.
Tubane töö
Ettepanek riigiasutusi pagendada on jällegi puhtaks klopitud ja läikima löödud. Miks? Elementaarne: valimised ju tulekul. Hea teema asendustegevuseks, mida mitu aega lutsida annab. See „töö“ ei tolma, ei haise ja paberi peal asutuste liigutamine on ka jõukohane. Kui vanaperemehelt küsiti, mis on vahet metsaraadamisel ja teejoomisel, siis elutark taat oskas kosta, et: „Vahet suurt pole, higistad nii või teisti, kuid teed juues on tolmu vähem“. Vaat niimoodi, ka ametite küüditamine nende poolt, kes pole ühtegi ametit/kooli/firmat pidanud ega kolinud on mõnus arutada - ei tolma ju. Võtad teema üles nagu vanast võlast ja teed tükk aega usinasti „eimidagi“.
Asja ilu on selles, et esialgu tunduvad kõik need ideed ju kõlaliselt jumekad olevat, kuid tegeliku elu ja riigi pidamise tehnoloogia mittetundmine, teadmatus oma tegude tagajärgedest, annab tulemuseks … tulemusetuse ehk: „(…) suuremgi oht seisneb selles, et üksikisikud ei tea, mida nad ei tea. Mis veelgi hullem, nad ei tea isegi seda, et nad ei tea.“ Teotahtelised mitteteadjad on tõsine oht meile kõigile.
Krõlovi juhtmõte
Legendaarne valmivirtuoos Krõlov kirjeldas ilmekalt et, pillimeeste istumise koht ja nende „ümberistutamine“ ei tõsta kogumi meisterlikkust. Kõigepealt peab pillimängu tundma.: „„Meil noodid olemas ja pillid ka, kuid – kuidas istuda käib üle jõu.“
„Et muusik olla, vaja osata ja vaja kõrvu, õrnemaid kui antud teile, „ Nii vastas Ööbik neile. „Kuid teie, istuge kas nii või naa, teist mängumehi ikkagi ei saa.““.
See tõdemus võiks olla juhtmõtteks „geniaalse idee“ riigiasutuste pagendamisel. Dr Riik oma asutustega ongi nagu orkester, mille lugu peab kokku kõlama. Kuidas küll orkestri kokkukõlale muusikute eri tubadesse paigutamine kaasa aitab, jääb sügavaks mõistatuseks. Iseenesest on õigustatud küsimus, kas kõik ametid peavad olema pealinnas? Ei pea, kuid need pole seal juhuse tahtel, vaid on sedasi loomuliku arengu tulemusena arenenud, nagu jõgede voolusäng. Olud on need sinna viinud. Üldiselt on niimoodi, et vett saab liigutada kahte moodi: esiteks, vesi voolab loomulikku rada mööda mäest alla, teiseks, ämbriga edasi-tagasi joosta ja vett ülesmäge vedada. Allamäge vett jooksutades on see positiivne erinevus, et see ei maksa meile mitte midagi, vastupidi, kui väike generaator vahele panna, võime isegi elektrit saada.
Sama ka organsatsioonide asupaikadega, sinna kuhu need on koondunud, ongi arengu ja valitsevate tingimuste seisukohalt nende kõige tõhusamad paiknemiskohad. Need on praegustesse kohtadesse settinud tänu majanduspoliitiliste voolusängide loomulikule toimele. Need on tootmisressursi asukoha ja logistilise süsteemi mõistes kõige optimaalsemas kohas, tööjõud, võrgustikud ja info on kättesaadav ja vahetatava. Te ei ehitaks ju mulliveetehast kõrbe? See oleks kallis ja logistiline mõttetus.
Dr Riigi vahelduvvooluline jõearetus?
Ärgem unustagem, et asutuste optimeerimine on olnud dr. Riigi järjekindel poliitika. Kõigepealt ühendati väiksemad asutused maakondlikeks, need regionaalseteks keskusteks, siis viidi põhifunktsioonid pealinna, jättes kohapeale vaid teeninduspunktid, siis liideti ametkonnad omakorda kokku ja teeninduspunktid … kaotati ära. See on olnud mitme kümnendi edukas taandumislahing, mis läks küll raskelt, kuid võimaldas dr. Riigil säilitada oma põhilised teenused ja kvaliteedi standardid. Teenuste pakkumine maksab raha, hea teenuse pakkumine ränka raha. Ja nüüd kui süsteemid, kontaktid, tavad on sisse töötatud, personal värvatud, kallilt välja õpetatud, seejärel koondatud, vallandatud ja siis uuesti koolitatud teeme jälle „kannaka”. Kas vool jões on jälle muutnud suunda? Kuidas need asutused kõik pealinna said? Kas ametnikud, sindrinahad, tahtsid magusat linnaelu limpsida või Pilvepiirile lähemal olla? Ei ühti. Eks ikka ise tegime, et oleks odavam, mastaabisääst ja puha. Tate küll, meie kõigi huvides! Nüüd plaanime ämbritega kolistades vett jõgemööda ülesse kanda, et … see oma loomulikku rada mööda alla voolaks.
Kui Pilvepiiril ollakse nii riigiusukesksed, et usume mingi asutuse kohalolu viljastavasse mõjusse piirkonnas, siis miks me lubasime kunagi Dr Riigil energia, posti jt riigi omanduses olevatel firmadel lahkuda maalt? Miks me politsei, tolli, pääste, maksuametnikud uhke, piduliku marsi saatel keskustesse viisime? Oleks ju tore olnud, kui igas külas oleks olnud postkontor? Või kordnik? See oli ju teadlik valik.
Teel Mökulasse?
Vaidleme tegelikult valede küsimuste üle. Küsimus polegi selles, kus mingi asutus asub, vaid selles, milline on selle asutuse mõttekus üldse. Kuid me ei arutagi selle üle, kas asutused ja nende tegevus on tõhusad, vaid püüame nende ümberasustamisega paigata probleeme, millel on hoopis teised põhjused ja ka lahendused. Probleem rahvastiku juurdekasvuga ja paiknemise kontsentreerumisega on tõsine. Mitte vaid maakohad ei tühjene, vaid ka kõik teiste linnade elanikkond peale Tallinna ja Tartu on langustrendis. Muidugi on regionaalküsimused tähtsad, ülitähtsad, kuid neid probleeme ei lahendata sellisel banaalsel paikamise moel. Kas tõesti „rändametnik“ on Pilvepiiri geniaalsete ideede tippsaavutus? See kõik on mõttetu järelreageerimine protsessidele, mis on ammu toimunud.
„Ennetav tegevus aitab luua tasemel äri. Kui suudad reageerida vaid tagantjärele, hakkab su äri alla käima. Ennetamine võrdub eduga. Tagantjärele reageerimine on sama hea kui üheotsapilet Mökulasse.“ Nagu ütles James Watt. „Reageeriv käitumine tekitab sõltuvust. Inimestes tekitab sõltuvust see, kui toimekad nad välja näevad. Reageeriv töötamine on nagu heroiin: tekitab ohtliku sõltuvuse ja tapab.“ Just, just näiliselt toimekad, kuid … edutud.
Ka inimene
Poliitinimesed tahavad kogu maad ja rahvast õnnelikuks teha, kuid ametnikud on ka rahvas. Inimesed noh. Üllatus? Tänased poliitinimesed suhtuvad ametnikesse kui mingitesse statistilistesse ühikutesse, võtavad ametniku kui kaltsunuku ja saadavad kuhu vaja. Kas teile meeldiks selline hoolimatu käitumine teie tööandja poolt? Vaikus? Teadagi – vaikimine on kuld. Ametnukud ka vaikivad. Vähemalt on heameel, et Sisekaitseakadeemia seisab väärikalt „kui üks mees, ühe sõnaka naise taga“ oma põhimõtteid kaitstes. Kiiduväärt, et just see õppeasutus, millise lõpetanud hakkavad valvama meie õiguskorra järgi on nii põhimõttekindlad. Julge sõna ja sirge seljaga. Ülejäänud ametid kasutavad veel verbaalset mõistukeelt, kuid ilmekat kehakeelt, lootuses, et see totrus neid ei taba, kuid … te eksite.
Tuumikinvestorid ja ajalooline mälu
Pilvepiiri „metsa saatmise projekti“ juures jäi eriti häirima juhtimiskultuuri puudumine. Ei tea, kas see on mingi kogetud ajaloolise surutise järelmõju, kuid meil kiputakse pigem vanaaegselt valitsema, kui modernselt juhtima. Pilvepiir peab omandama kõige elementaarsemad juhtimisvõtted, mitte kasutama absoluutmonarhistliku „mina valitsen, mina käsin, mina saadan“ stiili. Protsessil on veel paar seni käsitlemata mõju. Teades, kui raske on teenistusse saada andekat ja tarka valdkonna asjatundjat isegi pealinnas, siis arvamus, et me leiame „uued inimesed“ väljasaatmispiirkonnast on täielik soovmõtlemine. Kui osutub tõeks uurimus, et 85% SKA õppejõududest ei osaleks ümberkolimises, mida kinnitab ka teiste maade praktika, siis juhtub pagendatud asutustes kaks asja.
Esiteks kaotab asutus oma ajaloolise mälu. Mälukaotus on teatavasti raske juhtum, see vaesustaks asutust, muudaks selle ebakindlaks, väheefektiivseks ja vähendaks uute tulijate kiiret järeleaitamist. Kelleltki pole küsida ja korratakse juba tehtud vigu. Teiseks kaotaks asutus oma tuumikinvestorid. Kes need on? Tõsiasi on, et majanduse tõusu perioodil, mil erasektor pakub palju huvitavaid ja kasulikke võimalusi, muutuvad ametite read üpris hõredaks. Pealikul jääb vaid ukse kõrval porimatil koogutada ja tänada oma „vana kaardiväge“, kui tal selline olemas on, kes „hoiab rinnet“ kuni järjekordse majanduslanguseni. Need ongi tuumikinvestorid. Tänud teile. Nojah, kui langus käes siis tulevad kõik need, kes tegelesid huvitavate väljakutsetega, Dr Riigi rüppe tormivarju. Kuid üks on selge, tuumikinvestorid on sellised, kes ei saa saata … metsa. Nii, et jääme ilma nii tuumast, kui mälust.
Mõjud: Norra näide
Norras otsustati umbes viisteist aastat tagasi Võistlusamet kolida Oslost Bergenisse. Vahva mõte. Õpetlik ka. Kolimise üleminekuperiood oli umbes viis aastat. Tõsiasi on, et amet kaotas selle aja jooksul 90% oma kogenud personalist. Nad jäid Oslosse – oma laste, sõprade ja pangalaenudega.
Bergen on õnneks tuntud tugeva majanduskõrghariduse poolest nii, et kogemusteta, kuid haritud inimesi sai asenduseks värvata küll. Muidugi pehmendas olustikku see, et üleminekuaeg oli pikk, mille puhul nn vana personal suutis osa oskusteabest siirdada uude asukohta, et siis suubuda pealinna tööturule. Siirdeaeg oli võimalik vaid tänu sellele, et Norra on rikas naftamaa, milline võis endale lubada üleminekuperioodi jooksul pidada ülal sisuliselt kahte ametit.
Mõjud: Kasahhi näide
Kasahhid läksid oma ümberkorralduses veelgi kaugemale. Rikas maa ju. Kuigi maa peal midagi eriti ei ole, sest see keerati „uudismaade“ ülekündmisega täiesti tuksi, siis kompenseeris seda rikkalik ja parem osa Mendelejevi tabelist maapõues, alates naftast ja kullaga lõpetades. Ega rikkus anna häbeneda, otsustasid lausa uue pealinna rajada. Ja rajasidki … Ametnikkond pidavat tänase päevani vanast pealinnas uude pealinna tööl käima, nagu meie ehitajad Soome, ikka esmaspäeva hommikul kotid kokku ja uude pealinna tööle ning reedel tagasi vanasse pealinna pererüppe.
Võrdusmärgita võrrand
Nii, et kui raha on liiga palju, siis võime meiegi. Kust seda raha paljuks sai, alles kutsuti inimesi üles annetama, sest väikelapsed vajavad haiglates hädasti spetsiaaltoitu. Selle koha peal hakkas piinlik. Kuidas on võimalik, et Dr Riigil ei ole laste elus hoidmiseks raha? Aga totrateks otsusteks on? Kuhu te selles tehtes paneksite võrdusmärgi lapse ellujäämiseks vajaliku toiduostu ja sajamiljoniliste asutuste küüditamise vahele? Eks ole, selles tehtes pole võrdlusmärgi kohta.
Meil ei ole „üleliigset lolli raha“. Meil ei ole naftat, gaasi, kulda ega hüdroenergiat, on vaid kivi mida püüame hädapäraselt põletada, soorauda, millega midagi teha pole ja ropult sitkust/visadust. Selle piskuga peamegi läbi ajama.
Suurpuhastus või lihtrumalus?
Mingi osa spetsialiste ei koligi minema, sest kuhu sa õnnetukesekene kolid, kui oled eluasemelaenudega, kooli- ja lasteaiakohtadega, vanemate, sõpruskonnaga aheldatud oma praeguse elukoha külge. Seega on kaks võimalust: muutud rändametnikuks või lahkud. Harilikult lahkuvad andekamad ja teotahtelisemad. Muidugi on võimalus, et pealinna jääb „esindus“, mis on suurem, kui see päris asutus. Sellisel juhul on kõik rahul, missioon täidetud, kuid tulemus kehvakene. Õigemini väga kehvakene, sest paljusid süsteeme on vaja dubleerida. Muidugi lisanduvad kulud seoses uue personali väljaõpetamisega, logistikaga. Uskumatu rumalus on toimiva riigiaparaadi lammutamine.
Õnneks on meie ametnikud hästi haritud, mitmed neist valdkonna tõelised liidrid, mis tähendab et suuremaid poliitinimeste lollusi püüavad nad mitte erakondlikust sümpaatiast, vaid riigiametniku vandest lähtudes, kuidas seda ilusamini öeldagi … ? Siluda? Poliitinimesed peaksid sellise teenuse eest tänulikud olema, see nagu tasuta rumalustõrje.
Kuid kuidas vaenlasest vabaneda? Ega see lihtne olegi. Meiegi ATS kaitseb päris tõhusalt ausameelset ametnikku, kellest lahti saada on raskevõitu. Soomlased/sakslased arvavad, et ametniku sõltumatus oma töös ja otsustes on nii suur hüve ühiskonnale, et ametnikust vabanetakse vaid siis, kui ta hullumajja pannakse, süüdi mõistetakse või jalad ees välja kantakse. Peaksime meiegi seda hüve vääriliselt hindama.
Teades, kui raske on ametisse leida pealinnaski head valdkonnaspetsialisti, siis mõeldes, kuidas leida asjatundjaid asutuste pagendamisel metsa, jään ma kimpu. Tundub, et tegemist on pelgalt suurpuhastusega ametnikkonna seas. Väga nutikas. Kõik need, kelle juured (pangalaenud, lapsed, suhtlusvõrgustik) on pealinnas või vaimupealinnas, sinna ka jäävad. Asemele saab määrata „uued inimesed“. Omad!
Totrusetõrje eksperiment
Nagu teate, on totruse vastu vaielda argumenteeritult keeruline. Kuid ei tahaks jääda üldsõnaliseks, seepärast mõned ettepanekud.
1) Pagendamisprojekti tõsiseltvõetavuse või siis mittevõetavuse testimiseks lihtsustame asja. Korraldame kõigi „metsa kolimise“ projekt tulihingeliste pooldajate seas küsitluse, et kontrollida nende isiklikku põhimõttekindlust. Lihtne küsitlus, lihtne küsimus: 1. Kas teie isiklikult koliksite oma asutuse (Riigikogu, partei peakontori, riigikantselei, kooli) Narva, Litsmetsa, Munalaiule, jne? 2. Miks koliks või ei koliks? 3. Kuhu koliks? Kõik.
2) Võib muidugi arvata, millised on vastused. Teeme siis ise mõned ettepanekud, et projekti eestvedajaid julgustada. Mõelgem avaralt, miks meil murelike parteide peakontorid Tallinnas vaevlevad, kui Alutagusel on vaja ostujõudu tõsta? Kas näiteks IRL, milline tunneb muret Ida-Virumaa pärast, ei võiks kolida Narva? Sotsid võiksid kolida Valka, seal hea piirikaubandusel silma peal hoida. Et ka Dr Riik saaks häbelikkusest üle, teeks ettepaneku: riigikantselei koos valitusega võiks kolida Litsmetsa, sinna võiks ehitada lausa linnaku. Elamuehituseks ju 62 miljonit varutud. Riigikogu võiks enese asutada Munalaiule, siis ei pääseks keegi nende ise(endale) olemise mõnu segama. Ja veel, miks riigihalduse minister pealinnas nukrutseb, tema koht on nii meie, kui ka Eestimaa südames. Head teed Paidesse, härra minister.
Ministeeriumiametnik Konfuutsius
Isiklik eeskuju on nakkav, kui Pilvepiir teeb tee lahti, küll siis teised järele tulevad. Ja kui ei tule, saate vähemalt kogemuse võrra rikkamaks, kuidas elu maal käib. Siis saab kõigile selgeks, et tegemist on valimisloosungliku tühikargamisega. Vaat selline eksperiment. Nagu kõigi aegade kõige targem ministeeriumiametnik Konfuutsius ütles: „Ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse.“ See kõrge ministeeriumiametniku mõttetera oli nii võimas, et sellest kasvas välja omaette filosoofia ja religioongi. Milline on meie mõttetera?
Minu mõttetera on, et töösuhted saavad lähitulevikus muutuma kardinaalselt. Need põhinevad huvil, usaldusel ja paindlikkusel. Kindlasti ei ole sellistes suhetes kohta kellegi saatmises … kuhugi. Täna tuleb selleks valmistuda ja Pilvepiiril tuleb lõpetada meie raha põletamine asendustegevustes. Tehke vahet tähtsa ja tähtsusetuse vahel. Valimislubadus, mis toob paarsada tuhat lastetoiduks toob suuremat edu ja tänu, kui sadade miljonite eest riigiaparaati lõhkuda.
