Majandusanalüütik: meie väiksus ja kiirus on võimalus ehk seiklusjutt Islandi „lumehobustest“

Meie väiksus, kiirus ja endine tohutu paindlikkus võimaldavad meil läbi mängida mudeleid,mida suured ei saa endale lubada, samuti nagu hiidlainer ei saa teha sportlennuki imetabaseid trikke, kirjutab majandusanalüütik Peeter Tammistu meie võimalustest.

„Töö lõpp?“, selline oli tööandjate konverentsil „Tuulelohe lend 2017“ pealkiri. Muidugi ei arutletud töö lõppemise üle, vaid töö muutuva olemuse üle. Muutused toimuvad kogu aeg. Nii kiiresti, et meil läheb arutlustes järg käest.

Tulevikku piilumise ihas prognoosime igasugu asju: ühel poolt lootes, et edaspidi saakski kergemalt läbi ja robotid teevad meie eest töö ära, teisalt peljates inimtöö vajalikkuse lõppu. Nende kahe arengu mõju mõjutab meie tulevikku. Ette piiludes teame veel kahte mõju: meie enese arvukus väheneb 2060. aastaks 200 000 võrra, kuid jätame tähelepanuta, et 2050. aastaks elab maailmas üle 9 miljardi inimese, neist 70% linnades. Maailm muutub, kuid meie? Kas me saame olla selles osalised? Järelsörkijad? Võib-olla hoopis eestvedajad. Seiklejad.

Unistus „võimatust“ eesmärgist
Raul Rebane ütles Tuulelohel, et meil on unistuse kriis. Mis on meie eesmärk ja lugu? Unistuste puudumine on muidugi ohtlik. Samas, meil igaühel ole enda unistused. Kas meie väikesed unistused peaksid moodustama ühise unistuse? Või vastupidi? Teisalt, universaalunistuse ajutine puudumine võib olla hea märk, see näitab et elame hästi, vaid sügavas kriisis kogunetakse mingi ühise eesmärgi, unistuse taha.

Unistusedki on muutuses, Z põlvkonnal on raske innustuda A. H. Tammsaare „Tõde ja õigusest“. Kuidas mõistagi konditsioneeritud kontori lille- ja kohvilõhnas seda karust, higi, mure ja sõnnikuhaisul kasvanud kangust ja peremeheks olemise tahet? Tänapäeva kangelased künnavad hoopis teisi põlde, IT põlde, platvormide ja võrgustike põlde. Neil on teised lood. Millised? Need peab olema kaasakiskuvad, põnevad, ahvatlevad. Täidetavad, kuid raskesti saavutatavad.

Kui Andrus Ansip pakkus välja eesmärgi „Eesti viie rikkama hulka!“, siis oli selles ju haaret, kuid … ei haaranud kaasa. Viga polnud eesmärgis. Viga oli usus, plaanituses ja selles, et ei suudetud sellesse lülitada inimeste energiat ja tahet. Võimalik jäi võimatuks.

Eelmisel jalgpalli EMil oli paljude lemmikuks Islandi meeskond, tulid kui turdid lumehobused ja jooksid kõik triblaprimadonnad ja peenhäälestajad pikali.

Eelmisel jalgpalli EMil oli paljude lemmikuks Islandi meeskond, tulid kui turdid lumehobused ja jooksid kõik triblaprimadonnad ja peenhäälestajad pikali. Kuskohast tuli see tulemus? Vaid suts üle 300 000 elanikuga jääriigilt? Kõik vaid seepärast 10 aastat tagasi võttis Island uskumatult kõrge riikliku jalgpallialase eesmärgi. Olla võidukas. Eesmärk ei jäänud sõnajadaks, vaid sisustati väljakute, treeningute ja suhtumisega. On millest õppida.

Suure eesmärk: meie, ajameistrid
Milline võiks olla meie suur eesmärk? Z-põlvkonna põhihuvi pidavat olema vaba aeg. Seega võtame eesmärgiks – rohkem vaba aega? Selle koha peal hüppavad kõik X-põlvkonnale eelnenud põlvkonnad püsti ja „haugutavad“ Z-te tööpõlguriteks. Asjata. Ega vaba aeg ei välista töö tegemist. Lõputult vaba aega ei ole olemas. Lõputu vaba aeg on ränkraske töö. Ebameeldiv. Šokolaad ei ole ka hea kui pead seda kogu aeg sööma. See teeb paksuks lolliks ja haigeks. Sama ka vaba aja ja tööajaga. Aja ja töö mõiste lihtsalt muutuvad. Aja piirid nihkuvad.

Lõputult vaba aega ei ole olemas. Lõputu vaba aeg on ränkraske töö.

Aeg on ainuke piiratud ressurss meie elus, sellesse tuleb suhtuda lugupidavalt. Säästlikult. Säästlik ajakasutus tundub küll eesmärgina väga kantseliitlik. Mitteatraktiivne. Kuid ilmselt oskaksid loomehiiglased sellele ka kaasahaarava vormi leida. Võib-olla oleks tõesti hea seada eesmärgiks ümberkorraldatud aeg? Meie, ajameistrid? Kõlab hästi. Niimoodi mõtestatud, et seda saaks nautida nii tööd kui aega. A. H. Tammsaaret motiivi „tee tööd siis tuleb armastus … töö vastu“, parafraseerides võiks meie eesmärgiks olla: tee aeg ümber nii, et see rahuldust pakub, siis tuleb ka … vaba aeg. Armastus ka. Tööst rääkimata.

Vaba aeg ja Gatlingi kuuliprits
Töö eesmärkide ja tulemuste ümberseadistamises ei ole midagi uut, juba pea pool sajandit tagasi esitles Madis Habakuk , veel sügavas plaanimajanduses, JEK (juhtimine eesmärgi kaudu) süsteemi. JEK on imelihtne, pole tähtsust millal või kuidas keegi oma tööd teeb, tähtis on vaid see, et töö oleks õigel ajal ja nõutud kvaliteedis tehtud. Olen alati sellest põhimõttest lähtunud ja sellest vabanenud energia ja panus on uskumatult suur. Just niimoodi tekibki inimesel oma aega ümber jaotades vaba aeg.

Ei midagi uut nagu mitmeraualise Gatlingi kahuriga, mida peeti peale Maksimi kuulipritsi leiutamist iganenuks. Oligi aegunud … ligi 80 aastat, kuni kuulipritside töö sulatraadi väljasülitamisel läks nii kiireks, et mehhanismid ei pidanud vastu. Siis tuligi meelde vana hea mitmeraudne, mis aitas koormust ümber jagada. Vaat niimoodi.

Nagu igas teiseski asjas peame me arvestama vajaduste muutumist ka tööturul „…beebibuumi järgsed ja X-generatsiooni lapsed ei ole päris kindlasti nii tolerantsed. Kui teil ei ole asjad õiges järjestuses, siis sellega teete te neile liiga lihtsaks lahkumise parematele jahimaadele.

Töö kui seiklus
Lohelennutamise erinevate vaatenurkade juures oli minu jaoks üks väga paeluv mõttetera: „President toonitas, et me peame õpetama lapsi koolis nii, et nende seiklusvaim kasvaks. Maailmas ei mõtle täna uusi ja edukaid asju välja mitte ainult kõrgelt haritud inimesed. Turule jõuavad tihti lihtsad, aga geniaalsed lahendused. See on uue ühiskonna ilu. Lastele peab süstima julgust ja seiklusvaimu“. Vau! Just see, mida vaja – töö, kui seiklus.

Mõistetavalt teeb selline maailmanägemine paljusid neid kes täna „ mossis näoga kaht vana masinat“ miinimumpalga eest ringi ajavad „karvaseks“. Kuid …. Lohekonverents vaagis pigem seda, kuidas homme töö, töösuhete ja inimeste ootustega toime tulla. Seda kuidas ei peaks homme nürilt, kahte vana „parast“ käitama. Selles oligi arutelu väärtus.

Muide, kui seiklusjanu oleks meile varem õpetatud, siis ei ajaks täna keegi enam vana risu ringi, vaid teeksid midagi hoopis asisemat. Olnud leiutaja? Pole olemas kehvasid töötajaid, on vaid valed inimesed valesid töid tegemas.

Lapsevanemad ja kool peavad üha julgemalt vahetama lastele õpetatavas ebaolulise eluks olulise vastu.

Kas me üldse anname lastele õigeid teadmisi. Lapsevanemad ja kool peavad üha julgemalt vahetama lastele õpetatavas ebaolulise eluks olulise vastu. „Ent ilma iseseisva teadliku enesearenguta on õnnelikku ja harmoonilist elu keeruline saavutada, kuna eluliselt tähtsad teemad on kooliprogrammist väljas.“ Just, kui me lastele loovust ja seiklusiha ei kasvata, siis saamegi initsiatiivitud rahulolematud virisejad.

Mõtle töö huvitavaks
Mõistan, et paljudele kes rügavad täna oma leivapalukese eest ajab jutt seiklusest, vabast ajast ja loovusest karva turri. Mida need „hukka läinud noored“ üldse tahavad, kui nad ei taha maja, autot ja … teisi asju? Asjata pahandame, täiesti juhuslikult on nad leidnud selle kõige väärtuslikuma ressursi – aja. Nad püüavad sellest võtta maksimumi. Ajad, isegi asjakesksed ajad, muutuvad.

Konsumeerlus kui moevool hakkab kuhtuma ega asjata pole siis tõusuteel vabaajatööstus. Needki uued töökohad. NB! Vaba aeg loob töökohti. Teistsuguseid töökohti. Selles asi ongi, et tehnoloogia areng ei tekita töö lõppu, vaid tekitab teistsuguse töö ja teistsuguse töötsükli. Kuid olge valvsad: „Alati leidub uudiskaup, mis eelmise sära tuhmuma paneb. Minu kutsumus on teie ila jooksma panna. Minu tegevusalal ei soovi keegi teie õnne, kuna õnnelikud inimesed ei tarbi. Teie kannatus annab ärile hoogu. Oma slängis hüüame me seda „ostujärgseks pettumuseks“. Te vajate kiiremas korras mingit toodet, ent niipea, kui olete selle saanud, on teil vaja mingit muud. Hedonism pole humanism, vaid cash-flow. Mis on selle lipukirjaks? „Kulutan, järelikult olen.“ Kuid selleks, et luua vajadusi, tuleb õhutada kadedust, valu, rahulolematust – säärane on minu laskemoon. Ja minu märklauaks olete teie.“ (Beigbeder „17,90 E“). Märkasite, meie oleme märklauad, meid on auklikuks lastus, kuid z-d püüavad kõrvale põigelda. Põgeneda vabasse … aega.

Targad Vanaemad
Millise meeleoluga me asuma tööd tegema, kas niimoodi nagu „Kompromissilõks“ kirjeldab? Kehv algus, närune tulemus. Viivi Luik rääkis Tuulelohel ühe Vanaema loo. See tark Vanaema vastas lapsukese küsimusele tuima nüri töö kohta „Miks me peame seda tegema?“ lihtsalt: „Ori peab tegema, vaba inimene teeb seepärast, et ta tahab seda teha“. Hea mõte töösse suhtumisel. Sama tarvilik kui seiklusjanugi.

Siinkohal jõuan oma vanaema Marieni, kes soovitas: „ Mõtle töö enese jaoks huvitavaks!“ Just, see ongi ülitähtis. Te olete vaba inimene. Targad vanaemad päästavad maailma!

Kultuurist, töökultuurist
Ilmselt on seiklemine jäänud mõne jaoks hiljaks. Kahju. Ilma ettevalmisuseta Everesti otsa ronimine polegi seiklus, pigem piin. Samas seiklust, leiutamist, naudingut võib leida kõikjalt, need võivad olla kõige igapäevasemaid ja rahuldustpakkuvaid, kuid me ei märkagi neid, sest meie suhtumine ja sissejuurdunud töökultuur ei võimalda meil näha omaenese nauditavaid Evereste.

Charles Duhigg annab teatud võtme, kuidas meie töö võiksime olla huvitav. Näide räägib Toyota töökultuuri siirdamisest Fremonti tehasesse, mille töölised vilistasid kõigi moodsa asjatundlikkuse kaasamise ja muude vidinate peale. Nende huvi vana süsteemi puhul oli teha tööd nii vähe kui võimalik. Üks ekstöötaja arvas ennast olevat hea kandidaadi uude ühisfirmasse, sest tema tööajal purjutamine oli titemäng võrreldes sellega, et erinevalt paljudest teistest ei tõmmanud ta piduriklotse kinnitades ninasse kokaiini ega suitsetanud kanepit. Kedagi ei huvitanud enne tema ettepanekud. Konveier pidi liikuma. Kogu lugu. Siia võiks panna punkti, tuttav ju?

Kuidas muutis töökultuuri muutus tehase tõhusaks? Lihtne. Toyota tootmissüsteem (kulusäästlik tootmine) põhineb sellel, et otsustamine toimub kõige madalamal võimalikul tasandil. Koostööliini töölised näevad probleemi esimesena, seega on mõistlik just neile anda lahenduse leidmiseks suurimad volitused. See on märk, et firma saatus on töötajate kätes.

Ideekülv
2001.a. lõi rühm arvutiprogrammeerijaid tarkvara paindliku arendamise manifesti, lähtudes Toyota meetodi kulusäästlikust tootmisest. Selles rõhutati koostööd, sagedast katsetamist, kiiret ratsiooni ja nõuet, et otsustamisõigus oleks sellel, kes probleemiga kõige vahetumalt kokku puutub. See tõi ruttu kaasa põhjaliku murrangu tarkvara arendamises. Praegu on see suures hulgas tehnoloogiafirmade standardtasandiks. Ka filmitegijate „Pixari meetod“ põhineb Toyota juhtimisvõtetel, milles ka madalal redelipulgal oleval animaatoril on antud õigus teha põhimõttelisi valikuid. Miks? Lihtne: „ Küsisime, et mis mõte on tööle võtta nutikaid inimesi, kui neile ei anta võimalust parandada seda, mis on katki.“

Toyotalik käsitlus ei ole vaid ilus jutt säästlikust (aja) kasutusest, näiteks: „ 2010 aastal oli peainspektor teatavaks teinud, et Sentineli töölepanekuks kulub veel kuus aastat ja 396 miljonit dollarit. Fulgham ütles FBI direktorile, et kui talle antakse volitused otsustamisõigused hajutada, siis vajaks ta praeguse rohkem kui 400 inimese asemel vaid 30 töötajat ja Sential saaks 20 miljoni dollari eest pisut enam kui aasta pärast valmis.“ Saigi. Veelgi tähtsam on aga see, et muudatus mõjus inspireerivalt juhtkonnale, kes adus, et kui inimesed saavad rohkem õigust otsustada, vallandub neis tohutu potentsiaal.

Tahad olla korilane?
Mnjah, võib-olla oleme valinud vale arengutee? Arenenud liiga kaugele? Me ei suuda enam leida eesmärki, olla õnnelikud? Tahaks … Vabadust? Iisraeli ajaloolane Yuval Noah Harari „Sapiens“ tuleb muude huvitavate väidete juures välja mõttega, et kõige õnnelikumad ja vähem tööga koormatud olid inimesed, kui nad olid küttkorilased. Üllatute?

Tänastes heaoluühiskondades töötavad inimesed 40-45 tundi nädalas, arengumaades 60-80 tundi, kuid küttkorilased, kes elavad kõige keerulisemates keskkonnas, näiteks Kalahari kõrbes, töötavad üksnes 35-45 tundi nädalas. Nad peavad tihti jahti ja tegelevad korilusega kolm kuni kuus tundi päevas. Ülejäänud on … vaba aeg.

Ärgem unustagem, et lisa vaba aega annab tõsiasi, et küttkorilastel ei pidanud, enne ega nüüd, nõusid pesema, vaipu kloppima, põrandaid puhastama ega arveid tasuma. Vabadus? „Varasel pärastlõunal olid nad juba laagris tagasi, et süüa teha. Nii jäi neil hulgaliselt aega keelepeksuks, juttude vestmiseks, lastega mängimiseks ja lihtsalt olemiseks. Loomulikult tuli ette, et mõnikord sai tiiger nad kätte või hammustas neid madu, aga nad ei pidanud kokku puutuma autoõnnetuste ja tööstussaastaga.“ Kas selline vabadus on teie õnne valem? Kahtlen. Jätkame siis vabastatud aja otsinguid.

Googel-moogeli retsept
Vabadus ja vaba aeg võib olla mitmekihiline. See oleneb sellest, kuidas me asjadesse suhtume, kuidas me aju nimetame. Tänapäeva hõrguks maitseaineks ja mantraks on innovatsioon. Kuidas see seostub meie töö ja vaba aja probleemiga?

„Kogu tõde innovatsioonist” kirjeldab Google töökorraldust: iga Google töötaja aeg on 70 protsendi ulatuses täidetud põhiülesannetega, 20 protsendi ulatuses individuaalselt valitud põhieesmärkide poole püüdlemisega ja 10 protsendi ulatuses tavatute ideede otsimisega. See 10% on nn soikaeg. Ei, ei ärge mõistke valesti, see ei ole soigumiseks ega selleks et töö soikuks, vaid see on aeg ja vabadus luua kaosest uusi lahendusi. Probleemide ja võimaluste lahendamiseks luuakse kooskondi, mis võib ise organiseeruda olenevalt sellest, millised huvid on osalejatel, kes võtavad vastutuse struktuuri ja asjade käigu eest. Põnev, kuid „Soikaeg tähendab ka tarkade inimeste usaldamist. Maailm on kontrolli all hoidmiseks liiga keeruline, mistõttu igasugused kontrollikatsed vaid aeglustavad innovatsiooni.” Jälle see tarkade inimeste usaldamine. Usaldus on edukate koosluste alustala. Aeg mis vabastatakse mõtlemisele genereerib vaba aega.

Kas meie võiksime ka teha „googlit“? Või vaid harjumuspärast mooglit, lülitada turutoimest välja üha uusi valdkondi, karmistades karistusi ja hullutades inimesi „tasuta“ asjade pakkumisega. Selline moogellik unistus siis? Aga kaugem siht? Tuleb nõustuda Raul Rebasega: „Samas, kui ei ole idealistlikke unistusi, siis tulevad erakonnad lihtsate lubadustega. Need on taktikalised lubadused ja altkäemaks häälte eest.“ Mnjah, tavamajanduses oleks see korruptsioon ja karistataks kiirelt ning karmilt, poliitikas … Just, niimoodi tehaksegi googlist moogel. Altkäemaks on altkäemaks, on see poliitiline või majanduslik ning mõju on sama. Arengut pärssiv. Kas „tasuta“ transport või „odavad“ riigikorterid võivad olla meie unistuste tipp? Aga kuhu jäävad odava hinnaga Porched? Neid ka pole, äkki Dr Riik …

Ettevaatust, targad ette vaatajad teavad, et: „Ükskõik kui kaugele me ka ei sooviks minna, tõsiasjaks jääb, et kohale jõuame ikka sammhaaval. Praegu vajame kõige enam, et otsustataks järgmised sammud – selle asemel et lasta end utoopilistel eesmärkidel kõrvale kanda. Utoopia ei saabu kunagi, sest me teame, et kui see saabubki, ei meeldiks see meile.” (Margaret Thatcher „Kõned ja intervjuud.). Seega, idealistlik unistus, kui majakas on siiski vajalik. Ülivajalik.

Mooglist googli tegemise õpetus.
Mõni kurdab, et meil pole piisavalt ressursse, pole võimalusi, pole … Unustage ära, ka Islandi vutimansal polnud mingeid võimalusi, kuid … Õiged eesmärgid, tehtud valikud ja meeskonnavaim lubasid Islandi lumehobustel enamikust Euroopa mansadest üle joosta.

Ressurssidest. Kui mõelda tänapäevastele ettevõtlusplatvormidele, kus tööd ja tellimused jagatakse vastavalt inimeste vaba aja võimalustele kasvõi 10 min või 50 sendisteks töödeks, siis me asume ressursside ookeani kõrval seda ise märkamata. Kasutamata aeg pole mitte vaba aeg, vaid raisku läinud energia. Kuid meie ei oska seda iga päev raisku minevat energiat kasutada, selle asemel kapseldume aruteludesse, mida ei saa teha või millise Sirgu soo peale võib tuulikuid rajada millisele mitte. Räägime nõrkemiseni mingist keskkonnasäästlikkusest, kilekoti taaskasutamisest, kuid kõrvale jäänud inimesi „taaskasutada“ ei oska. Raiskamine..

Visionäär Tom
Pole midagi uut siin päikese all. Juba M Twaini loodud Tom Sawer põrkas kokku töö imelise iseloomuga, selle sundusest muutumisel vabaduseks ja isegi privileegiks. Peale järjekordset pahandust pidi Tom karistuseks värvima planku. Hullem kui värvimine oli see, et teised poisid said heita tema üle nalja. Kuid … „Sel süngel ja lootusetul hetkel tuli tal äkki hea mõte, lausa inspiratsioon. Ta võttis pintsli ja hakkas rahulikult tööle.” Kui esimene mööduja teda seoses tööga tögada proovis, vastas ta: „Noh, ma ei tea, miks ei peaks see mulle meeldima, Seda ei juhtu ju iga päev, et üks poiss saab planku värvida.”

Et panna meest või poissi mõnda asja ihaldama, on ainult vaja see asi raskesti kättesaadavaks teha.

See näitas asja hoopis uues valguses. Ta oli enese teadmata avastanud tähtsa seaduse inimese tegevuses, ja nimelt: et panna meest või poissi mõnda asja ihaldama, on ainult vaja see asi raskesti kättesaadavaks teha. Kui Tom oleks olnud suur ja tark filosoof, nagu seda on selle raamatu kirjutaja, siis oleks ta taibanud, et töö on see, mida inimene on kohustatud tegema, ja lõbu see, mida ta ei ole kohustatud tegema. Ja see oleks aidanud tal aru saada, miks kunstlillede valmistamine või sõtkeveski ümberajamine on töö, kuna keegli veeretamine või Mont Blanc`i otsa ronimine on ainult lõbu.

Tänased olud on meie võimalus. Just muudatused on väikeste paindlike struktuuride võimalus. Meie suur võimalus nagu Islandi „lumehobustel“. Meie väiksus, kiirus ja endine tohutu paindlikkus, kui me ei lase ennast bürokraatias lubjastuda, võimaldavad meil läbi mängida mudeleid ,mida suured ei saa endale lubada, samuti nagu hiidlainer ei saa teha sportlennuki imetabaseid trikke. Sellest saaks vahva seikluse, sest need kes jõuavad esimesena tulevikku määravad reeglid. Teised? Teised peavad kohanema.