Väikeettevõtja: Tasuta lõunaid pole olemas
Kulunud väide, ma tean, aga kahjuks vastab ka tõele. Mitte miski, mis on inimeste töö tulemus, ei saa olla tasuta, keegi on pidanud selle tulemuse nimel pingutama, kommenteeris Leisi Lapikoja omanik Maire Forsel.
Nii ei saa ka riiki ülal pidada sellele tulu teenimata, ei saa kulutada enne kui pole midagi kogutud. Või saab? Õige jah, laenu võttes saab teha väga suuri asju. Ka tagavaraks kogutud raha tilgatumaks kulutades saab teha suuri asju. Saab ehitada valmis Tallinna Linnahalli, pakkuda tasuta transporti, ehitada riigi kortermaju ja maksta välja sundüürnikele vara, mis pole kunagi nende oma olnudki. Kõike saab kui tahetakse, täpselt samamoodi nagu paljud pered end kinnisvarabuumi ajal lõhki laenasid ja kriisi saabudes oma kodudest ilma jäid. Neid, kellel puudub rahaasjades piisav tarkus ja ettevaatlikkus, on alati olnud - täna on mure selles, et samasuguse ettevaatamatusega suhtub riigi rahakotti Keskerakonna juhitav valitsus, külvates raha vasakule ja paremale nagu külvivakast vilja külvav talumees 20. sajandi alguses. Vahe tööka talumehega seisneb selles, et talumees vaatas enne külvamist ka ilma – kui ikka lumi veel maas oli, siis tuli oodata. Ja külvata ei saanud kunagi rohkem kui viljasalves seemnevilja tagavaraks oli.
Praegune valitsus on kahjuks taolise talupojatarkuse unustanud, sest maksumaksja rahaga ümberkäimisel käitutakse täpselt vastupidiselt – nii kui võimule saadi, hakati rahajagamisega pihta ja kui lubadused välja käidud ja hirmsuured kulunumbrid exceli tabelist vastu vaatasid, siis alles hakati mõtlema, kust kõigele sellele katet leida. Tulemuseks on miinuses riigieelarve ja suurenevad võlad. Ja ilma nad ei vaadanud – seda ilma, mis täna meie ümber meist sõltumatult toimib ja mida arvestamata nii väike riik nagu Eesti paratamatult toime ei tule. Kui kusagil ongi mingi pikaajaline plaan, kuidas kiiresti muutuvas ja konkurentsist tiines maailmas riigina toime tulla, siis seda pole meile kahjuks esitletud. Küll oleme aga näinud, kuidas Eesti e-riigi edulugu kolinaga allavett lastakse – pea ainuke edulugu üldse, mis meil siiani riigina olnud on. Juba oleme andnud välja signaali, et e-valimised on halb lahendus – justkui paber oleks usaldusväärsem kui kõrgtehnoloogia. Selle kõige juures oleme unustanud, et nii paberit kui tehnoloogiat kasutavad siiski inimesed. Mitte tehnoloogia ei ole süüdi selles kui midagi viltu läheb, vaid inimesed, kes seda tehnoloogiat loovad ja kasutavad. Sama kehtib ka paberi kohta, sest paber teatavasti kannatab kõike.
Nii jõuangi selleni, et ükskõik, mida me teeme, mida jagame või millest loobume, kõige taga on inimesed. Neil inimestel on oma kogemus, oma käitumismustrid ja normid, millest igapäevaelus lähtutakse. Normid aga ei muutu üleöö ja paratamatult kanname endas väga palju sellest mentaliteedist, mis valitses ajal, kus turumajandust ei tuntud ja riik meile igapäevaselt sisendas, et ärgu me muretsegu, küll riik meie eest hoolitseb. Mentaliteet, et meist, riigi kodanikest, midagi ei sõltu, on väga visa kaduma. Nii kaua kui Eesti on vaba olnud, oleme näinud ka pidevat kirumist – riik ei hooli, riik ei aita, riigivalitsejad mõtlevad vaid omakasule ja meie vaesekesed peame neid ülal pidama, sest meie teenime seda maksuraha, millega Riigikogu liikmed endale autosid liisivad ja lõunaid maksavad. Mitte kunagi ei ole ma näinud, et keegi tooks välja seose enda makstud maksude ja omastehooldajate imepisikeste toetuste vahel – sellist seost tavaliselt ei nähta. Nähakse vaid, et tuleb ülal pidada mingeid muidusööjaid, kelleks poliitikuid on mugav tituleerida.
Miks ma ühtäkki maksumoraalist kirjutan? Sest sellel on otsene seos riigi toimetulekuga ja praeguse valitsuse tegevus süvendab inimestes teadmist, et nende pingutustel ega maksukäitumisel pole riigi toimetulekuga mitte mingit seost. „Ärge muretsege, meie tuleme ja aitame!” on sõnum, mille edastab praegune valitsus. Keskerakond aitab - mäletate seda loosungit? Kes ja kuidas peaks selle aitamise kinni maksma ja väljajagatavat raha riigile juurde teenima, sellest ei räägi keegi. Nii hoiamegi alal sotsiaalseid norme, mis pika nõukogudeaja vältel tekkisid – riik aitab ja hoolitseb ja sina ise ei pea pingutama, et su elu paremaks läheks. Sotsiaalsed normid on visad muutuma ja süstides inimestesse arvamust, et kusagil on mingid müstilised rikkad, kes peavad meie asemel riiki ülal pidama, jõuame tagasi sinna, kus kunagi olime – sellele järgneb paratamatult allakäik. Sest tasuta lõunaid ei ole tõepoolest olemas.
