Staažikas sõiduõpetaja paneb kindlustusfirmad faktidega paika: kes oli tegelikult selles õnnetuses süüdi?

Kirjatükk paljastub ilmekalt seda, kuidas ametkond püüab moonutades fakte oma esmastest kohustustest kõrvale hiilida.

Esimesed majad valmisid selles asumis arvatavasti aastal 1953. Hooned moodustasid eraldi asuvad kinnistud koos rohealadega. Arusaadavalt on aja jooksul toimunud muutused, aga üldilme on praktiliselt samaks jäänud. Lähtudes eelnevast saab väita, et Rukki tänava äärsed alad Kaera ja Nisu tänavani on Rukki tänavaga külgnevad alad, mille piirideks on kõnnitede välisservad.

Sellises olukorras ei saa rääkida objektile juurdesõiduteede mõistest, sest need puuduvad.

Seoses eeltooduga pole tegemist ristmikul toimunud liiklusõnnetusega, vaid kõrvaliselt alalt väljasõiduga tekitatud liiklusõnnetus.

§ 17. 3 alusel pidanuks kõrvaliselt alalt teele sõitja andma teed igale teel liiklejale. Hoovist väljasõitja eiras § 33.2. 8 kui ka. § 50. 3.1 ja 2 nõudeid. Praegust juhtumit tuleb tõlgendada õnneliku juhtumina. Millised võinuksid olla tagajärjed, kui kõnniteel oleks samal ajal liikunud jalgrattur, inimene või laps? Hoovist välasõitja kiirus võis olla vahemikus 10 või 15 km/h, mis nimetatud kohas on lubamatult suur, et vältida otsasõitu inimestele.

Piirete kõrvaldamisega on loodud omaalgatuslikud võimalused tänavatevahelisi külgnevaid alasid (hoove) läbida täies ulatuses ühelt tänavalt teise. Väljakujunenud lahendus ei muuda külgnevalt alalt väljasõidukohta ristmikuks. Külgneval alal liigeldes kehtib paremakäe reegel, aga mitte külgnevalt alalt väljasõidukohal.

Liiklusõnnetuse kohta on osapooled vormistanud ja allkirjastatud ametliku dokumendi, milles on näidatud ka süüdlane. Kui kindlustusselts ei tunnista selle õigsust, tuleb kannatanul esitada vaie Liiklukindlustuse Fondile.