Majandusanalüütik valitsuse süsteemitust rapsimisest: "Täna jõudsime kiiresti välja ei kuhugi!"

Praegune võimul olijate toimetamine, kus kõike tehakse kiirustades, rapsides, süsteemitult tuletab meelde briti huumorit, ainult ei aja naerma: „Täna jõudsime me kiiresti välja ei kuhugi. Ei, isegi mitte kiiresti – me saavutasime mitte midagi aeglaselt ja piinarikkalt.“

„Liikumatud kindlustused on mälestussammas inimese rumalusele.” Niimoodi arvas kindral G. Patton Maginot´ liinist, sellest II Ilmasõja eel Prantsusmaa piiril valminud tohutus kogustes betooni, terast, raha nõudnud rajatisest. Tegelikkuses osutus rajatis kasutuks, sellest mindi lihtsalt mööda.

Kui kogu Maginot’ liini ehitamise ressurss oleks kasutatud mobiilsete tanki- ja lennuvägede loomiseks oleks maailma ajalugu ja meiegi eksistents hoopis teiseks kujunenud. Kõik vaid seepärast, et tehti vale strateegiline investeering. Seepärast pole Maginot’ liin vaid sõjaline rajatis, see on majandusotsus, strateegiline investeering.

Strateegiline otsus investeerida betoonaktsiatesse mobiilsuse aktsiate asemel. Vale strateegia lõppes majanduslikus mõttes riigi pankrotiga. Mobiilsust polnud. Kas meie investeeringud, tulevikuaktsiad, on panus mobiilsusesse või betoonaktsiatesse?

Eesti Maginot’ ehitades
Dr Riik on teatanud, et teeb aastatel 2018–2020 315 miljoni euro mahus strateegilisi investeeringuid. Eelarvestrateegia kõnelused on lõpusirgel. Veidi segadust tekitab, et on olemas koalitsiooni investeerimisplaan 2018-2020, kuid praegu arutatakse hoopis riigi eelarvestrateegiat aastateks 2018–2021. Ilmselt on see nii nagu iluuisutamises: vabakava ja kohustuslik.

Millesse siis strateegiliselt investeerime? Kas mobiilsusesse või ehitame uut Maginot’ liini? Linnahalli renoveerimine ja avaliku rahaga üürikorterite loomine küll mobiilsuse muljet ei jäta. Eks Maginot’ liin oli ka mobiilne niikaua kuni seda ehitati, pärast seda liikumatu, kulukas ja kasutu. Halliehitusejutus on tehtud väike kübaratrikk, sest Dr Riik maksab „vaid“ 40 miljonit eurot üle 100 miljoni euro suurusest arvest. Ülejäänu tuleb linna eelarvest. Kuid KOV raha on ka meie raha, niisiis maksame ikkagi üle 100 miljonit. Linn püüab mahendada kulu suurust sellega et „leiab“ raha kinnistute müügist. Meie kinnistute müügist. Seega ikkagi kulub 100 miljonit meie raha staatikasse.
Tuletab meelde baarianekdooti. Kunde tellib pitsi viskit, kuid palub selle vahetada sama hinnaga konjaki vastu. Rahulolevalt manustab joogi ja asutab minekule. Kui baarmen küsib, kuidas maksmisega jääb, järgneb dialoog: „Mille eest?“, „Konjaki eest.“, „Konjaki vahetasin ma ju viski vastu“, „Viski eest te ka ei maksnud“, „Kuid viskit ma ei joonud ju ka“ .

Praegune Dr.Riigi toimetamine, kus kõike tehakse kiirustades, rapsides, süsteemitult tuletab meelde briti huumorit, ainult ei aja naerma: „Täna jõudsime me kiiresti välja ei kuhugi. Ei, isegi mitte kiiresti – me saavutasime mitte midagi aeglaselt ja piinarikkalt.“

Täpselt sama tunne tekkib halliehituse betoonikarvalist rahastusjuttu kuulates.

Teine Maginot’ liini vääriline strateegiline investeering on 62,5 miljoni euro suurune toetus üürikorterite ehitamiseks. Jälle väike kübaratrikk, toetust saab kuni 2,5 miljonit eurot objektile, kuid teine osapool peab puuduva poole omast taskust panema. Võib arvata, et selle teise poole peab maksma KOV, ehk jälle avalik raha. Seega 125 miljonit eurot. Vaevalt ettevõtjad Sirgu sohu „vabrikumajade“ ehitamist finantseerima hakkavad. Nagu öeldakse: pole see aeg, pole see sajand ega isegi mitte see aastatuhat.

Kilk kõrvas
Kes küll pani poliitinimestele kõrva kilgi, et Dr Riik peaks hakkama avaliku raha eest kortereid ehitama? Ilmselt olid need ehitusettevõtjad, kes majanduskriisis ja Euroopa Liidu finantsperioodide vahel kogesid tootmismahtude langust. Mida teha? Dr Riiki hullutada, ehk näkkab? Näkkaski. Kui elamuehitusputru õiges soustis poliitinimestele pakkuda, siis söövad hea meelega. Dr Riik on roale ilusa nimegi leidnud „Turutõrke puder“. Meie elamuehituses pidavat olema turutõrge. Ümberringi ehitatakse nii et „laod on täis“, kus siis tõrge on? Dr Riigi arvates napib jõukohase, turuhinnast madalama üüriga kortereid. Dr Riik on otsustanud, et meie ühine raha on parim ravim jõukohaste hindade saavutamiseks korteriturul. Miks just seal?

Staatiliste Ferraride turust
Korteriturg pole ainuke turg kus jõukohase hinnaga tooteid napib. Ferraride hind ei ole ka paljudele jõukohane, isegi tavalise uue auto ostmine pole jõukohane. Ei tea, kas Dr Riigil on strateegia olukorra parandamiseks? Meie inimesed, häbilugu, peavad ostma täiesti kobeda kasutatud auto näiteks 4000 euroga. See on täiesti väljakannatamatu. Sotsiaalselt ebaõiglane.

Püüan autojutuga ühte helistikku saada Dr Riigiga, milline tahab luua mobiilsust: „on väga oluline, et me tõstaksime Eestis tööjõu mobiilsust“. Ehhee, mobiilsuse loomine staatilise lahendusega on küll veider arusaam. Muide ka Dom Perignon´i pole jõukohase hinnaga saada, peame leppima paari eurose Riia vahuvurtsuga. Ebaõiglane? Oleks aeg see viga parandada.

Palju siin maailmas on sellist mis pole meile jõukohane, kõike ei saa tasandada, meie ühist raha põletades. Iga ühisest rahast tehtav investeering peab lähtuma analüüsist, võimalikust kasust: „Pole diagnoosi, pole ka prognoosi. Pole prognoosi, ei ole ka kasumit.” (Lefevre „Aktsiamänguri pihtimus”)

Abistades justkui üüriturgu lõhub dr Riik tegelikult ehitus-, arendus-, müügi-, ehitusmaterjali-, kaubanduse-, raha- ja pensionituru dünaamikat. Tulemuslik nagu kaardimajakesest alumise kaarti kahimine.

Majake, kaardimajake
Dr Riik deklareerib, et ta abistab … kedagi. Keda siis? Millist turgu? Majanduses on turud harva eralditoimivad. „Abistades“ justkui üüriturgu lõhub dr Riik tegelikult ehitus-, arendus-, müügi-, ehitusmaterjali-, kaubanduse-, raha- ja pensionituru dünaamikat. Tulemuslik nagu kaardimajakesest alumise kaarti kahimine.

Tõsiasi on, et Dr Riik ise ka ei tea keda abistab, teatades ühe hingetõmbega, et elamufond vananeb kiiresti, tänapäeva inimesed ei soovi elada vanadel amortiseerunud pindadel, on oluline aidata madalapalgalistel inimestel hakkama saada, väga oluline on tõsta tööjõu mobiilsust. Kui vidukil silmadega lugeda tundub täitsa jumekas sõnajada, eriti kui soustiks on strateegilise investeerimise motiiv. Lugedes mõtestatult saate aru, et tegemist on segapudruga sotsiaalabist, varjatud riigiabist ja poliitlobast, mitte strateegiliste investeeringute piilariga.

Kõik see jätab kuidagi ettevalmistamatuse mulje. Ometi on praegustel toimetajatel olnud aega ja võimalust opositsioonipinki nühkides ennast selleks väljakutseks ette valmistada. Nagu astronaut Hadfeld kirjutas Survivor sarjast: „Sari on jooksnud aastaid ja kõik teavad, et teatud oskusi on võitmiseks kindlasti vaja – kuidas tuld süüdata ja okstest peavarju ehitada. Ometi on aastast aastasse selliseid võistlejaid, kes ei tea põhiasju. Ma ei saa sellest aru. Sa teadsid, et lähed „Survivor`isse“ – kas sa lootsid, et suudad hea välimuse ja sarmiga kala kinni püüda? Teades, et kaalul on miljon dollarit ja sootuks teistsugune elu, võiks ju selleks ette valmistada.“ (Hadfield „Astronaudi soovitused eluks maal“).

Isegi kaardimajast kaardi väljatõmbamine nõuab ettevalmistust, mis siis eelarvestrateegiast rääkida. Harjutada, analüüsida kuivtrenni korras, mis on võimalik, mis mitte.

Teated tegelikkusest
Milline on olukord eluruumide turul? Pealkirjadest loeme: Tallinna korteriturg on küllastunud, müügiajad pikenevad. ostjate arv on sama, pakkumisi poole rohkem. Meediakära? Mitte ainult, statistikaameti teatel sai mullu kasutusloa 4732 eluruumi (sh 2838 korterit), kasvades aastaga 19%. Tänavu prognoositakse mahu kasvu 5-15%. Seega peaks ju olukord olema turul julgustav, mahu kasvust 15-20% aastas on iga ettevõtja märg unenägu.

„Laias laastus võime öelda, et igal aastal tuleb Tallinnasse juurde keskmiselt 2000 uut korterit. Praegu aga näeme juba mõnda aega, et jääk kasvab, mis tähendab, et huvilisi ostjaid ei tule enam nii palju peale, kui on pakkumisi. Optimism arendamisel ei näi aga vaibuvat. Kui kogenud tegijad on veidi äraootaval seisukohal, siis tuleb juurde aina uusi üritajaid,“ iseloomustab olukorda Uus Maa Kinnisvarabüroo analüütik Risto Vähi.

Kuhu siis Dr Riik sekkuda tahab? Küllastuvale turule? Turg toimib, konkurents ka, tuleb juurde aina uusi üritajaid. Sellises olukorras on Dr Riik valmis „paiskama“ turule üle 20 miljoni euro (+ KOV panus) eest aastas uusi kortereid. Niimoodi kolm aastat järjest? Uskumatu. Kas turu kokkujooksutamine ongi Dr Riigi strateegia? Eesmärk? See on kogu Eestis u 300-330 2-toalist korterit, koos KOV-de maksava osaga u 650 korterit aastas. Olenemata poliitinimeste sõnajadast, isegi ponnistustest, et ehitama hakatakse mittepealinna, settib enamus ehitustest suurlinnadesse, selline on turu loogika.

Teadmatus
Väidetavalt ostetakse 20-30% uusi kortereid investeeringuteks ehk antakse üürile. Seega üüriturg kosub. Ka „vanad“ korterid, mida ei müüdud antakse üürile, kosutades samuti üüriturgu. Üpris levinud viis uue korteri pangalaenude teenindamiseks ongi vana välja üürimine. Vaid neid kaht segmenti arvestades tuleb turule tuhatkond üürikorterit aastas. Väga hea turg, konkurentsitihe ja kasvav. Milles siis asi?

Kui mullu küsiti kõrgelt linnaametnikult, kas nn õpetajate ja meedikute majade ehitamine ei solgi üüriturgu, siis vastas ta, et ei saa solkida seda mida pole. Vaat selles ühes lauses peegeldus kogu tõde teadmatusest. Turu mittetundmisest. Poliitinimesed ei teagi, et meil eksisteerib üüriturg. Päris vilgas muide. Mitte ainult mingid magalate „paneelikad“ ja äravajunud ahjuküttega puukuurid, vaid majade viisi eesmärgipäraselt, kaasaegselt renoveeritud maju, lausa kesklinnas ja mõistliku hinnaga. Isegi tudengid said kahe peale sellist kahetoalist kaasaegset täisteenindusega „üürikat“ endale lubada. Selline turg.

Üleväetamise tulemused
Üleväetamine ei mõju ei taimele ega turule hästi. Võib juhtuda et umbes 13-14% „riigiüürikorterite“ lisandumine turu loomulikule kasvule ongi turu üleväetamine. Loogika ütleb, et põhilised ehitustandrid saavad olema suured linnad. Ka poliitinimeste jutt hakkab tasahaaval ette valmistama taganemisteed liikudes „metsatagasooveere“ ehitistelt suurlinna sotsiaalkorterite manu.

Vaadake see mõttepojuke, et ehitame kortereid Sirgu soo peale, siis tuleb sinna ka ettevõtlus ja töökohad järgi on isegi muinasjutuks liiga uskumatu. Muide selle mobiilsete töökohtadega on veel üks probleem: tänapäeva inimene ei ela vaid elu kohast ja töö kohast vaid vajab kogu infrastruktuuri: lasteaiad, koolid, kauplused, meelelahutus jne. Kas Dr Riik planeerib ka kinode, kasiinode ja klubide ehitust meie raha eest? Ilma infrata on korterid mõttetus.

Miks suured linnad? Raha tuleb ju ära kulutada. „… kui kuskil on mingi raha üle, siis leidis valitsusaparaat alati põhjuse see ära kulutada. Bürokraatias on suurimaks patuks raha tagasi anda, sest siis on oht, et järgmisel aastal su eelarvet kärbitakse. Kui aasta lõpuks polnud kogu eelarve veel ära kulutatud, siis hakati kiiruga soetama kontorimööblit, sõideti kuskile maksumaksja kulul või kulutati summa muul moel, et ei peaks riskeerima eelarve vähenemisega. Keegi polnud varem tulnud selle peale, et maksumaksjalt kogutud raha neile tagasi anda.” (R.Reagan „Ühe ameeriklase elu”).

Seega ega meilgi teisiti ole, raha leiab kasutust enamuses (arvestades poliitilist pasjansi) pealinnas, mis tähendab, et Tallinnasse võib „kukkuda“ kaasfinantseerimise korras u 400 lisakorterit. Kui aastas tuleb Tallinnas turule u 2000 „päris“ korterit, millest 20-30% ostetakse investeerinuks, siis on see 400-500 üürkorterit. Üürikorterite maht kahekordistub. Mida see tähendaks turgudele?

Kindlast mõjutab see turgu, kuid mitte vaid üüriturgu. Mis juhtub nende „teistega“? Need, kes hakkavad hanke korras sotsiaalkortereid ehitama, nende aas lööb õitsele. Teistel läheb veel raskemaks, sest vabaturu arendajad peavad oma juba laos seisvad korterid maha müüma, kuid … Kuid kui 30% neis ostetakse üürimiseks, siis Dr Riigi sekkumine turgu muudab selle investeeringu väheatraktiivseks, mistõttu ostuhuvi langeb, laenu(tasumis) võime ka, mittetootlikud „üürikad“ jõuavad müügiturule. Müügiperiood pikeneb, mis tähendab, et raha ei pääse liikuma, pankrotid küll. Sama seisak tabab ka ehitusmaterjalide tootjaid ja müüjaid. Raha seisab, ei tooda. Seisev raha on kahjum. Lõhnab kriisi järele. Miks? Ikka seepärast et Dr Riik ei arvuta läbi ei järel- ega kõrvalmõjusid. Strateegiat ju pole, on vaid tuim liikumine.

„Omaabilised“ ja pensionisambad
Kui üürikorteritega üleväetamine mõjub mingil määral positiivselt korterite üürile võtjatele, siis üürile andjatele mõjub see vastupidiselt. Peale ettevõtjate, kelle põhitegevus ongi üürimajade opereerimine, on turul ka massiivne osa „omaabilisi“. Need on sellised inimesed, kes pole uskunud Dr Riigi jutujada ja oma viimaste veeringute eest soetanud korteri. Teinud kõvasti tööd, Lamborghinit pole ostnud, kuldrannakestel ka pole uidanud, vaid suvilas peenraid rohinud. Teinud strateegilise investeeringu üksikisiku tasandil. Eriti tähtis on see, et suur enamus neist on pensionärid. Korteriüür on nende pensionisammas.

Tegelik turutõrge
Tuleb tunnistada, et kinnisvaraturul on tõesti üks tõrge, kuid see ei asu seal, kus Dr Riik seda otsib. Turutõrge on Dr Riigi enese tekitatud. Turg nõuab uusi, odavaid ja … väiksemaid kortereid. Jõukohaseid. Kõige kiiremini kaovad müügilt ja üürile 1-2 toalised ja mikrokad, need uskumatult nutikalt ja ratsionaalselt renoveeritud 12-14 m2 kõigi mugavustega korterid. Väike? Kuidas kellelegi, tarbija on kuningas, tema tellib. 18 aastasena oleksin sellise „magamisvaguni“ omamise eest andnud pool kuningriiki. Tänapäeva normid enam nii väikeseid kortereid ehitada ei luba, peab olema parkimiskoht. Milleks? Tasuta ühistranspordiga linnas?

Vajadused on erinevad. Kes on reisinud, teab et hotellitube on mitmesuguseid, presidendi sviidist kuni sõna otseses mõttes voodi kohani. Astud sisse ja ongi voodi, külg ees pääsed „sansõlme“. Kõik. Puhas mugav ja rohkem pole vajagi lähetuses olevale inimesele. Muide selline koht asub Londonis Strandil otse Savoy vastas. Seda võrdlust kasutades leiab Dr Riik, et me peame kõik Savoys ööbima, kuid kuna see pole meile jõukohane, siis Dr Riik ehitab juurde teie/meie raha eest sotsiaalsavoisid. Tobedus.

Et mitte korrata juba tehtud Estonian Airi laadseid „investeerimisvigu“, tuleks teha esmalt riigiabi test.

Riigi abi või riigiabi
Et mitte korrata juba tehtud Estonian Airi laadseid „investeerimisvigu“, tuleks teha esmalt riigiabi test. Tasub tähele panna, et iga Dr Riigi (ja KOV) poolt meie ühise rahaga tehtav investeering võib sisaldada riigiabi osist. Selles peab olema täpselt defineeritud, kellele raha läheb, millistel eemärkidel. Asutamislepingu järgi on igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, ühisturuga kokkusobimatu.

Vastavalt Konkurentsiseadusele antakse riigiabi turutõrke kõrvaldamiseks kindlaks määratud perioodil ja ulatuses ning riigiabi peab olema ergutava mõjuga. Miks nii karmid reeglid? Riigiabi on nii kange ravim, et selle vale doseerimine muudab abi mürgiks, tappes turu. Just seepärast on selles regulatsioonis sellised mõisted, et abi peab olema ergutava mõjuga, eesmärgipärane, kindla perioodiga ja ei tohi olla ebaproportsionaalne. Kas Dr Riigi sekkumine ülalnimetatud turgudesse on riigiabi tunnuseid? Ikka on. Keelatud? Tõenäoliselt.

Sihik õigeks
See mida Dr Riik praegu üritab teha, on kõige ehtsam visioonitu järelreageerimine. Eelmise aastatuhande põhimõtete järgi, lõppenud sajandi vigade ja selle sajandi alguse kitsaste olude najal tuleviku projitseerimine ei ole visioon. Millesse meie peaksime investeerima? Branson-Benoz-Musk vaatavad kosmose poole, investeerides sinna viivasse tehnoloogiasse. Nad investeerivad ülehomsesse.

Kui meie suudaksime investeerida homsesse oleks juba hea. Kuid võib-olla läheb meil nii hästi, et ei peagi pingutama? Tiksume vaikselt? Õnnelikult? Arvud näitavad muud. Meie eesmärgiks oli tõsta 2020. aastaks tööjõutootlikkus 80%-ni ELi keskmisest. Kaubandus-tööstuskoja hinnangul on pea kindel, et seda sihti me täita ei suuda. Kahju? Hullem veel, me ei suuda täita enese seatud eesmärki, mis on 20% allpool ELi piiri. Jõudmaks selleni, millest me unistame, peaks eesmärk olema 120%. Vähemalt. Meie sihik on täitsa vale. Me justkui ei mõistaks seda, me sööme ennast sabast. Hea isu!

Pilvepiir ei tohi käituda nagu viimase ringi üürnik, kasutada kõike lõpuni, sest peale seda läheb maja lammutamisele.

Me peame igat enese investeerimislahingut hindama kui palju see viib meid eesmärgile lähemale. Palku ei saa tõsta, kui ei muudeta ettevõtluskeskkonda, mis soosib homset. Seda peakski analüüsima ja tegevuskavasid pakkuma Dr Riik. Pilvepiir ei tohi käituda nagu viimase ringi üürnik, kasutada kõike lõpuni, sest peale seda läheb maja lammutamisele. Praegune Dr Riigi toimetamine, kus kõike tehakse kiirustades, rapsides, süsteemitult tuletab meelde briti huumorit, ainult ei aja naerma: „Täna jõudsime me kiiresti välja ei kuhugi. Ei, isegi mitte kiiresti – me saavutasime mitte midagi aeglaselt ja piinarikkalt.“ (J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“)

Pendelukse trikk
Tavaliselt tehes me teistest paremaid tulemusi ei saavuta, eilset ja üleeilset taastootes määrame ennast mahajääjate, kaotajata, teiste betoonajude leeri. Läheme kaotama investeerimislahingut, läheme kaotama sõda.

Uus põlvkond väärtustab vaba aega. Vaba, mitte selles mõttes, et mitte midagi teha, vaid selles, et teha rohkem, paremini, kuid valida tööd, tööaega ja töökohta. Muidugi on see eilsepäevalistele harjumatu, kuid midagi pole teha, selline on areng. Meie asi on sellega nagu pendeluksega kaasa liikuda, ammutada sellest tulenevat edasiviivat energiat või seda mitte adudes vastu nina saada.

Meie lennukuse aluseks saab olla vaid haridus, väga-väga hea haridus, omamoodi haridusliku rahvuskaardi loomina. Selle tugisüsteemiks on vaja väga hästi organiseeritud ja rahastatud tervishoiusüsteemi, et osta enda töövõime säilimisega noortele aega meie vigu parandada ja midagi mõistlikku teha. Põhiline on, et Dr Riik ei tormaks kõike reguleerima, küll inimesed oskavad ise oma suhteid paika panna ja kodanikuühiskond lisab mõttelendu ja otsustusjulgust. Niimoodi me selle sõja võidamegi, ehk nagu „Monty“ ütles – lahing on voolav värk.