Peterson valitsuse tegevusest: mäng halva plaaniga on parem kui plaanita mäng
Nüüdseks on tuntavalt selgunud, et istuval valitsusel on maksunduse plaan A olemas, mis tuleb ka edukalt rakendada meie kõigi hüvanguks, kirjutab Toomas Peterson.
Ilmselt praegusel ajahetkel ei kõla enam retooriliselt küsimus – milleks meile Eesti riik?
1992.aastal vastu võetud Eesti põhiseaduse järgi peame tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Viimati lausutut võiks käsitleda kui eesmärki. Meie riigi eesmärki. Loomulikult võib pikalt polemiseerida, kui pikk see määratlus - läbi aegade - on, kuid võiks oletada, et see ajahorisont on mitmete järgnevate põlvkondade jaoks. Niisiis, meil on küllaltki konkreetne eesmärk.
Uue koalitsiooni kõige värvikamateks ilminguteks on aeg-ajalt saabuvad teated uutest maksudest. Siiski maksudest olulisem on meie püha mantra - majanduskasvu saavutamine ja selle kaudu üldise heaolu tõus. Ja see on saavutatav peaasjalikult ettevõtluse suurendamise ja arendamise kaudu.
Kui siiski maksupoliitikale keskenduda, siis on peamine, et istuv valitsus kontsentreeruks pärast pikki heitlusi kindlatele maksudele ja nende metoodikatele. Mitte ei mängiks edasi juba ca pool aastat kestnud ametnike ambitsioonidest tulenevat on/ei ole, on nii/on teisiti mängu. Et siis liigume mingilt kindlapiiriliselt ja mitmeteks aastateks ette määratud baasilt edasi. Maksud ja surm on niikuinii meile tajutavalt ühed vähesed kindlad asjad siin maailmas. Maksud ja investeeringud moodustavad suure osa eelarvest, mis peab olema vahend mingite eesmärkide saavutamiseks.
Valitsus on määratlenud oma neli suurt eesmärki tulevasteks aastateks:
- a. kasvatada Eesti rahvaarvu,
- b. suurendada ühiskondlikku heaolu ja sidusust,
- c. viia Eesti välja majandusseisakust ning
- d. hoida ja tugevdada Eesti julgeolekut. Eesmärgid vastavad igati põhiseaduse vaimule.
Ambitsiooni on, iseasi kuidas nende täitmine kulgeb. Ebamääraste a ja b üle võib vaielda lõpmatult, märgiline on punkt c, millega antakse signaal üleüldise heaolu kasvu lootuseks, samas konkreetselt täpsustamata, mida selle all mõeldakse.
Tõsi majanduskasvu määratlemine SKT kaudu on suhteliselt metoodiliselt veniv, kuid paremat ei ole siiani välja pakutud. Siiski konkreetne numbriline majanduskasvu määratlemine võib süstida optimismi investeeringute tegijatele ja tarbijatele. Laias laastus on meie SKT 20 miljardit eurot aastas ja valitsussektori võlg ligi 10% ehk siis ligi 2 miljardit, kusjuures kogu riigi ja tema elanike laenukoormus on ligi 100% SKTst.
Kui soovime olla eurotsooni jätkuvad liikmed, kus toimub hetkel igakuine 60 miljardi euro suurune rahatrükk, peame mängima kohalike reeglitega. Rahatrükk eeldab raha jõudmist reaalmajandusse, kui keskpangad ostavad teiseselt turult riikide ja suurfirmade võlakirju. Siinkohal tuleb valitsusel jõuda arusaamale, kuidas sellist situatsiooni meie kõigi huvides paremini kasutada. Eelkõige kuidas näiteks riigi võlakirjade välja andmisel saadud raha mõistlikesse ja ettevõtlust soosivatesse projektidesse investeerida.
Investeerimisotsused teedesse ja kiiresse internetiühendusse on vältimatud, eriti siis kui paarikümne aasta pärast inimesed hakkavad massiliselt linnadest tagasi maale valguma, siis kui linnades elamise põhjused langevad. Siis on hoopis teistsugusem ka töökohtade iseloom ja nõudmised tööjõule. Muidugi, linnahalli renoveerimist 100 miljoni euroga ei saa kuidagi käsitleda mõistliku investeerimisotsusena, otstarbekam on ehitada uus nt lennujaama lähedale ca 10-15 miljoni euro eest.
Aga võib-olla analoogselt Kumule ja ERMile vajab ühiskond teatud arengustaadiumis ajaloole viitavaid monumente. Ja ilma ajaloota on teadagi kuidas.
Ka meie suur maletaja Paul Keres on sõnanud, et ka halva plaaniga mäng on parem kui mäng ilma plaanita. Nüüdseks on tuntavalt selgunud, et istuval valitsusel on maksunduse plaan A olemas, mis tuleb ka edukalt rakendada, meie kõigi hüvanguks!
