Majandusanalüütik: e-riik ja ei-riik ehk kuidas me kuldmune muneva kana tapame
Aeg-ajalt kuulutatakse meil välja sõnavõistlusi ehk sõnausi uute riigi ja ühiskonnaga seotud mõistete paremaks väljendamiseks eesti keeles. Aastatega on leitud mitmeid huvitavaid sõnu nagu: nuhvel, juhind, averus, mis võib-olla laiemale ringile midagi ei ütle, kuid ka taristu, kestlik, vabakond, millised on leidnud koha igapäevases keelepruugis.
Tore, keel uueneb. Oma osa keeleuuendusse on püüdlikult andnud ka Dr Riik. Kuid Dr Riik on lähenenud veidi teise nurga alt, püüdes oma sõnavõistlusel anda uut sisu juba tuntud sõnadele. Raugematu hooga tekib eelarve arutelude käigus üha uus nominente mitte sõna vaid sõnasisu võistlusele. Harilikult me ei pööra sellistele veidrustele tähelepanu, kuigi peaks. Näiteks, minu konkurentsituks lemmikuks on maksude tõstmine ja uute kehtestamise uus sõnaseletus, et maksude tõstmine ei tõsta maksukoormust, maksukoormust tõstab maksu- ja tolliamet MTA … Väga huvitav sõnaseletus maksukoormuse tõusule, maksukoormus sõltub maksmaksmise distsipliinist, ehk kui me makse ei maksa, siis maksukoormus on madal.
Saite nüüd, me ise, ausate maksumaksjatena, oleme süüdi maksukoormuse tõusus. Seega maksukoormuse vähendamiseks laske Dr Riigil mõõdutundetult makse tõsta, kuid selle tasandamiseks jätke maksud maksmata? No seda andis ikka välja mõelda. Palju õnne see sõnaseade on konkursi kindel nominent. Meie kõik istume vaiki, näpp suus ja imestame … vaikselt.
Edasi, statsionaarsete riigikorterite ehitamise nimetamine töökohtade mobiilsuse loomiseks – jälle vahva nominent. Veel nominente? Aga palun, ega headel aegadel varude korjamist majanduse jahutamiseks defineerimine sõnasisukonkursil ilmselt madalat kohta ei saavuta. Nii, et kõik, kes te endale varusid kogute halbade aegade vastu, häbi teile, olete majanduse jahutajad. Olete pidurid. Samas on sõnaseadmise alal ka veel vajakajäämisi - eelarvetasakaalust sõnajada varjus väljahiilimist majanduse ergutamiseks defineerimisega peab veel vaeva nägema. Ei kõla veel suupäraselt. Ootame uusi elamuslikke sõnasisustusi.
Rahalipikuga sõna
Dr Riigi sõnasisukonkurssi võiks ju huumoriga suhtuda, sest meie pärisinimesed ju teame, et olenemata sellest, et Dr Riik nimetab punast ämbrit siniseks saapaks, jääb ämber ämbriks ja saabas saapaks. Olenemata poliitinimeste ilukõnest ja segastest sõnaseletustest ei saa ämbrist jalavarju, ega saapast veeanumat.
Kuid sõnasisu ümbermuutmine pole alati nii süütu, mõnede sõnajadade sisu muutmine ei ole lihtsalt õhuvõnge, need on valikud, kas minna hüvakätt või kurakätt. Neil valikutel on ka rahalipik küljes. Näiteks on Dr Riik paisanud sõnakonkursile uue kandidaadi, mille käigus e-hääletuse piiramine nimetatakse ümber valimiste ühetaolisemaks muutmiseks. Meie istume hämmelduses ja jälle … vaikides.
Teada on andnud, et: «Mida pikem on hääletamisperiood, seda enam erinevad tingimused, milles valijad hääletavad. Seetõttu ei ole ministeeriumi hinnangul eelhääletamise aja pikendamine kooskõlas valijatele hääletamiseks sarnasemate tingimuste loomisega,». Hea, ladus seletus, kuid mida see tähendab? Kuidas seda tõlkida? Ma ei tea millise märgi see väljapoole saadab, kuid mul on tunne, et meid kui valijaid, peetakse täiesti tobujussideks. Valija poleks justkui suuteline seitsme päeva sees oma otsusele kindlaks jääma? Vaat kolm päeva veel, hädaga pooleks, võib valija otsusekindlust usaldada, kuid seitse- see on juba liig. Muidugi on ka võimalik, et poliitinimesed pole pärisinimestele võimelised üle kolme päeva inimlikku nägu näitama.
Kuid teadmiseks Pilvepiirile, pärisinimesed vaagivad oma seisukohti neli aastat. Põhjalikult. Tihtipeale nördides, vaadates näotut poliitkemplust tammsaareliku kõrtsmiku moel süljates kommenteerides, et litsid mehed need Vargamäe mehed, kuid alati teades mida või keda valida. Valija oskab valida, kui on … keda valida, kui on poliitika, mida valida. Muidugi on raske valida, kui mäng käib briti huumori laadis: „Mina arvasin, et meil oli poliitika. Ma mäletan muide täpselt, et diskussioonides enne manifesti kirjutamist me otsustasime, et meie poliitika on mitte omada poliitikat.“ (J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“) Siis polegi midagi valida, on vaid poliittehnoloogia: üleelusuurused näopildid ja häbitu ühekordne nänni pakkumine.
Enamik meist võib valida nii elektrooniliselt kui ka valimisjaoskonnas a´la kastis/kabiinis, tehes risti ruudu sisse. Oludes, kus me allkirjastame igapäevaselt lepinguid, teeme tehinguid jne usaldame me ju nende teenuste pakkujaid. Kuid hääletades ei usalda? Valides tahame minna tagasi aega, mil palka maksis asutuse trellitatud kassaluugist kassapidaja.
Selline suund minevikku tundub täieliku jaburusena. Valimiskabiin on varsti anakronism nagu nüüdseks on selleks saanud telefoniputka. Valikuvõimaluste vähenemine tekitab trotsi, kuid see kes arvab, et ta ei lähegi valima, boikoteerides üritust, ei saavuta loodetud tulemust. Loobuja teeb ikkagi valiku, kuid kehva ja passiivse „Mittevalikud on samuti valikud. Ja need on seejuures vägagi kõnekad. Iga mittetegevus viitab paralleelsele tegevusele; iga mittevalik paralleelsele valikule; iga puudumine olemasolu.“ (M. Konnikova „Meelevalitseja“ ).
„e-värgi“ hinnasilt
Teile tundub imelik, et e-valimistel on küljes hinnasilt? Mõtleme veidi. Me oleme seoses uute e-värkide juurutamisega loonud Eestist kordades suurema kuvandi, kui me tegelikult oleme, kuid e-valimised on e-riigi kuvandi lahutamatu osa. Enamgi veel, e-valimised on e-värgi kroonijuveel. Me oleme ennast soojendanud juba tükk aega e-riigi maine paistel. Muide õigusega, sest sisenesime julgelt tundmatutele aladele. Olime esmaavastajad ja võitjad. Oleme oma julgusest saanud nii rahalist, ajalist, kui mainekasu.
Kõrvalt vaadates oleme loonud justkui täiesti uue riikluse - e-riikluse: ID-kaardid, e-maksuamet, e-pangandus, e-tervishoid, e-piletid jne. Me võime e-värgiga endale loetud minutiga luua e-keskkonnas firma, minna reisima, suhelda sõpradega. e-värk on loonud tagasivõetamatu mugavuse, kuid mitte ainult. Need lahendused on andnud meile tohutu hulga ainukest piiratud ressurssi – aega. Vaba või lisandunud aega. Teatavast aeg on raha, kuid mitte ainult. Tarbetutest tegevustest vabastatud inimese vabanenud aeg on hindamatu, sellele pole võimalik hinnasilti külge panna. Küll aga on võimalik panna hinnasilt kõige selle kaotamisele. Kuid e-värgil pole vaid rahaline ja ajaline mõõde, meie loodud e-värgiga oleme avardanud oma riiki läbi e-residentsuse ka ülemaailmseks. Oleme e-riigina … maailmariik. Vahva. Üks e-riigiks olemise reklaamnägusid ongi e-valimised. E-valimised on e-riigi lahutamatu osa. Hindamatu osa.
Miski ei püsi paigal, kõik muutub, ka e-riiklus vajab pidevat arendamist, kontseptsioone, strateegiaid, investeeringuid. E-riik pole tasuta äpp, vaid kallis ettevõtmine. Hea, et ka e-inimesed ise on hakanud sõna võtma e-värgi teemal. Selgitama selle valdkonna spetsiifikat. Hiljuti on professor Andra Siibak ilmutanud e-rahva manifesti. See on mõistetavate põhimõtete kogum, kui üks piilar e-värgi kasutamise ja arendamise mõistmiseks. Manifesti juurde sobib hästi teise piilarina Tarmo Tulva mõttekogum, et on vaja kokku leppida, millise e-riigi jaoks meil riigina tegelikult raha on.
Just, millised on meie võimalused ja valikud. Kuhu siis maailm liigub: 2016. aasta II kvartalis oli statistikaameti andmetelEestis internetikasutajaid 87%. Tore. Peaaegu sama näitaja nagu sajand tagasi oli kirjaoskusega. E-värk ongi uus kirjaoskus. E-värk on isegi tähtsam kui kirjaoskus, see on sama tähtis kui tulirelva kasutuselevõtt, kõik need kes seda ei omanud muutusid omajate kolooniateks. Kas me tahame E-kolonialismi sattuda? Loomulikult mitte.
Asi pole lootusetu, mõni meist veerib, mõni loeb juba soravalt uues e-kirjaoskuses, kuid peatähtis on, et noorimates vanuserühmades on internetikasutus olnud pea sajaprotsendiline. Juba kümme aastat. Eks ole, uus kirjaoskajate põlvkond kasvab peale, nad ei teagi mis see paber on. Võib-olla vaid seda paberit mis on pisikeses ruumis konksu otsas rullis. Nagu statistikaameti andmed näitavad muutub e-värk järgmise paarikümne aasta jooksul pea 100%-ks, ehk kahandades e-valimiste osa kahandame me tuleviku osa enese valikutes. Kahandame tagasisidet, kahandame osalemist otsustamistes. Statistikaameti andmed on tegelikult tagasiside sellest millist suhtluskanalit kasutatakse homme, tagasisidet tuleb analüüsida: “Eriti tähtis on kolmas järeldus: tagasiside analüüs osutab üsna varsti valdkondadele, kus intellektuaalne ülbus põhjustab võimetuks tegevat võhiklikkust.“ (P.F. Drucker „Juhtimise väljakutsed 21. sajandiks“). Ülbusest põhjustatud võimetuks tegev võhiklikkus on täpne diagnoos nüüdisaegsele Dr Riigi tegevusele.
e-riigi kaks probleemi
Esiteks, on kvaliteetse e-riigi pidev arendamine kallis, see pole „tasuta“ äpp. Ka kommertsäpid pole tasuta, seal võtab ärimudel raha tarbijatelt lihtsalt varjatud moel. Eriti märgatav on see maksmine kui tegemist on Dr Riigi poolt pakutava teenusega, seal tuleb maksta teenuse eest meie ühisest rahast. Tuleb teha valikuid, fokusseerida tegevusi. Seepärast on märgilise tähtsusega Tulva arutlus selle üle mille jaoks meil raha on ja mille jaoks pole, ehk on vaja kokku leppida, millise e-riigi jaoks meil tegelikult raha on. Täpselt samuti nagu on vaja kokku leppida, mitte kokku lappida, millise tervishoiusüsteemi, millise haridussüsteemi jne süsteemi jaoks meil tegelikult raha on.
Tavatarbijana ei hooma me tihtipeale, et iga teenuse taga on uskumatult suur planeerijate, administraatorite, disainerite ja testijate töö. E-värgi teenus on kallis, sest see on töömahukas ja inimressurssi napib. Kunagi oli ka tulbisibula hind selline, et võis Haagi kesklinnas maja osta. Kuid kõik muutub, kui mingi kaup muutub üldlevinuks.
Kui meie õpetaksime oma lapsi I klassist programmeerima, siis võiks maailm, vähemalt nende maailm, näha välja teistsugune. Seni … peame läbi ajama olemasolevaga, ehk kalli ressursiga. Seega valikud: iga avaliku teenistuse tööd ei peagi tegema kõige viimaste vilede ja tuledega, seda enam, et pole teada, kas sellel teenusel ka mingi sügavam ühiskonda teeniv mõte on. Väga vabalt võib see olla vaid ilutoode. Ehk nagu küsib Tulva: „Siin ongi paslik küsida, kas me riigina mitte ei ela üle oma võimete? Äkki me ei peaks e-riiki nii suurelt ette võtma, kui tänaseks on teada fakt, et raha ja inimesi meil tegelikult kõige jaoks lihtsalt ei jätku? Tegelikult pole küsimus rahas, vaid valikutes.“ Just valikutes, kuid kui strateegiat pole, siis pole ka valikuid on vaid vastandamine. Meie senine valik on olnud … vaikus.
Teiseks: on tähtis, see e-värk, milleks meil jõudu ja inimesi on, oleks kvaliteetne st. kasutajasõbralik. E-riik peab olema selline, et tädi Maali ja vanaema Marie ka seda kasutada mõistaksid. Just kasutajasõbralikkusest jääb meie e-riigil veel vajaka, millest tulenevad ka hirmud nii e-valimise kui e-värgi suhtes üldse. Veel hiljuti oli suurmood, et ministeeriumid disainisid oma lehed kõik omamoodi ja … üha uuesti. Raha kulus ilutsemisele. Otsitavat leida sealt oli omaette kunsttükk. Praegu on lehekülgede üldkuvand õnneks ühtlustatud, kuid ega millegi leidmine eriti kergem ole. Dr Riigi poolt pakutavad e-värgid pole mõeldud tarbijale, ei lähtu tarbijakogemusest ja filosoofiast vaid arvutiinimeste maailmast ehk: „ Meie räägime oma keeles, arvutisüsteemide keeles, mitte aga kliendi keeles. See on aga korraliku müügitöö kõige põhilisema reegli rikkumine.” (E. M. Goldratt „Vajalik, kuid mitte piisav” ). Kui inimene saab aru, kuidas e-riigiga mugavalt suhelda, siis ta seda varianti ka kasutab, kui ei saa, siis nõuabki paberit. Kasutajasõbralikkus on e-riigi arengu mootor, sellesse tulebki investeerida.
Teateid tegelikkusest
Riigikogu valimised või KOV valimised kõlavad mõisteliselt uhkelt, kuid me valime iga päev, teeme valikuid. Me oleme harjunud valima. Me valime eluaset, kaaslast, autot, juustu. See kõik on valik erinevate variantide vahel. Kuigi riigikogu valimine kõlab kaunilt on see samasugune valikute tegemine nagu erinevate juustude vahel valimine. Valija teeb valiku nii ühel kui teisel juhul mingi brändi kasuks … või kahjuks.
Kroonijuveelide pantimisest
Kui me eitame hetkehuvidest või mõistmatusest e-lahendute positiivset külge, siis anname vale signaali oma inimestele, et e-teenustel polegi tulevikku. Teiseks on see signaal ka maailmale. Sellele maailmale, kus meie „aktsiad“ e-riigina on ülikõrged. Meie e-riigi maine ise toodab meile kasumit, isegi siis kui teised meis juba mööda vuhavad. Sellistes olude kahida e-hääletust on nagu kuldmune muneva kana tapmine. Mõttetu ja kallis. Veelkord, e-hääletus on e-riigi kroonijuveel, see on teenuste teenus, sellest lahti öeldes ütleme, et meie teenused pole midagi väärt, et me ise ei usu sellesse. Vaat niimoodi. See, mis mõjutaks meie edenemist ilma näppu näpu peale löömata, hakkab meie arengut pärssima. Nii, et küsimus ei ole pelgalt selles kas Volli või Malle saavad järgmiseks neljaks aastaks sooja tuppa riigipalgale. e-riigi kuvandi säilitamine ja edasiarendamine on meie jaoks eksistentsiaalne, kas me oleme eesminejate hulgas või järeljõlkuja.
Uus riik – ei-riik
Siinkohal muutub Raul Rebase Tuulelohel väljaöeldu mõte, et: „Mis on meie suur eesmärk täna? Meil ei ole avalikus tajus kokkuleppelist Eesti lugu“ üha tähtsamaks. Mõtlete, tühja sest loost, tajust ja kokkuleppest, peaasi, et saaks hästi elada.
Minu auväärt emakeele õpetaja rääkis meile põhikoolis loo kuidas Juhan Liiv kirjutas tüütu, pühendust nuiava imetleja värsikogusse: „Oh oleks mina näinud, kui sind tehti, oleks mina hüüdnud, ärge tehke!“ E-värgi kahimise katsete peale ütlen – ärge tehke. Valige tulevik. See on valikute küsimus, kas me tahame e-riigiga minna edasi või ei-riigiga tagasi. Meie valik, kuid ei-riigil on üks põhimõtteline viga – ei riiki ei tule investeeringud, ei tule andekad inimesed, ei ole arengut, ei ole tulevikku. Nagu ütles Margaret Thatcher: „Võitu ei tule, kui seista ainult asjade vastu, võit tuleb ainult siis, kui olla asjade poolt ja anda oma sõnum täiesti selgelt edasi.” Alati on küsimus valikutes. Valimises … mitte paberis.
