Inkassofirma nõudis paarieuroselt tasumata arvelt pöörast sissenõudmistasu

Klient sai paarieurose osaliselt tasumata arve eest inkassofirmalt kaela kopsaka sissenõudmistasu.

Tarbijavaidluste komisjoni pöördus prügifirma klient, kes sai OÜ-lt Julianus Inkasso võlateatise. Selles nõuab firma möödunud aasta 31. mai arve tasumist. Arvest oli jäänud tasumata 2 eurot ja 76 senti. Inkassofirma sissenõudmiskulu aga 25 eurot.

Komisjoni pöördunud kliendi seisukoht on, et kuna arvet ei toimetatud temani, ei saa sissenõudmistasu olla õiguspärane ning tal peab olema võimalus arve ära tasuda ilma sissenõudmiskuludeta.

OÜ Eesti Keskkonnateenused, mille arve kliendil tasumata jäi, selgitas, et klient ei ole talle saadetud lepingut allkirjastanud ega kontaktandmeid edastanud. Arve ja meeldetuletuskiri saadeti seega kliendi rahvastikuregistri aadressile.

Tarbijavaidluste komisjoni otsus

Kaupleja ei esitanud komisjonile tarbijaga sõlmitud lepingut. Komisjon nõustub kauplejaga selles, et jäätmeseaduse järgi loetakse jäätmevaldaja korraldatud jäätmeveoga liitunuks alates kohaliku omavalitsuse poolt veoteenuse osutajale jäätmeveo jäätmeloa kehtima hakkamisest.

Jäätmeseadusega ei ole reguleeritud tarbija ja vedaja vahelise kohustuse täitmise tingimused. Seega tuleb vaidluse lahendamisel lähtuda võlaõigusseaduse üldosas sätestatust.

Komisjon lähtub vaidluse lahendamisel poolte selgitustest ja esitatud tõenditest. Kaupleja ei esitanud komisjonile tõendeid, millest saaks järeldada, et esitas nõude inkassoteenuse osutajale pärast jäätmeveo loa lõppemist. Seega tuleb lubatava kulu hindamisel lähtuda osundatud seaduse esimesest lõikest (sissenõudmiskulu lepingu kestuse ajal).

Lepingu kestuse ajal võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot.

Selle nõude esitamise eelduseks on meeldetuletuskirja saatmine. Kaupleja ei ole tõendanud tarbijale arve ega ka meeldetuletuskirja saatmist. Seega puudub õigus nõuda tarbijalt mistahes summas sissenõudmiskulu.

Komisjon juhib kaupleja tähelepanu ka seaduses sätestatule, mille järgi on tarbijal õigus nõuda ebamõistlikult suure sissenõudmiskulu vähendamist mõistliku suuruseni.

Mõistliku kulu määramisel arvestatakse eelkõige kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Komisjoni hinnangul on sissenõudmiskulu ebamõistlikult suur ka juhul, kui kaupleja tõendanuks lepingu lõppemist ja meeldetuletuskirja saatmist.

Eelnevat kokku võttes on tarbija nõue põhjendatud ja tuleb rahuldada.