Kui Nõukogude liit langes ja Kesk- ning Ida-Euroopa kaardile tekkisid uued riigid, ujutasid varasemalt kättesaamatud kaubad meie poeriiulid üle.
Täna on idapoolse Euroopa supermarketid täis samu jooke ja sööke, mida müüakse ka Läänes - viimaks ometi käegakatsutav ja laialdaselt oodatud globaliseerumise tulemus.
Kuid siiski miski tõmbab tšehhide, slovakkide, poolakate ja ungarlaste tähelepanu: kuigi kaupade etiketid võivad läänes ja idas olla samad, on sisu neis täiesti erinev. Idaeurooplaste kahjuks, kirjutab BBC.
Saksa supermarketis hoiab käes tuunikalakonservi tšehhi ostleja Petr Zedinek. Ta uurib pakendit lähemalt, silmis kahtluse valendus.
„Tuunikalakonserv," ütleb ta.
„Jah," vastab BBC ajakirjanik, kes tunneb samal ajal, et öeldule järgneb midagi põhjapanevat.
„See maksab 1 euro."
„Jah," nõustub ajakirjanik.
„Tšehhis maksab see 1,50."
„Aha," märgib ajakirjanik.
„Sama toode, erinev sisu. See kala, mida siin, Saksamaal müüakse, on hea kvaliteediga. Vaid mõni kilomeeter siit, teisel pool piiri müüakse neis samades karpides totaalset sodi," hindab tšehh.
Petr viskab mõned konservid ühte kahest ostukärust, mida tema ja ta 19-aastane tütar Klara lükkavad. Ka Petri abikaasa Sarka on seal samas. Tema otsib parasjagu jogurteid.
Petr juhatab ajakirjaniku suure külmkapi poole, mis on täis suitsetatud lihatooteid. Ta sumab lihapakkide vahel, kuni leiab plastikusse mähitud vorstid. Petr juhib ajakirjaniku tähelepanu väikesele kirjale pakendil.
„Bockwurst. Vaata liha sisaldust," juhib ta ajakirjaniku tähelepanu. „See on 87%."
„Proovi leida vorste, mille lihasisaldus on 87% Tšehhi supermarketitest," ütleb ta võidukalt ning viskab jällegi mõned pakid ostukärusse.
Petr, Sarka ja Klara on parasjagu supermarketis Saksamaal, mis jääb nende Tšehhi kodust 20-minutilise sõidu kaugusele. Pere tuli väikesesse Saksa supermarketisse Altenbergis, mis asub kohe teisel pool Tšehhi piiri, Saksimaa liidumaal. Selliseid reise võtab pere ette umbes kolm korda kuus. Kui šopingureis on lõppenud, on Petri uus Škoda Octavia ääreni kaupu täis.
Šoppamisele kulub 45 minutit. Selle aja jooksul kohtab Petr poes ka oma endist koolikaaslast, kes samuti tema kodukandist toidukaupade jahil.
„See tõesti kõlab hullumeelselt: sõita teise riiki toidu järele," ütleb Sarka. „Aga nii on. Ja kui sa võrdled tooteid - identsed pakendid, aga täiesti erinev sisu - siis ma arvan, et see on ikka päris kurb olukord, kuhu me jõudnud oleme," lisab ta."
„Mõnikord jääb mulje, et meie, ida pool elavad inimesed, oleme tootjate jaoks justkui mingisugune prügi - kõik, mis tootmises üle jääb, selle saadame Tšehhi Vabariiki," näitlikustab naine nördinult seda, kuidas tootjate tegevus talle näib.
Euroopa Liidu seaduste järgi võivad toidutootjad toota riikide jaoks n-ö kohalikke maitseid, mis lähevad peale just konkreetse turu tarbijatele. Samal ajal tohib erineva maitsega tooteid müüa identses pakendis. Mõistagi - igal juhul peab tootja pakendile märkima selges keeles, mis on toote koostisosad.
Kuid Zedineksid - ja ilmselt sajad, küllap isegi tuhanded teised Tšehhi pered - on avastanud, et toimuv on lausa Euroopa toidutootjate vandenõu. Asi pole ainult ebamäärases veendumuses, et toit lääne poolel maitseb paremini. Tšehhid ütlevad, et identsed tooted - mida müüakse samas pakendis ja sama brändi alt - on kõvasti kehvema kvaliteediga Tšehhis ja ülejäänud Ida-Euroopas.
Töödeldud kanamass
„Või vaadake seda jääteed," ütleb Tšehhi põllumajandusminister Marian Jurecka ühel järjekordsel nõupidamisel, kui vahetab oma PowerPointi presentatsioonis slaide. Neil on näha südant pahaks tegevalt magusa, teemaitselise joogi logo, mida müüakse Euroopa enamikes supermarketites ja tanklates.
Toote etikett on identne kõigis riikides. Seega näeb see Tšehhis ja Saksamaal müüdav jäätee välja täpselt samasugune. Väliselt. Kuid etiketti lähemalt uurides selgub, et Tšehhi versioonis on 40 protsenti vähem tee-ekstrakti sees. Samal ajal on see kallim kui Saksa versioon.
Või siis lihalõunaeine, mis on meist lõunapoolsetes riikides väga populaarne kiireine. See on sisuliselt konservliha, mis jällegi Saksamaal ja Tšehhis väliselt identne välja näeb, kuid sisult täiesti erinev on. „See, mida Saksamaal müüakse, on tehtud puhtast sealihast. Samal ajal Tšehhi turule toodetud produkt sisaldab töödeldud kanamassi (mass, milles võib olla ükskõik mis osi kanast)," selgitab minister.
Esitluse andmed pärinevad 2015. aasta võrdlevast uuringust, mis viidi läbi Praha keemia- ja tehnoloogiaülikoolis. Kolmkümmend üliõpilast nuusutasid ja proovisid 24 eritoodet: kohvi, juustu, margariini, šokolaadi jne - mida kõike müüakse identsetes pakendites Saksamaal ja Tšehhis. Seejärel võrreldi tooteid laboris.
Kaheksa toote puhul oli tegemist - ehk siis koguhulgast 35 protsenti - silmnähtavalt erineva tootega ning seda nii kvaliteedis kui koostises.
Minister Jurecka on skeptiline tootjate väidete osas, mis vabandavad taolist teguviisi kohalike tarbijate maitsetele vastu tulemisega.
Visegradi riikide surve
See ei pruugi olla ebaseaduslik müüa erinevat toitu samas pakendis, kuid kahtlemata on see ebamoraalne.
Minister ja tema kolleegid Slovakkiast ning Ungarist koguvad parasjagu andmeid ning uuringuid, et need Euroopa Komisjoni viia. Ministrite ühine soov on, et seadus muudetaks nii, et tootjad ei saaks taolisi trikitamisi enam läbi viia ja müüksid Ida-Euroopas sama hea kvaliteediga toitu kui Lääne-Euroopas.
Teema on Visegradi riikidele - Tšehhile, Slovakkiale, Ungarile ja Poolale - muutunud lausa prioriteetseks.
