Andres Kütt: Erasektori e-lahendused arenevad riigi omadest kiiremini
Eesti on maailmas tuntud kui e-riik. Ometi on viimasel ajal kuulda olnud, nagu poleks me selles vallas piisavalt kiiresti edasi liikunud. Kas Eestis napib kaasaegseid e-lahendusi?
Sellele küsimusele on keeruline üheselt vastata. Ühest küljest ei ole kaasaegseid e-lahendusi kunagi liiga palju ja seega võib kindlasti öelda, et võiks parem olla. Teisalt ongi keeruline kiiresti edasi liikuda, kui on aastaid ees mindud ja enamik lihtsaid probleeme juba lahendatud. Me oleme olukorras, kus oleme oma strateegiat oodatust palju paremini ellu viinud. Aga uue strateegilise suuna tekitamine ühiskonnas on keeruline. Ja kolmanda nurga alt oleme me riigina kahvlis: olgugi, et liigume teistest riikidest palju kiiremini, liigub erasektor palju rutem. Võrreldes parimate tegijatega panganduse, sotsiaalvõrgu vms. vallas oleme üsna maha jäänud.
Riigi erinevatel institutsioonidel ja organisatsioonidel on hulganisti andmeid ja sageli tuleb ette, et inimesed peavad juba kuskil olemasolevaid andmeid üha uuesti esitama. See on kulukas. Kuidas tõhustada koostööd ja andmevahetust?
Sellega ma ei ole nõus. Seda võib ette tulla, kuid sageli? Midagi sellist saab ette tulla kahel juhul. Esimesel juhul on asutusel vaja midagi mõnevõrra erinevat, kui riigil juba on. Näiteks võib vabalt inimese sissekirjutuse aadress olla erinev tema füüsilisest elukohast. Mõlemad on aadressid, aga nende sisu on erinev. Sel juhul on probleem kasutajaliideses: inimesele tuleks vahet selgitada ja välja eeltäita teadaoleva aadressiga. Teisel juhul asutus rikub seadust. Andmekogud läbivad kooskõlastusprotsessi tingimusel, et seal ei ole andmeid, mida kusagil mujal juba kasutatakse. Kui nii, siis tuleks juhtunust teada anda kas Riigi Infosüsteemi Ametile või, sõltuvalt olukorrast, Andmekaitse Inspektsioonile.
Kuidas olemasolevatest andmetest saaks teenused?
Millised teenused? Üks meie hädade põhjus on see, et tehnoloogia käib sisust eespool. Tehnoloogid näevad andmeid ja koodi, võimalust ning lükkavad käima teenuse. Kes seda teenust aga vajab, kes klienti toetab, kuidas teenus sobib teistega jne jääb läbi mõtlemata. Ehk andmetest saavad teenused siis, kui keegi nende abil mõnda inimese probleemi lahendama hakkab.
Kui kõik organisatsioonid omavahel hakkavad andmeid jagama, kuidas siis kindlustada seda, et andmeid kurjasti ei kasutataks?
Selle jaoks on teadusemehed x-tee välja mõelnud. Täpselt seda ta teebki: jagab andmeid ja teenuseid nii, et see oleks andmete valdaja kontrolli all, auditeeritav, tõestatav ja kodanikule läbipaistev. Hetkel ei näe ma paremat ja turvalisemat lahendust.
Eesti on tuntud ka aktiivse start-up kogukonna poolest. Noortel on hulganisti häid ideid. Kuidas sujub start-up´ide ja riigi koostöö?
Vaevaliselt. Peamiseks takistuseks on kokkuleppe ja tehnilise lahenduse puudumine volituste osas. Kust asutus teab, et ta tohib kodaniku andmeid mingile ettevõttele kätte anda? Kui iduettevõttel on palju pealehakkamist ja ta mahub oma teenusega olemasolevasse juriidilisse raami (näiteks Tuleva), siis ta võib asutusega teha lepingu ja andmetele ligi saada. Aga hetkeseisuga mul ei ole head viisi volitada mõnd sajusaarte ettevõtet minu nimel riigi kui sellisega suhtlema.
E-teenused peavad olema eriti lihtsalt kasutatavad, et olla kõigile jõukohased ning ka teenusepakkujatele efektiivsed. Kas ja kui palju nende loomisel kasutatakse teenusedisaini?
Väga raske öelda. Kui tulemusi vaadata, siis ilmselt mitte liiga palju. Samas on särasilmseid ja kasutajast päriselt huvitatud inimesi riigiasutustes toimetamas küll. Tõenäoliselt on küsimus riigiasutuste põhimõttelises suhtumises rahasse ja inimestesse: kui neile ei ole antud sõnaselget ülesannet maksumaksja raha millekski tarvitada, siis seda tõenäoliselt ei tehta. Eriti, kui too tarvitamine kuidagi ebamugav on või puuduvaid kompetentse eeldab.
Milles peaks seisnema koostöö e-teenuste omaniku ja erasektori (sh disainerite, programmeerijatega, tootearendajatega vms) vahel?
Sõltub kontekstist. Üldises plaanis peaks riik tegelema taristuga ning asjadega, millega erasektor põhimõtteliselt tegelda ei saa. Näiteks elektroonilist identiteeti ei saa ükski eraettevõte vajalikul määral juurutada. Aga kõike muud võib idee poolest teha erasektor. Oluline on kokkuvõttes see, et kui riik midagi teeb, et ta siis seda ka teeb. Liiga tihti tekib olukordi, kus ülesanne on nagu riigi käes, teenust pakub ka riigiasutus, aga kogu teadmine süsteemist ja teenusest on mõne arenduspartneri käes.
19.-25. maini vaadeldakse Creative Entrepreneuship Academy´s e-teenuste arendamise seisu, kuulatakse Põhjamaade kogemusi ja arendatakse häkatonil avaandmete põhjal uusi teenuseid.
