Väikeettevõtja "uuest ettevõtlusvormist": pealinnast vaadates võibki nõutud käibesumma tunduda imeväike
Alustuseks ütlen, et mul on tõsiselt hea meel, et nii eelmine kui ka praegune valitsus on hakanud mõtlema meie mikroettevõtjate peale. Algus on tehtud ja tahaksin optimistlikult loota, et siitmaalt saab ainult paremaks minna. Lähemal süvenemisel siiski enam nii optimistlikku pilti ei avane, sest tegelikust elust käivad mõned põhjendused uue ettevõtlusvormi vajalikkuse kohta kauge kaarega mööda. Teatavasti oli sel nädalal esimesel lugemisel ettevõtlustulu lihtsustatud maksustamise seaduseelnõu ja rahandusminister Sester ei jätnud kasutamata juhust enam kui seitsmetunnise istungi ajal mitmeid kordi uhkusega rõhutada kui suur asi see ikka on, et loomisel on täiesti uus ettevõtlusvorm.
Kellele ja milleks?
Et ettevõtluskonto kasutamine kellegi elu lihtsustab, selles ma ei kahtlegi, sest aruandluskohustuse täielik puudumine on juba omaette väärtus. Küll aga paneb imestama, et ettevõtluskonto puhul on tekitatud ebavõrdne olukord ravikindlustuse saamisel. Teatavasti on kõrgete maksude tõttu kõige raskemas olukorras ettevõtjatest kõige pisemad - need, kes annavad tööd vaid iseendale või kes vajavad lisaks vaid ühte abilist. Enamasti on nende näol tegemist ettevõtjatega, kelle töö on ajamahukas, nii et senised maksud on näiteks paarituhandese kuukäibe korral ampsanud poole ettevõtja käibest. Neid kõige pisemaid, kes täna toimetavad kas FIE või osaühingu vormis, on maapiirkondades tegutsevatest ettevõtjatest enim. Võiks öelda isegi, et just selliste najal maaelu püsti seisabki, sest suuri tööandjaid pole meie külades just ülearu. Seega kui tahame, et maaelu lõplikult välja ei sureks, peaksime hoolitsema selle eest, et maksukoormus oleks nii väike kui võimalik, aga siiski piisav selleks, et mikroettevõtjal oleks võimalik ausal teel omale palk välja teenida ja selle eest ka tagada endale kehtiv ravikindlustus. Ettevõtluskonto peaks uue valitsuse arvates olema siis see päästerõngas, mis soodustab ausat ettevõtlust ja aitab neid pisikesi tegijaid, kes täna liig kõrge maksukoormuse all ägavad. Aga kas ikka aitab?
Üks näide, mida armastatakse tuua, on lapsehoidjad - kas keegi tunneb mõnd lapsehoidjat, kes täna saab Eesti keskmist palka? Või teate ehk mõnd Riigikogu liiget, kes oleks nõus poole oma netopalgast lapsehoidjale maksma? Sest ka lapsehoidja vajab ravikindlustust, järelikult tuleb tal ettevõtluskontot kasutades teenida vähemalt 1300 eurot kuus, mis on käibemiinimum ravikindlustuse saamiseks. See on peaaegu kolmekordne alampalk. Täna on lapsehoidja õnnega koos kui keegi raatsib talle maksta 5-6 eurot tunnist, enamasti on see raha siiski palju väiksem, sest nii kõrge tunnitasu puhul on juba mõistlik ühel vanemal endal koju jääda. Seega pole lapsehoidjatel mõtet ettevõtluskontot kasutada kui ravikindlustust mujalt ei saa.
Kuna ettevõtluskonto puhul kulusid näidata pole võimalik, on seda mõtet kasutada vaid neil, kellel kulupool on olematu või väga väike, minu hinnangul kuni 20% käibest. Kui Sesteri käest küsiti, kellel seda kontot mõistlik kasutada oleks, tõi ta näiteks kindakudujad. Tõepoolest - arvestades kui ajamahukas on kinnaste kudumine, siis kulu lõngale on selle kõrval tõesti marginaalne. Aga kas Sester teab kui suurt käivet kindakuduja ühes kuus teha suudab? Ma toon näiteks meie tipptegijad, kes koovad kirikindaid, mille tööaeg võib ühe paari sõrmikute korral ulatuda kuni 20 töötunnini. Kui kunagi kirjutasin, et selliste kinnaste hind peaks olema vähemalt 100 eurot, siis tõusis kisa taevani, aga nagu ehk juba mõistate, siis on see sada eurot kirikinnaste kudujale poole töönädala sissetulek. 40-tunnise töönädala eest seega 200 eurot ja ühe kuu käibeks 800. Kas kindakuduja saab uuele ettevõtlusvormile üle minna? Ei saa kui ta ravikindlustust vajab. Seega pole mõtet tuua näiteks ettevõtjaid, kelle peamine tegevus on kinnaste kudumine, sest nemad sellest uuest võimalusest kasu ei saa.
Käibenõue selgelt liiga suur
Vaadates meie käsitööettevõtjate aruandeid, leiame väga vähe selliseid, kes suudavad aastaringselt teha käivet üle 1300 euro kuus. Valitsusel oleks piisanud vaadata kui palju on meie mikroettevõtjate hulgas neid, kes täna pole käibemaksukohuslased, sest nemad ongi need, kes üle 1300 euro käivet teha ei suuda. Vaadake seda numbrit ja te saate aru, et neid kõige väiksemaid, kes täna iseendale tööd annavad, on valdav osa meie mikroettevõtjatest. Ma saan aru, et pealinnast vaadates võib see 1300 tunduda imeväike, aga maal on teine olukord, siin on inimene õnnega koos kui suudab ise endale kahekordse miinimumi välja teenida. Kahjuks jääb kahekordne miinimumpalk ka järgmisel aastal napilt alla selle käibepiiri, tänu millele ettevõtluskonto kasutaja kehtiva ravikindlustuse saaks. Pealegi pole kuud vennad ja paljude sissetulek on hooajaline - ettevõtluskonto ei lähtu aga mitte aastakäibest vaid arvestatud on stabiilse igakuise käibega üle 1300 euro.
Nii olemegi tekitamas uut ettevõtlusvormi, mille kasutegurist neile tõeliselt väikestele mikroettevõtetele pole mõtet rääkida. Kui FIE või osaühinguna tegutsedes saab ettevõtja täna omale ka 700-800 eurose käibe korral tagada ravikindlustuse kehtivuse, siis ettevõtluskonto puhul on ettevõtja alla 1300-eurose käibe korral ravikindlustusest ilma. Kasu saavad sellest vaid need, kelle eest riik või mõni teine ettevõtja ravikindlustust maksab, sest paljudele üksiktegijatele käib kehtestatav käibenõue selgelt üle jõu. Rõõmustada võivad pensionärid, kes nüüd õhtuti teleka ees sukka kududes ausaks ettevõtjaks saavad hakata. Ja muidugi ka osa neist ettevõtjatest, kes suudavad teha stabiilset käivet 1300 - 2000 eurot kuus. Kuna aga ühemeheettevõtte käive sõltub otseselt sellest, et ettevõtja ise on olemas ja teeb tööd, siis mõeldes sellele, et mõnel kuul tahaks ka puhkust võtta, ei julgeks üksiktegijana küll uuele vormile üle minna.
